Hannah! 04 (4)

Mmm... Tuul sasib juukseid... Oodake nüüd. Miks ma taevas olen? Oh ei. Järjekordne paranormaalne unenägu. Ju siis peab ootama. Mu kallis äratuskell, helise... Esimene kord kui seda tõesti soovin. Ma kardan kõrgust. Ümber minu pole midagi peale pilvede. Istun isegi pilve peal... Kas see peaks midagi tähendama? Kaugustest läheneb midagi. Lind? Või Lennuk? Või langevarjur? Teine pakkumine osutub tõeks. Minule läheneb ülehelikiirusega meeletult suur lennuk. Justkui sihiks see otse mind. Kuhugi pole joosta. Kuradi pilved... Lennuk läheneb veelgi. Keegi hüüab muudkui mu nime. "Hannah.. Hannah...

..Ärka üles, Hannah!" karjus Demi mu voodi peal aeledes. Aaaah deem, miks ta olemas on. "Hannah, kas sa võtsid jälle mu sinist küünelakki või?! Ma ei tea, mis koopainimene sa oled, et küsida ka ei söanda," kurjustas ta minuga. "Ütle nüüd mulle, kus see on, " jätkas Demi. "Usu mind, ma ei tea..." sonisin läbi une. Ta ei andnud mulle ikkkkka rahu. Argh. "Aga mul on seda VAJA! Just täna! Millest sa aru ei saa?" Usu mind, Demi, praegusel hekel, väga paljudest asjadest, mõtlesin. Minu õnneks leidis ta selle mu meigikotis sobrades. Ja enne kui ma arugi sain asendus Demi Grantiga, kes paljastas kardinate taga oleva päikese ja tiris minult tegi pealt ära. "Hei!" karjusin talle. "Noor neiu, vaata mis kell on." Ohates tegingi seda. Igivana nipp, kuidas mulle higimullid otsaette tekitada. Sinine elektronkell näitas 7:53. Ja koolis pidin olema poole üheksaks. Ja sõit sinna kestis 20 minutit. I'm screwed. Jooksin tuulena kõigepealt vannituppa. Seejärel sorasin riietes, millega läheb mul alati kaua aega. Selleks ajaks oli kell 8:04. Jooksin kiirelt kööki, haarasin hammaste vahele röstsaia munaga ja väikese mahlapaki ning ütlesin isale ja Demile "eks siis näeb hiljem" väikese lehvitusega. Grant avas mulle limu ukse ja tormas kiirelt rooli, et ma jumala eest hiljaks ei jääks.

Koolimaja ees paugutasin enesegi teadmata limu ust nii kõvasti, et tähelepanu oli, taaskord, minu peal. Jooksin koolimajja, mille fuajees seisis Jason. Crap. Seisatasin ootamatult ning kõndisin rahulikult edasi. Jason märkas mind. "Hei, Hannah," hõikas ta rõõmsameelselt. "Kuule.. Ma tahtsin öelda, et ega sul väga imelik eile polnud, kui ma sinult Emily kohta küsisin?" Tabasid naelapea pihta, kallike. "Eh... Ei, muidugi mitte. Aga Emily siiski ei soovinud sinuga välja minna. Ju siis tal on juba keegi silmapiiril," jutustasin oma suurepärase võltsnaeratusega. "Kahju... Aga, ma mõtlesin, et... Äkki sooviksid siis sina minuga näiteks.. Kinno tulla või midagi?" küsis ta häbelikult. Ma lõpetasin hingamise. Mu silmad suurenesid. Märgatavalt. Kogelesin midagi vastuseks. "Mina? No... jah." Jasoni nägu säras. "Tore! Aga, kas saame siis kinos kokku või tulen sinu maja juurde pärast kooli?" Mõtlesin. Teine valik oleks romantilisem olnud. Haha. "Ah pole vaja tulla, saame kinos kokku, mis seal ikka," vastasin. Ta noogutas mulle ja läks naeratades koolikella peale klassi. Hakkasin ka ise mata poole liikuma. Emily oli istet võtnud, suundusin tema kõrvallaua poole sõnatult ja istusin maha. "Hei," sosistas Em, "mis sul juhtus? Nagu soolasammas täna," naljatas ta. "Pärast räägin," laususin kähku ja koukisin kotist asjad välja. 45 minutit puhtalt murde. Oh elu rõõme.

Magamajäämisest päästis veidi vildakas koolikell. Ju on needki siis juba oma aja ära elanud. Emily togis mind õrnalt uksest välja ning seejärel suunas mind koos temaga raamatukokku. Kui otsekohene. "Noooh, räägi, mis toimub?" küsis ta õhinal. "Ah, mitte midagi erilist... Välja arvatud see, et Jason kutsus mu välja," vastasin tagasihoidlikult. "Midaa-aa?!" Em ei suutnud ära imestada. "Aga, aga see on ju tore!" Noogutasin. Oh, ja kuidas veel. "Mis filmi te vaatame lähete?" küsis Em järsku. Vaatasin talle otsa. Ma polnud selle peale veel mõelnudki. Filmide suhtes on mul päris pirtsakas maitse. Ma ei vaata neid palju, ja kui vaatan, siis 100% minu maitsele. Aga Jasoniga... "Ma arvan, et see pole nii oluline," vastasin vabalt pead raputades. Emily nõustus. Läksime tagasi koridoride peale ja liikusime keemia klassi poole. Istusime uksetagusele toolile ja Emily otsis taskust välja mängukaardid. Pokkeris oleme parimad. Kauaks lõbu ei jätkunud, kuna helises taaskord see sama aegunäinud kell.

Koolipäev möödus, nagu harilikult, totaalselt igavalt. Peale viimast koolikella suundusin kooli ukse poole, kui mind peatas Jason. "Kuule, H, mis filmi sa näha tahaksid?" küsis ta sõbralikult. H kohe. Lahe. "Ma ei teagi, J," viimast tähte eriti rõhutades. Ta naeratas. "Mul pole aimu ka, mida praegu näidatakse," ütlesin talle. "Ma sõbra käest natuke uurisin, äkki tahaksid näha mingit õudukat? Näiteks "Verine valentinipäev" või midagi," soovitas ta. Tegelikult mulle õudukad õudsalt meeldivad. Seepärast nõustusin noogutusega. "See oleks kindlasti lahe." Jason paotas veel paar sõna filmi aja kohta ja kokkusaamiskoha kohta. Nägin Granti limus. Pidin kiirustama. Istusin mugavale, kuid äärmiselt tülgastavalt läikivale istmele ja Grant hakkas liikuma. "Poisid, jaah?" märkis Grant üleolevalt. "Ma peaksin vist endale tumma teeneri võtma," laususin omaette, kuid piisavalt kõvasti, et Grant naeratama panna.


Jätkub...

Autori kommentaar »