Järjekas : Igavene Armastus 4 .

postitas: PlayMyMusic - 22.03.2010, 2010-03-22 16:39, loetud: 319x

Eelmises osas :
|| „Noh asi on nii, et Joshist on palju kuulujutte.“ „Ma tean, enam vähem, aga need ei pruugi tõesed olla ju.“ „Aga võivad ju olla.“ „Isegi kui on, siis ma arvan, et Josh räägiks mulle.“ „Olgu, eks ise tead.“ „Jah, head ööd!“ „Head ööd!“ ||

Järgmised neli päeva veetsin koos Gertuga. Kui Josh tagasi tuli, pidime koos olema, panin ennast valmis ja kõndisin tema kodu poole. Koputasin uksele ja astusin tuppa. Hüüdsin: „Josh!?“ Josh jooksis trepist alla minu poole ja suudles mind. „Tore, et sa tagasi oled!“ laususin peale suurt hingetõmmet. „Ma tundsin sinust ka puudust. Kas oled valmis kohe minema?“ „Jah, aga kuhu?“ „Ma ei tea, mõtlesin, et lähme sõidame laevaga.“ „Okei, minugipoolest.“
Läksime laeva peale hommiku kell 11 ja tulime kalda poole tagasi õhtu kella poole 7-ks. Küsisin: „Kuhu me nüüd läheme?“ „Ma ei tea, kas tahad veel kuhugi minna?“ „Sinuga võin minna kas või maailma otsa.“ „Väga hea. Lähme kohe?“ „Hea nali.“ Naeratasin talle. Ja järsku muutus mu nägu tõsiseks. „Mis viga?“ küsis ta kohe selle peale. „Mul lihtsalt...Ma olen kuulnud, et...sa nagu...“ kogelesin rääkimisega. „Mida sa oled kuulnud, Sam?“ „Ma ei tea, kas see on tõsi, aga et kas sul on mingid probleemid või midagi sellist, jamad politseiga või nii?“ „Sam, palun jäta see teema, see ei puutu sinusse.“ „Aga Josh, kui ongi sul midagi, siis sa võid ju minule rääkida?“ „Ei, nendest asjadest ma ei räägi sulle.“ „Aga miks sa ei võiks?“ „Sellepärast, et ma ei taha sellest rääkida.“ Josh kallistas mind ja ütles peale seda: „Ma viin su nüüd koju, tule.“ „Okei,“ ütlesin talle vastu. Kui olime minu maja ette jõudnud tema autoga, ütles ta mulle, et ma tuleks homme kella 19-ks tema poole. Kui nägin, et kell on 18.30, viskasin kapist välja, mis ette juhtus ja panin selga tavalise pluusi, miniseeliku ja plätud. Kõndisin siis tema maja juurde ja nägin, kui ta vanemad ära sõitsid. Nägin, et ta oli enda toa akna peal, ta nägi mind ka, ta naeratas ja kadus siis järsku sealt. Kui ma ta maja ette olin jõudnud, oli ta ukse peal ja hüüdis: „Tule nüüd!“ Naeratasin talle ja vaatasin toas ringi. Polnud varem siin olnud, see oli seest tõsiselt ilus ja suur nagu mõni mõis. „Tule lähme üles minu tuppa, leidsin mõned head filmid ja üleval on ka toitu, kui tahad midagi näksida.“ Ütles Josh mu käest kinni võttes. Läksime siis üles tuppa, panime padjad põrandale maha ja teki endale peale siis võtsime ta sülearvuti ja panime väikese laua peale. Vaatasime õudukat, see oli tõsiselt jube. Iga hetk, kui miski ehmatas, ma karjusin, tõmbasin teki üle pea ja pigistasin Joshi kätt nii tugevasti, kui sain. Kui kell oli juba 12 öösel, lõppes film ära. Aga ma ei julgenud kuhugi minna, kuna see õudusfilm oli tõsiselt hirmus, seega jäin Joshi poole ööseks. Hakkasin juba magama jääma, kui järsku lendas aken lahti. Ma võpatasin ja hakkasin kartma. Josh aga tõusis püsti, vaatas aknast välja ja pani akna kinni ise öeldes: „Täna tuleb torm vist.“ Ma vastasin sellepeale uniselt: „Kus su vanemad läksid?“ „Nad läksid kuhugi kellegi sünnipäevale. Sina ära muretse nende pärast.“ „Head ööd nüüd !“ „Head und!“ naeratas Josh ja suudles mind laubale.
Hommikul äratas Josh mind üles kell 10 . Ise oli tõusnud tund aega varem, et pesemas käia ja süüa teha. Ta tõi mulle hommikusöögi enda tuppa väikese laua peale, kus enne oli arvuti ja kummardus minu poole ja sosistas: „Sam, ärka!“ Ma tegin silmad vaikselt lahti ja naeratasin talle. Ta silmad oli lihtsalt võrratult ilusad, need särasid mulle vastu, kui ma neid jälgima jäin. Sõime hommikusöögi ära ja kuulsime järsku telefonihelinat. Josh võttis telefoni vastu ja ta hääl muutus iga vastusega aina vaiksemaks ja kurvemaks. Ta pani toru ära ja langes tugitoolile kangelt istuma nagu kivikuju. „Josh, mis juhtus? Kes helistas?“ küsisin vaikselt. Ta ei vastanud mulle. Ma võtsin tal käest kinni ja küsisin: „Josh, kas kõik on ikka korras.“ Ta hakkas rääkima midagi aga ei suutnud korralikult midagi öelda. Kallistasin Joshi ja istusin ta kõrvale kuni ta sai lõpuks midagi välja öelda. „Mu...nad..“ „Josh, kas kellegagi juhtus midagi?“ „Jah, nad on...“ „Kes? Jumal hoidku, kellega midagi juhtus siis?“ „Mu vanemad, nad...“ „Kas nad on haiglas?“ „Ei, nad on sur...“ Neelatasin ja kordasin ta sõnu: „SURNUD? Oled sa ikka kindel?“ „Jah, nii mulle öeldi ju.“ „Tunnen kaasa!“ vaikisime terve aeg. Josh istus tugitoolis ja ma koristasin asjad ära, mis toas laiali olid. Ma ei tahtnud teda üksi jätta ja olin temaga. Kell oli juba 13. „Kuule, Sam, sa peaksid minema, ma saan üksi küll hakkama.“ „Aga ma jääks äkki veel, mul pole nagu nii midagi paremat teha.“ „Ei, Sam, hakka kohe minema.“ Ta peaaegu karjus mu peale, andis mulle mu jope ja saatis uksest välja, öeldes vaid: „Anna andeks!“ Seejärel lõi ta ukse kinni ja keeras lukku. Kui oli järgmine päev ja kell oli umbes 10 õhtul, helistasin Joshile, aga ta ei vastanud. Mõtlesin siis, et lähen igaks juhuks tema juurde, äkki ta vajab tuge või vajab kellegagi rääkida. Kui sinna jõudsin, nägin politseiautot maja ees. Ma jooksin kiiresti tuppa, ma mõtlesin, et midagi on temaga juhtunud või on lihtsalt asi selles, et nad tulid ta vanematest rääkima. Kui ukse juurde jõudsin, koputasin uksele, lasin uksekella, aga keegi ei tulnud. Astusin siis ise vaikselt sisse, kui kuulsin. „Nüüd aga, Josh Berkman, me peame teid jaoskonda viima. Teil on õigus vaikida.“ Ma ehmusin ja jooksin ruttu uksest välja. Mõeldes, mida ta teha võis? Nad tulid majast välja, ma nägin Joshi ja kahte politseinikku. Jälgisin neid ühe suure tammepuu tagant. Kui kõik autos olid ja auto liikuma hakkas, tulin tamme tagant välja ja sel hetkel Josh märkas mind. Ma jooksin kiiresti koju ja helistasin Gertule, et kas ma saaks temaga rääkida. Gertuga arutasime, miks ta võis jaoskonda sattuda, aga kindlalt me ei teadnud. Järgmine päev sõitsin bussiga politseijaoskonda, et Joshiga rääkida. Läksin sinna ja mulle öeldi, et ta ei võta külalisi vastu. Ma ütlesin selle peale: „Aga mind võtab, ta peab mind võtma vastu, mul on vaja temaga rääkida. Ja enne ma siit ei lahku kui pole saanud temaga rääkida.“ Poole tunni pärast saadetigi mind Joshi juurde. Ma jooksin tema juurde ja kallistasin teda. Josh lükkas mu tuimalt endast eemale ja ütles: „Noh, räägi oma jutt ära, mul pole siin eriti palju aega.“ Ma vaatasin teda sügavalt ja imestunult. „Mis sul viga on? Miks sa minuga nii käitud?“ küsisin vihaselt. „Anna andeks, aga meie vahel on kõik läbi, ma pole sind tegelikult kunagi armastanud ega hakka ka. Hüvasti Samantha.“ Ja ta lihtsalt jalutas minema. Ma jäin sinna istuma ja suu ammuli vahtima. Mu pisarad jooksid mööda põske alla ja südame rütm muutus kiiremaks. Ma tõusin püsti, vaatasin korra Joshi ja jooksin nutma puhkedes minema. Järgmised 1 ja pool nädalat ei teinud ma midagi peale kodus istumise, ma ei käinud isegi surfamas ega rääkinud Gertuga. Üks hommik kutsus Gertu mind välja ja ka rääkis, miks Josh kinni istub. Josh olevat süüdi narkootikumide kuritarvitamises ja edasimüümises. Ma ei tahtnud seda uskuda, aga kõik viitas ju temale. Igatahes kuu pärast Joshi vangistamist oli mu elurõõm jälle tagasi, ma suhtlesin paljudega, käisime iga päev väljas ja surfasime kõik. Ja vahepeal olime hakanud jälle koolis käima, mis oli muidugi kõigi jaoks masendav, aga saime rohkem sõpradega koos olla ja lõbuseda, kuna kõik olid tagasi tulnud koju. Oli kätte jõudnud juba 19.september. Mu sünnipäev oli mõne päeva kaugusel, ainult 6 päeva veel ja saan 17, see tegi ka mind väga õnnelikuks, kuigi ma vajasin, et ka Josh oleks minuga, aga tema tahtis mind unustada. Aga need 6 päeva veetsin ma lõbutsedes koos Gertuga ja teiste sõpradega. Täna aga oli meiega kaasas mingi uus poiss. Tal olid blondid, lokkis juuksed ja rohelised silmad ja ta nimi oli Lucas. Ta vaatas mind terve õhtu, ma proovisin sellest mitte välja teha, aga ma ei saanud vastu panna talle ja vaatasin ka teda. Me jalutasime mere äärde seitsmekesi ja istusime sinna ja tegime väikese lõkke, panime telgid püsti ja asjad paika. Grillisime ja tegime muid sööke. Pärastpoole tuli mul mõte, et lähme kõik ujuma, kuna on mõnusalt pime ja soe väljas. Kõik olid sellega päri ja vahetasid endal riided ära. Jooksime siis kõik vette ja ujusime lainetes. Osadel hakkas külm ja nad panid rätiku ümber ja jooksid telki magamiskottidesse. Vette jäime: mina, Lucas, Gertu ja Vincent. Ma ujusin veel natuke ja läksin ka siis välja koos Gertuga. Ma võtsin oma rätiku ja ütlesin: „Gertu, ma lähen jalutan natuke.“ „Okei, ma lähen magama, kell on palju.“ „Teeme nii.“ Vincent ja Lucas ujusid veel. Ma kõndisin edasi ja märkasin, kuidas miski põõsas liikus. See ehmatas mind korra, aga kõndisin edasi. Vaatasin siis tagasi ja nägin, et Vincent ja Lucas on ka ära läinud. Kuulsin, kuidas keegi mu nime hüüdis. See ehmatas mind korralikult ja hakkasin igaks juhuks tagasi liikuma. Järsku kuulsin samme enda taga. Ma ei julgenud ringi pöörata, lihtsalt kiirendasin sammu, järsku käis vees mingi sulin, see ajas mu südame veel kiiremini peksma. Ma peaaegu juba jooksin telkide poole. Ja siis võttis ta mu käest kinni.....