Lihtsalt mingi jutt

postitas: rexu10 - 27.10.2008, 2008-10-27 21:33, loetud: 638x

Mul tuli tuju midagi kirjutada ning otsustasin selle tahte täide viia.
Ma ei luba ,et sellele tuleb ka mingi osa, sest vb on see ainult mingi hetkeline tuju vms.
Kirjavigu võib olla ja ka muid vigu
Jutt on mina-vormis kuid jutt ei käi minust!



Kevad.Päike paistis kõrgelt ning soojendas niigi palavaid klassiruume.Milline õudne piin oli istuda igavates tundides ja kuulata õpetaja igavat lora, samal ajal kui väljas oli välja kutsuvalt ilus ja soe ilm.
"....x'id ja y'd saame ilusasti ära taandada.Murru lugejaks jääb x+y ja nimetajaks 2(x-y)..." kostus mataõpsi vali hääl.Ma ei suutnud enam matemaatikale keskenduda, see oli liiga igav.Ainuke asi, mis mulle sel hetkel huvi pakkus oli see, et varsti hakkab suvi.Ainult paar päeva tuleb veel vastu pidada.Äkitselt kostus koolikell, mis katkestas ühtlasi ka mu mõtted.Toppisin asjad kiiresti kotti ja lahkusin klassist, et sööma minna.

Ma võtsin oma kandiku ning suundusin ühe laua poole, kus nägin juba tuttavaid kujusid istumas."Hei" laususin ma oma parimatele sõpradele, kui nii võib öelda."Iou" ütlesid Kätlin,Liisi ja Sandra just kui ühest suust.Me rääkisime igasugustest asjadest.Peamiselt oma suveplaanidest.
Mingil hetkel ma tundsin , et keegi on mu selja taga.Ma pöörasin ringi ning märkasin Siimu.

Kes on Siim?Siim on kõige kenam poiss, keda ma elus üldse kohanud olen.Tema tumedad juuksed, kastanpruunid silmad ja kõige kenam naeratus maailmas, nagu Liisi ütleks.Ma ei ole kindel, aga ma arvan ,et ta meeldib Liisile.Liisi on üldse mingi hull tibi.Mitte , et ta mingi megabeib oleks, vaid hullupööra naljakas ja omamoodi totu.Ma julgeks öelda, et tüüpiline blondiin vahest.Aga noh, eks meil kõigil ole ka endalgi blonde hetki.

Muidugi ei olnud Siim üksi.Temaga oli kaasas minu klassi Kaspar.Tüüpiline poiss , peaks kohe mainima."...Võime me siia istuda?" tõi Siim oma küsimuse kuuldavale."Jah, hea küll" vastasin ma veidi kohmetult.Kätlin ja Sandra olid mõlemad vait.Ainult Liisi säras nagu väikese lapse silmad jõulukuuse ees.Me vaiksime.Ainult selle vaikuse rikkus ära Kaspar oma röhitsusega.Kõik peale Liisi hakkasid naerma."Sa oled lihtsalt rõve!" ütles preili Blond Kasparile.Tüüp ei teinud sellest eriliselt väljagi , ainult naeris edasi nagu ka ülejäänud, kaasa arvatud ka mina.

Kui toit söödud sai, viisin oma kandiku ära ja suundusin oma raudkapi poole.Nagu ikka olin ma totaalselt omas mõttes.Äkitselt kuulsin kedagi oma nime hüüdmas."Hei, Triin,oota nüüd!" tundsin ma Siimu hääle ära.Ma pöörasin ümber ja vaatasin talle huvitunult otsa."Sa lähed koju, eks" lausus ta , kui ta oli minuni jõudnud."Iep" vastasin ma lühidalt."Võin ma saadan sind?" "Ei, pole vaja" "Aga..." "Ma pean minema..." katkestasin ta lause ja lahkusin kiirelt.


Jahh ma tean ,et igav tuli....

Märksõnad: Mõtetus  jutt