Järjekas : Igavene Armastus 3 .

postitas: PlayMyMusic - 22.03.2010, 2010-03-22 16:34, loetud: 308x

Eelmises osas :

|| Vaatasin korraga kella, see oli kohe 20 saamas. Ma tõusin kiiruga püsti ja hakkasin kodu poole jooksma. Koperdasin millegi otsa ja kukkusin kellegi käte vahele. See mees oli nii tuttava näoga. Ta tõstis mu jälle jalgadele tagasi ja ütles: ||

„Tüdruk, sa peaks ette vaatama,“ ütles ta mulle imelikult otsa vaatades. „Ah sorri, mul hakkas lihtsalt kiire ja ei pannud tähele, mille otsa koperdasin,“ ütlesin vabandades. „Ei, tegelt pole midagi, aga kas ma olen sind enne näinud ? Ega sa seesama tüdruk pole, kelle ma nädal aega tagasi haiglasse toimetasin ?“ küsisi ta minult. Ma vaatasin talle sügavalt silma, ta silmad olid tumesinised ja suured. „Jah, olen küll,“ vastasin arglikult. Ja küsisin kohe: „Sa oled Josh ?“ ta vaatas mind ja vastas: „Jah, mina see olen.“ „Aitäh, et sa mu päästsid. Kaasaarvatud ka seekord. Ma võtan ühendust, see on mu number. Aga ma pean nüüd minema. Tsau.“ Ja jooksin minema. Poiss vaatas mulle järgi ja pööras siis ümber ja läks oma teed edasi.
Kui koju jõudsin, vaatasin kella, see oli pool 9 õhtul. Ema polnud kodus ja ma läksin võtsin õuna köögi laua pealt, et midagi näksida, siis kõndisin rahulikult enda tuppa, panin arvuti mängima ja keerasin kõlarid põhja ja panin muusika mängima. Kui ema koju jõudis panin arvuti kinni ja jooksin voodisse. Ema soovis mulle „head ööd“, tegi põsemusi ja läks magama. Hommikul ärkasin telefoni helina peale. Võtsin telefoni vastu ja ütlesin: „Miks on vaja helistada kellegile varahommikul?“ „Tere hommikust! Vabandust, aga mõtlesin sind välja kutsuda,“ kostis teiselt poolt meessoost isiku hääl. „Okei, aga kes sa oled ?“ „Ma olen Josh. Kas tuleksid siis välja minuga?“ „Okei aga anna mulle vähemalt kella 12-neni aega.“ „Selge, saame kokku selle väikese jäätiseputka juures.“ Ma ütlesin vaid okei ja panin toru ära ja magasin edasi.
Ema hüüe äratas mu ülesse. Tõusin voodist püsti, käisin pesemas ja hakkasin riideid välja otsima. Mõtlesin endamisi, miks ta minuga välja tahtis minna? Kas on mõtet üldse minna? Aga imelik oleks ka teda lihtsalt ootama jätta. Võtsin siis oma asjad ja läksin alla sööma. Viskasin pilgu korra kellale ja läksin sööma. Võtsin siis oma jaki kätte ja kõndisin jäätiseputka juurde. Kui kohale jõudsin, ulatas Josh mulle šokolaadijäätise ja küsis: „Sobib ikka see?“ ma vaatasin jäätist ja vastasin ebakindlalt. „Jah, mu lemmikjäätis.“ Ah, mulle ei meeldi valetada, miks ma valetan siis? Kui olime juba tund aega koos lõbusalt aega veetnud, küsisin Joshilt: „Kui vana sa oled?“ „Ma olen 18 ja pool. Aga sina?“ „Ma saan 17 mõne kuu pärast.“ Ma küsisin ka palju muid küsimusi, aga ta ei vastanud neile korralikult ja hakkas minult küsima asju. Ta oli selline salapärane, ta ei rääkinud eriti näiteks oma perekonnast. Kell oli umbes 7 õhtul ja ta saatis mu koju. Suudles mind põsele ja kõndis minema.
Järgmised 3 nädalat olin olnud Joshiga, me tegime igasuguseid erinevaid asju: lõbutsesime sõpradega, käisime surfamas, istusime lihtsalt vaikselt koos, käisime ujumas, sõitsime ta pere paadiga ja tegime palju asju. Aga suvi hakkas läbi saama ja mu sünnipäev aina lähenes. Ja ainult mõned kuud veel oodata. Ma ei näe Joshi umbes 4 päeva, ma ei tea, mis ma nende päevade jooksul teen, kuna nüüd olin kindel, et olin temasse pööraselt armunud. Ma lihtsalt ei suutnud mitte ühtegi päeva ilma temata olla, ta tegi mulle selle puhul ühe armsa kingi, et teda 4 päeva ei näe. Kingiks oli hõbedane kaelakee, millel oli roosakat tooni kivi ripatsiks. Täna läksin ma Gertu juurde ööseks, ta on mu parim sõbranna, me oleme juba lasteaiast saadik üksteist tundnud. Gertu juures olime arvutis, vaatasime komöödiafilme ja rääkisime juttu, me polnud juba ammu saanud kahekesi olla ja muresid üksteistele kurta, kuna kui ma haiglas olin, oli tema Kreekas ja kui haiglast välja sain, olin alati koos Joshiga. Ja just tänane päev oli hea, et rääkida oma muredest. „Sam?“ ütles Gertu küsivalt. „Jah,“ vastasin. „Kas sul on Joshiga midagi?“ „Ega ma ise ka väga täpselt ei tea.“ „Asi on selles, et...“ lõpetas ta jutu. „No, milles siis?“ vaatasin talle otsa ja mõtlesin omaette, ega ometi mitte, talle ei tohi Josh meeldida, palun ei. „Noh asi on nii, et Joshist on palju kuulujutte.“ „Ma tean, enam vähem, aga need ei pruugi tõesed olla ju.“ „Aga võivad ju olla.“ „Isegi kui on, siis ma arvan, et Josh räägiks mulle.“ „Olgu, eks ise tead.“ „Jah, head ööd!“ „Head ööd!“