Peatükk 3: Patrick (4)

see on üks peatükk minu jutust, mida kirjutan ;D või vähemalt selle ühe osa kirjutasin ära, kuna see idee oli mul peas kinni. võib-olla teen selle hiljem järjejutuks. pildi minu joonistatud Patrickust leiad minu tunnelist ;)


- - -


Kõndisin ettevaatlikult kõrvaltänavasse. Veidi maad hiljem nägin kedagi tunneli juures istumas. "Patrick?" Ta vaatas minu poole ja vastas vaikselt: "Jah. Kes otsib?" Ta tundus nii hirmuäratav, et mul ei tulnud sõnad korralikult suust välja. "Ee... Don saatis mind sin... teie juurde, " kokutasin. Tema näol säras naeratus. "Don? Don kes?" küsis Patrick. Olin segaduses. "Ma ei usu, et.. Don, kes ta ka sulle poleks, su üksi linna kõige ohtlikumasse kanti saadaks," üritas Patrick mulle asja selgeks teha. Kuid see polnud vajalik. Sain aru, et Don oli valetanud. No muidugi, mida ma ikka ootasin. "Vabandust, et üldse tülitasin," ütlesin vaikselt minema kõndides. "Aga mida sa soovisid?" kostis järsk küsimus. Patrick vaatas mulle küsivalt otsa. "See kurikaval jo.bu ütles, et keegi Patricku-nimeline saab mind aidata," vastasin soravalt. "Võib-olla mõtles ta mu isa. Ma olen muidugi ka Patrick, kuid Patrick Junior. Milles sul abi vaja on?" jätkas ta. "Ma tahaks DeLuxi sisse saada." Ta ei mõistnud mind algul, kuid küsis siis naerdes: "DeLuxi? Miks sa sinna minna tahad?" Kartsin võhivõõrale oma plaanist rääkida. Kuid tegin seda siiski. "Mul on vaja keegi paljastada," venitasin vastusega. "Paljastada? Anna andeks, aga DeLuxis on kõik niigi paljad, kui sa saad aru, mida ma mõtlen," viskas Patrick kildu. Huumorimeel on tal tõesti kiita. "Lihtsalt... Ma kahtlustan, et üks mu klassiõdedest töötab seal, noh... tantsijana. Ja ma tahan seda tõestada," rääkisin oma eesmärgist. Ta lausus süngelt: "Kättemaks, nagu ma aru saan?" - "Mingil määral, jah." Ta muigas. "Olgu. Kuigi ma pole just õige mees selle jaoks, siis ma aitan sind," ütles ta malbelt. Isegi kui ta paistis nii ohtlikuna, tundus ta samas nii... õrn.
Kui ta oma hiigelsuure koti kallal kombitses, mõistsin ma teda vaatlema hakata. Tal olid pikad juuksed, mitte sellised rokkstaarilikult pealigi, vaid rohkem kohevad. Tal oli seljas pikk, põlvedeni ulatuv põhjatute taskutega mantel ja kitsad püksid. Saapad kaalusid tal ilmselt vähemalt viis kilogrammi, kuna need olid pikad ja suured. Profiilis tundus tema nägu nii kaunis, leebe. Teda silmitsema jäädes unustasin end. Kuid Patricku järsu ümberpöörde tõttu tulin tagasi Maa peale. "Kas sa tahad DeLuxi täna minna?" küsis ta. Noogutasin vastuseks. "Sellllge..." Ta jäi mõttesse. "Me peame siis kohe minema hakkama, võtame tee äärest takso," vatras ta, ise juba kõndides. Kiirustasin talle järele. Kujutasin juba vaimusilmas ette taksojuhi reaktsiooni palvele, et kaks umbes 17-aastast noor tahavad minna stripiklubisse. Haaaa.
"Mis su sõbra nimi on?" katkestas Patrick vaikuse. "Või tegelikult, ma pole jõudnud seda sinult küsidagi, mis SINU nimi on?" Naeratasin. "Alexandra. Aga kuna ma seda nime totaalselt vihkan, kutsutakse mind Lexie' ks või Alexiks." Patrick noogutas. "Huvitav. Mulle meeldib su nimi," lausus ta jälle selle malbe hääletooniga. Ma loodan, et seda paista polnud, aga ma punastasin. Noh, õige natuke.

Autori kommentaar »