Teema: Järjejutud / Muu

Eva Alvarez #6 (0)

"Tore! No, vahel võib hästi ka minna." arvas Eva ja läks sõbranna Renataga enda tuppa.

________________

Pärast neid hetki, on vahepeal juhtunud nii mõndagi. Rosario ja Hector on lahutanud, kuigi Rosario ei tahtnud seda. Ta üritas oma advokaadiga saavutada seda, aga Hector võitis. Lucia leiti üles ja proua Isabella pani ta kooli koristama kaheks nädalaks. Koos muidugi teise koristajatega.
Eva ja Renata said nüüd rahulikult olla, kuna nüüd on süüdlane käes ja Linda on taas nende sõber. Kuigi ta vajas veidi aega.

__________________________________________


"Palju õnne, Rosario! Seda sa vist tahtsidki!" hüüdis Roxana oma tütre kodus.
"Ole vait! Ma ei taha su vastikut juttu kuulata!" vaidles Rosario temaga.
"ÄRA RÄÄGI MINUGA NII! ISE SA KEETSID SELLE KÕIK ENDALE KOKKU!" karjus ta ema väga kõvasti.
"MINE ÄRA! Ma ei taha sind siia! Sa tuled mind siia mõnitama ainult!" ütles talle Rosario ja viskas ta majast välja. Ta läks kööki põrandale ja istus kukkudes maha. Ta hakkas kõval häälel nutma. Roxana oli muidugi juba ära läinud vihastatuna. Naabrid olid seda draamat jälginud.

______________________________________


"Hahaha, vaadake Luciat! Ta on nii vihane, kas iseenda peale või?" naeris Linda koos Eva ja Renataga.
"Küllap vist!" vastas Renata.
"Ega ta just rõõmuga neid koolipinke nühi!" lisas Eva.
Nad olid seda kõike pealt vaadanud. Lucia nägi neid ja ütles:"Küll te ka saate karistatud kõik!" ning pesi koolipinke edasi.
"Mille eest? Sinu rumaluse eest küll mitte!" rääkis Linda temaga.
Lucia ei vastanud, küllap oli tal häbi.


____________________________________________


Eva ja Renata olid käinud mööda ringi. Nad põrkasid kokku ühe poisiga.
"Oi, vabandust!" ütles noormees.
"Pole midagi, eks ikka juhtub." vastas Eva.
"Kuule, mis su nimi on?" küsis Renata noormehelt.
"Eduardo. Ja sinu nimi?" päris noormees.
"Renata." vastas Eva sõbranna.
"Tule, Renata! Meil on palju muud teha siin kui vestelda mingi võõra noormehega!" nõudis Eva Renatalt.
"Ei, sa võid minna! Mina jään siia. Ma sõbrunen temaga. Sa ei pea minu pärast muretsema!" väitis Renata ja rääkis noormehega edasi. Eva läks siis oma tuppa. Talle ei meeldinud see noormees väga, aga mis teha.
Pärast tuli Renata ka temaga.
"Mis sa siis rääkisid kah temaga?" päris Eva uudishimulikult.
"Me saame temaga täna jälle kokku. Seekord tema juures! Ma vist armusin temasse." rääkis Renata.
"Mida?"
"Kas sa oled mingi armukade vä? Ma arvan, et tema on minusse."
"Loomulikult ma pole armukade, aga kas te homme abielluda juba ei taha või ja lapsi teha?"
"Ära tee nalja! Me lihtsalt saame kokku täna!"
"Äkki on ta mingi kurjategija? Mul on sihuke tunne nagu ta mängiks meiega!"
"Ära muretse! Ta pole mingi kummaline tüüp! Mulle ta meeldib ja sina seda muuta ei saa!"
Eva läks pärast seda lauset välja. Ta istus pingile ning lootis, et äkki näeb taas seda noormeest. Ja ta nägigi.
"Kuule, Eduardo või kes iganes sa poleks, ma pean sinuga rääkima!" karjus Eva talle.
"Millest? Mis mureks?" küsis noormees.
"Sa ära mõtlegi mängida mu sõbranna Renataga! Kui ma peaksin kusagilt teada saama, et sa mängid vaid meiega lõbu pärast, siis ma sulle alles näitan!"
"Mis sa ähvardad või?"
"Võta seda kuidas tahad, aga pea meeles, mida ma ütlesin! Tagajärjed pole head!"
"On see kõik! Sel juhul hüvasti!" ütles noormees.
Eva ei öelnud talle midagi. Tal on halb tunne selle noormehe suhtes ja arvab, et ta tahab olla Renataga koos lõbu pärast.
"Mida sa teed, Eva? Sa pole enam minu sõbranna! Ma kuulsin küll seda! Sa oled ikka päris armukade, kas pole nii? Minuga ära enam räägi! Kuulsid? Sa tahad kõik mu elus ära rikkuda, mis sõbranna sa selline oled?" karjus Renata ta peale.
"Aga ma.."
"Ei mingeid agasid! Loodan, et Isabella abiga saan eraldi toa, kus ma saan olla rahulikult! Sa võid vabalt jääda sinna vanasse rõvedasse tuppa!" hüüdis Renata talle lõpetuseks ja läks Eduardo juurde.
"Ma ju tahan sind kaitsta selle tundmatu noormehe eest." mõtles Eva.
Tegelikult oli Eval õigus. See noormees oli Renataga vaid lõbu pärast, kuid Renata ise sellest aru ei saanud.

Teavita ebasobivast sissekandest!