Teema: Järjejutud / Muu

Eva Alvarez #5 (0)

"Ära muretse, kuidagi tõestame Lucia süüd, aga enne on vaja mõelda välja plaan." lohutas Renata teda.
"Mis plaan? Kuidas ma sain lihtsalt lambist hakata teda süüdistama milleski, mida ta ei teinud? Kuidas ma võisin olla nii rumal?" kahetses Eva.
"Küll me midagi välja mõtleme." arvas Renata.

_______________________________

"Kuule, Rosario! Räägi mulle, mis sul on juhtunud. Sind vaevab miski." päris Hector.
"Kõik on korras ja mitte midagi pole juhtunud." ütles Rosario.
"Ära pea mind lolliks! Ma näen, et midagi toimub ja et kõik pole korras!" vaidles Hector vastu.
"Miks sa ometi aru ei saa, et mul on kõik korras! Kui raske on sellest aru saada?"
"SEST MA JU NÄEN, ET KÕIK POLE KORRAS!" karjus Hector nii, et seda kuulsid naabrid.
"OLGU! SAAD OMA TÕE! Ma viisin selle lapse Eva internaatkooli, sest ma ei tahtnud teda kasvatada! Ma olin noor ja rumal! Kui ma saaks tõesti seda viga heastada.." rääkis Rosario kõigest.
"MIS MÕTTES? SA VIISID MEIE LAPSE INTERNAATKOOLI?"
"Jah."
"Mis sa oled oma mõistuse kaotanud? Ma arvan, et teised naised on sinust palju targemad! Ma ei saa aru, kuidas üks naine saab lapse viia minema!" vihastus Hector, "Ma magan täna diivanil, homme vaatan, kus korteri või maja leian."
"Ega sa ei mõtle ometi minust lahutada?" küsis Rosario.
"Lahutan sinust! Ma ei saa ju sellise hulluga koos elada!" vastas Hector talle ja pani ukse paugutades kinni.
Rosario oli sõnatu, aga ometi ta tundis, kuidas koorem justkui langes õlgadelt.
Ta haaras oma telefoni ja helistas oma emale Roxanale.
"Ema, ma olen suure käkki kokku keeranud." ütles Rosario talle.
"Mida sa siis jälle tegid?" küsis ema.
"Ma rääkisin Hectorile tõtt Evast."
"Mida?"
"Ja ta tahab nüüd minust lahutada! Mis ma nüüd siis teen? Ma ei taha lahutada!"
"Midagi teha ei ole! Ise sa keerasid suppi kokku, ehk maitseksid nüüd seda ka?"
"Oeh, ema! Sinust pole mitte mingit kasu! Sa ainult heidad minu üle nalja!"
"Sina ise oled selles süüdi! Tegele selle probleemiga ise, ära mind tüüta!"
Roxana pani toru ära. Rosario oli jube vihane, sest ta lootis, et ta ema aitab teda selle probleemiga.
"Mis ma nüüd siis teen? Ma olen ikka nii loll!" mõtles Rosario ja heitis voodisse magama.

_____________________________________


Linda pidi karistuseks koristama internaatkooli terve nädal. Süütu inimene kannatab.
"Kas lihtsalt mingit tõendit Lucia vastu pole? Ma ei suuda seda pealt vaadata, kuidas Linda hõõrub svammiga nõusid ja peseb põrandaid ning aknaid jne.. Ma ei talu seda vaatepilti!" ütles Eva Renatale.
"Usu mind, ega minagi ei talu seda, et süütut karistatakse." vastas Renata.
"Ma pole süüdi! Kas te usute mind?" küsis Linda neilt.
"Me teame seda! Lucia on tegelik süüdlane!" väitis Eva Lindale.
"Ma teadsin, et see nõid.."
"Selles mõttes Lucia pani algul käevõru meie tuppa ja kaebas proua Isabellale. Nad ei hakanud kohe otsima seda käevõru. Meie Renataga leidsime selle ja mina arvasin, et sina tegid kõike seda meile. Mina panin selle käevõru sinu tuppa. Ma tõesti ei teadnud, et sa süütu oled. Ma ju ei teadnud.." rääkis Eva Lindale kõik ausalt ära.
"Mis mõttes? Sinu pärast nühin ma seda kooli, sa lollakas!" vihastus Linda.
"Kust mina pidin seda teadma, et sina pole süüdi!" vaidles Eva vastu.
Proua Isabella oli kuulnud seda kõike pealt.
"Ah, et asjalood on siis nii.. Linda, mine siit ära ja sa ei korista enam seda kooli. Kus Lucia on?"
Linda oli rõõmus ja läks toredal sammul oma tuppa rõõmust pakatades.
"Me ei ole Luciat täna näinud ja sellepärast ei tea ka, kus ta on." rääkis Renata.
"Selge. Miks te meile ei rääkinud midagi?" küsis Isabella.
"Me arvasime, et te ei jää seda uskuma." ütles Eva.
"Nüüd usun ja minge enda tuppa! Mina otsin selle Lucia üles ja karistan teda vale info andmise eest jms."
"Tore! No, vahel võib hästi ka minna." arvas Eva ja läks sõbranna Renataga enda tuppa.

Teavita ebasobivast sissekandest!