Teema: Järjejutud / Muu

4) Ära mängi süvavete hoovustega (0)

Ma olin rampväsinud, kui kõju jõudsin. Tee, mis tahad, aga jalad ei liigu, käed ei liigu, ainuke koht, kuhu ma minna tahan, on voodi. Kuid ei. Ma ju alles 14 ja ema käsib mul veel viia välja prügikast ja poest läbi käia. Kulistan kiiruga vett niikaua alla, kuni süda pahaks läheb ja siis lähen poodi, tee peal viskan prügikoti ära. Mõni hetk hiljem viskab keegi eurose vastu. Kehitan õlgu ja lähen edasi ja mõlgutan mõtted:

"Ma lihtsalt olen jube nõmedas olukorras, kus ma ei saa midagi teha. Ma just sain kõrvetada, kuigi emps hoiatas, et see inimene mind reetma jääbki. Ma olin sinisilmne selle maailma suhtes. Mulle meenusid ka kõik need kooliaastad. Ja minus tekkis kujutlematu viha. Nüüd tahaksin lüüa maha selle inimese, aga tean, et sel pole mõtet. Olgugi, et ta isegi lubas, et ei tule järgi. Aga nh, mida sa ootad olendilt, kes jahib su kaasat aastatuhandeid. Eh, küll ma temaga arved kunagi õiendan. Praegu sekkuma ei hakka. Ei ole vaja mul olla mingi pagana idioot. Ma tean, ta teeb õige otsuse. Vähemalt on temaga kõik korras. Ma tõesti armastan teda kogu südamest. Aga noh, jah, ma oleksin pidanud jääma maha ja ootama. Nüüd kannan karistust. Peaasi, et ta mõistaks, mida ta teeb seekord"

Istusin tuimalt kassa järjekorras, kui ma tundsin üle keha suurt soojust. Mul polnud õrna aimugi, mis see oli, sest sama kiirelt, kui see soojus tekkis, see ka kadus. Ei jäänudki muud üle, kui panna 20 eurot taas magama ja kodu poole sammuda. Just jõudsin uksest sisse astuda, kui mind keegi kallistas, kuid ma ei teadnud veel, kes ta on. "Vastuse annab tänane uni" kostus sosistav hääl. Kuna pere oli parasjagu köögis, siis teadsin, et see ei olnud telekast või nende öeldud. Viisin kööki kauba ja siis läksin narivoodi ülemisele korrusele magama. Mind jäi kummitama üks laul. Esitajaks oli Bad Boys Blue, laul Follow the Light. Ma vajusin justkui pooltranssi. Liikusin mööda mälestusi kuhugi mägedesse, sealt mööda ja jõudsin laande. See oli kaetud rohelise muruga ja lilledega, mida ma polnud näinudki. Ma tundsin ära ainult ühe lille ja võtsin selle kaasa. Jalutasin vaikselt edasi, ning jõudsin ühe maja juurde. Läksin sisse ja tuleb välja, see oli kohalik seltsimaja. Tuleb välja, seal töötas ka mu ammu juba surnud vend, kelle ema kaotas üsna varakult arstide tõttu. Ma sain teada tegeliku põhjuse ning mu vaimne teadvus kohe blokeeris selle, kui asja, mida ma veel teada ei tohi. Tuli välja, ma olen üks neljast hingest, kes maa peale läinud vabatahtlikult, kui teised sealt lahkumast. Miks ma läksin, selgub siis, kui hinged taas kohtuvad.

Lugu jätkub siin: "5) Ära mängi süvavete hoovusega" »

Teavita ebasobivast sissekandest!