Teema: Järjejutud / Muu

2) Ära mängi süvavete hoovustega (0)

Vaikne tasandik. Naasmine minevikku

Alles oli Rahme kodu uksest sisse astumas, kui teda tabas külm laine üle kogu keha. Ta teadis kohe, et midagi on juhtunud tema tütrega ja ta tõttas kiiruga Faye juurde. Kui ta aga tütre koju jõudis, nägi ta, et tütar on leidnud üles leidnud isa kuldse mõõga, mis valel käsitlemisel kuulutas katastroofi. Möök on tehtud suguvõsa verest, mistõttu ei saa seda tõsta keegi, kes on teisest suguvõsast. Kuid Siramade suguvõsa esindaja sai seda teha.
Faye, kuldsete heledate juustega, sügavsiniste silmadega ja kumerate näojoontega hoidis käes isa mõõka, kui Rahme sisse astus. Mõõk haihtus ja ilmus Rahme kätte ning Rahme pani selle tagasi oma kohale- valgesse marmorkarpi, mis oli polsterdatud siniste lambavilla vattidega.
"Neiu, see on see mõõk, millest ma olen rääkinud. See on ühtlasi mu õnnistus ja mu needus. Ma ei ole võimeline ilma selleta ajas rändama, kuid ilma selleta ei ole ma ka võimeline elama kauem, kui on aega antud mulle" ütles Rahme rahulikul toonil.
Faye ei lausunud sõnagi. Ta oli jahmunud, et Rahme ei karjunud ta peale, vaid rääkis, nagu oleks see igapäevane sündmus. Lõpuks võttis Faye julguse kokku, et rääkida ära kogu loo. Ta alustas: "Ma jalutasin Marviniga tasandikul, kui äkki kõik vaikseks jäi. Ma karjusin Marvinit, kuid ta ei kuulnud mind. Ma ei kuulnud ka teda. Üks hetk avastasin end tagasi..:" Tütre juttu katkestas isa, kes võttis ta käest kinni ja ütles: "Tule minuga." Rahme võttis kätte enda mõõga, keerutas seda õhus ja lasi sel maha kukkuda. Rahme ja Faye olid taas Marviniga koos metsikus laanes, mida kohalikud nimetasid vaikseks tasandikuks. See oli koht, kust hinged läksid edasi kõrgemale tasandile. Sa ei kuulnud seal kunagi teist olendit ega inimest. Sind ei peetud tõusmise vääriliseks, kui Sa ei suutnud olla rääkimata. Rahme lõi kannaga põntsu maase ning Marvin ilmus nende kõrvale. Siis Rahme lausus: "Läbi vaikse tasandiku sulle sosistan, Skeres, et tooksid tagasi mind ja mu kaaslasi. Tänan, et kaitsesid mu tütart." Ja hetkega olidki kõik kolmekesi tagasi Rame mõõga kõrval.
"Tegu on kohaga, kus ainult sosinat on kuulda. Seda saladust teavad vähesed, enamasti on nad kõik Akroni sugused, varjulohed, kes liiguvad varjudes ja otsivad järgmist eksinut. Paraku varjulohede liik on enamasti täis kurjust ja musta südant. Kuid Akron on üks seitsmest lohest, kes on puhastunud läbi pimeduse elemendi ja seetõttu saanud endale tasakaalu elemendid, et liikuda edasi, kaugemale piiridest, mis on teistel lohedel. See mõõk" jätkas Rahme osustades Skeresele enda käes "on Akroni valmistatud minu ja Nymphaaria verest. See oli tema poolne abielu kingitus meile. Teil on küll antud suguvõsa nimi, aga selle nimega kaasneb sama vastutus, nagu kaasneb selle samase mõõgaga. Teie õnneks, saate teie ajas rännata omal vabal tahtel. Mina aga ei ole selleks ilma mõõgata võimeline. Kuid nüüd on mul aeg minna maailma, kus süvavesi on taltsutamata ja külvab paksu pahandust. Ma tulen tagasi aastate pärast. Ma ei tea, kas ja millal ma tagasi tuln ning ma ei tea, kas Su ema tuleb kaasa või jääb siia. See on tema otsustada."
Rahme kallistad pikalt enda tütart, siis otsis üles enda naise ja kallistas ka teda, ennem, kui läks järjekordsele retkele vetemaailma, mida ta on tundnud lapsest saati. Mida Rahme aga ei teadnud, oli see, et mõõga kasutamine oli muutnud aja kulgu, mistõttu Rahme ja ta pere koos Marviniga elasid minevikus ja Rahme oli naasmas päeva, mil ta avastas enda elementi maa peal. Sinna ta rändaski - Planeet maa, meie aeg, 2016 aasta kristliku ajaarvamise järgi, 50 aastatuhat aga tema päritolu maailma järgi.

Autori kommentaar »

Lugu jätkub siin: "3) Ära mängi süvavete hoovustega" »

Teavita ebasobivast sissekandest!