Mis tunne on surra?

postitas: KatarRIina - 19.05.2009, 2009-05-19 16:29, loetud: 706x

Mis tunne on surra? Kas sina tead seda? Oled sa seda kunagi proovinud teha, ennast tappa? Teada saada, mis tunne see on? Muidugi mitte. Sa ei ole julgenud seda teha. Sul pole erilist põhjust ka olnud. Kas siis nüüd on? Ei. Kas sa oled selleks valmis? Jah, sa oled selleks valmis. Kuid miks? Su maailm on kokku varisenud. Sul ei ole enam elu isu. Sa tahad surra. Lõpmatuseni. Sa tahad tunda valu, piinelda. See meeldib sulle. Sa ei tea enam, mis on valu. Sa kannatad selle all kogu aeg, kas sellepärast oled sa selle tunde unustanud. Jah, oled küll. Mis sinuga juhtunud on? Sa oled kõik oma sõbrad kaotanud, oma vanematega oled sa samuti tülis. Sa oled üksi. Keegi ei aita sind. Kõik vihkavad sind. On see sulle piisav põhjus. Enesetappu teha. Muidugi on. Su poiss jättis ju su maha ilma, et sina oleksid midagi teinud. Ta lahkus su juurest, et minna teise tüdruku juurde. Kas sa arvad, et ta on sinust ilusam? Muidugi. Sa oled ju üks tühi koht. Keegi ei näe sind. Ja kuhu oled sa jõudnud? Kas sa petad ennast valedega või on see kõik tõsi? Jah, see on tõsi. Sinu kahjuks või õnneks.
Sa oled kinnine, ei räägi. Sa loodad tunda valu. Valu, mis valmistaks sulle piinu. Sa tahad iseendale kättemaksa. See on nii magus.

Endale kättemaksa. Sa isegi naerad selle üle. Nüüd oled sa selleks valmis. Sa mõtled pidevalt sellele. Ja oled valinud ka esimese asja.
Hüppamine. Sa kujutad ennast pidevalt ette, kuidas sa hüppad alla kõrgelt katuselt ja lendad. Lendamine on su elu unistus. Sulle meeldib see. Kujutad endale ette, kuidas alla hüpates kogu su elu silme eest läbi käib. Ja lõpuks maandud. Katuselt on aga kõik teisiti. Kujutlusvõime teeb sinuga trikke. Sa käid igapäev kõrgetel katustel, et teada saada, mis tunne on olla hüppamise kaugusel. Sul on see tunne olemas, kuid sa ei tee seda veel. Mitte veel. Sa ootad õige hetkeni. Sa paned kuupäeva paika ja jääd ootele, millal see aeg kätte jõuab. Lõpuks jääb hüppamiseni mõni päev ja sa leiad üha enam põhjuseid, miks seda mitte teha. Sa ei karda mitte kõrgust vaid seda, et liiga palju rahvast tuleb kohale sinu hüppamise ajaks. Sa elad ju ometigi linnas. Seal ei jää mitte kellelgi mitte midagi märkamatuks. Kas sa tõesti kavatsed selle nüüd ära jätta, kus sa ootasid seda nii kaua? Jah, sa jätad selle ära. Sa oled argpüks ja võtad järgmise asja, mis sul pähe tuleb. Sa kardad, et kui hüppad, ei tunne sa sellist valu, mida kujutlusvõimetes nägid. Sa kardad. Praegu on veel viimane hetk ümber mõelda ja hüpata. Mida sa ootad? Tee seda. Sa vaatad alla. Mõtled pikka aega ning siis astud sammu tagasi ja lausud endale vaikselt: „Ma ei suuda seda teha. Ma kardan.”
Sellest mõõdub mitu päeva, kuni jõuad uuesti otsusele, et sa ei ole argpüks. Mina seda ei arva. Sa oled argpüks. Tunnista seda endale. Ei, seda sa ei tee. Mida sa siis nüüd teed? Muidugi sa lõikad endal veenid läbi. Kas sa suudad seda? Oled sa selles kindel, et sa ei hakka seekord jälle mingeid mõttetuid asju välja mõtlema, et mitte surra. Ei, sa oled julgem, kui ennem. Sa lausa põled soovist end tappa. Sa kavandad seda hoolikamalt, kui eelmist. Sa mõtled valule. Ja kõigele. Lõpuks, kui oled valmis seda tegema, meenub sulle taas kord midagi. Sa ei saa seda teha. Sulle meeldiks seda teha, aga sa ei saa. Sa oled nõrganärviline. Sa ei kannata verd. Kuid kui sa endal veenid läbi lõikad näed sa seda. Sa minestaksid ja ei tunneks seda valu, mida sa tahad tunda. Sa vastik näriline. Sa oled argpüks. Sa tunnistad isegi seda endale, kuid miks? Kas selleks, et sa ei oska end kuidagi tappa. Muidugi. Sa istud jälle selles pimedas toas ja oled kurb. Sa ei taha enam kunagi ilmavalgus näha. Sa mõtled, mis on selleks kõige parem lahendus.
Sa tead. Lämmatamine. Su sõbranna tegi seda sama. Kindlasti mõtled sa hetkel, et see on hea. Muidugi on. Sa lähed kohe pimedas toas pisikese voodini ja lähed kõhuli voodile. Sa võtad padjast kätega kinni. Ning siis see kõik toimub. Sa surud oma pea vastu patja. Sa oled rahulik. Sa mõtled oma elule. Sul on hea kopsumaht. Kas sellepärast sa ei sure juba? Muidugi. Lõpuks on näha juba lämbumise märke. Su süda klopib. Sa tunned, kuidas su põsed ühetavad. Sul on ühk lootusetult otsas. Sa tunned valu. Piinavat valu. Sulle meeldib see, et sa ei saa hingata. Sa jätkad. Su süda, see klopib ühe kiiremini ja kiiremini. Sa tunned sellest mõnu. Valu, sa tead, mis tunne see on. Sul on natuke aega veel jäänud. Lõpeta oma elu juba ära. Lõpeta. Ei, sa eo tee seda. Sa lased padjast lahti. Su põsed õhetavad, sa hingeldad, sa naeratad vaikselt, kui jõuetult. Mis juhtus, et sa oma otsust muutsid? Sa tahad elada. Miks? Sa tahad kõike parandada, isegi, kui on liiga hilja kõige jaoks.

THE END!

Märksõnad: surm  ensetapp