"When darness turns to light , it ends tonight"

postitas: sass117 - 23.01.2008, 2008-01-23 16:29, loetud: 482x

Cameron naeratas ja mõlemad kõndisid koolini . Koolipäev oli rahulik , kuid Cameron oli närvis – ta pidi ju täna vähiuuringu tulemused teada saama .

Kui kool lõppes , siis ei läinud Cameron mitte koju , vaid kõndis arsti juurde . Tüdruk oli närvis ja tall oli „liblikad kõhus” tunne .

Tüdruk astus noore doktori kabinetist sisse ja vaatas härrale otsa . Mees lausus : „Tere Cameron . Mul on sulle head uudised .” ütles mees ja palus Cameronil ka istuda . „Ja need on ?” küsis Cameron naeratades . „Kasvaja on healoomuline .” ütles mees ja istus ise ka . „Jess ! Kurat , ma teadsin seda !” karjus ta üle kabineti . „Kuss , tasem .” ütles arst ning vaatas Cameroni pahandava pilguga .

Cameron vahetas arstiga veel paar sõna ja kõndis siis rõõmsalt koju . Ta istus voodile ja haaras telefoni . „Hallo ?” kostis õrn ja kõrge poisihääl telefonitorust .”Mina siin,” ütles Cameron .”Kuidas sul läks siis arsti juures ?” küsis Mark . „Ma .. hästi.” Parandas Cameron end ja lisas .”Kasvaja on healoomuline.” . Teiselpool toru oli kuulda kergendatult hingamist ja rõõmsat pobisemist . „Ma lähen nüüd jalutama.” Ütles Cameron ja katkestas kõne .

Järgmisel päeval oli koolis ärev õhkkond . Pidi toimuma aastalõpu ball ning muidugi käis sinna juurde ka paarilise otsimine , tants , väike suudlus . Aga peale selle uudise sai Cameron teada , et ta sõidab võrkpalli võistlustele , Los Angelesse . Kui nädal läbi sai , siis oli Cameron oma vähi juba täiesti unustanud ,ta mõtles vaid ballile . Võistlused aga polnud mingi probleem , võrkpall oli tal juba käpas.

Cameron astus suure roosa spordikotiga bussi ning istus ühele istmele, et Los Angelesse sõita . Ta pidi istuma ühe paraleel-klassi poisi kõrval , keda ta suht ei tundnudki . Niisiis möödus kogu bussisõit vaikuses .

Võistlustel oli kõik hästi , juhtus paar vahejuhtumit , mil Cameron kukkus oma bussiistme-kaaslasele sülle . See ajas mõelmaid naerma , kuid nad said tänu sellele tuttavaks . Poisi nimi oli Robert ja ta nägi tegelikult päris kena välja . Cameronile meeldis see poiss , nii sisemuselt , kui välimuselt .

Tee tagasi oli hoopis lõbusam . Cameron ja Robert olid rõõmsad ja irnusid . Võistlustel oli saavutatud teine koht . Buss sõitis tagasi New Yorki ning kõik väljusid . Cameron ja Robert jätsid hüvasti ja läksid oma teed . Cameron oli oma ukse taga ja hakkas parajasti kella helistama , kui kuulis selja tagant valjut „psst!”-i .

Cameron pööras ringi ja vaatas ringi. Nurga taga seisis Mark ja kutsus Cameroni käega . Cameron jooksis trepist alla ning vaatas Margile küsivalt otsa . „Kes see oli ? See kutt , kellega sa rääkisid ?” küsis ta . „Minu uus sõber ,” vastas Cameron . „Sõber ? Minuarust nägi ta midagi enamat välja . Nagu su uus peigmees .” ütles Mark . „Ta ei olnud seda .. kuule , kust sina sellest poisist ültse tead ja miks ei tohi mul peikat olla ?” küsis Cameron. „Ma .. tulin sulle bussipeale järgi ja siis nägin teda Ja ma muretsen su pärast .Poisid võivad mõnikord julmad olla.” ütles Mark .

Cameron vaatas mujale . „Sa pole mu isa.” ütles tüdruk vihaselt . Mark teadis , et ta pole . Mark ei tahtnudki olla . Ja Mark teadis ka seda , et tegelikult ei muretsenud Mark mitte Cameroni ohutuse , heaolu pärast vaid kartis jääda ilma oma parimast ja kahjuks ka ainsast sõbrast .

Märksõnad: lugu ise mõtlesin