Teema: Järjejutud / Muu

Võõras identiteet #3 (0)

"Loodetavasti ikka kohtume veel!" karjus ta mulle kõva häälega.
See mees läkski minema. Ma jäin teda vaatama seni kauaks, kuni ta oli läinud.
"No, kas ta su tulevane või?" küsis Sophia naerdes.
"Ei ole ta midagi tulevast. Mida sa naerad?"
"Ta meeldis sulle, kas pole nii?"
"Kas sa oled mingi armukade või? Kas sulle ei meeldigi enam mu vend Joseph?"
"Ei, asi pole selles. Sinu ja selle tüübi vahel nagu oleks susisenud.."
"Ise sa susised! Lähme siit minema, äkki leiame ilusamaid kohti.."
Nii me läksimegi Sophiaga teisi kohti vaatama. Hakkas pimedaks minema ja läksime hotelli tagasi.
"Ja kus teie siis hängisite?" küsis Joseph meilt.
"Portugalis." vastasin ma.
"Ära sa maini."
"Aga sa ju küsisid, et kus me 'hängisime'?"
"Ma ju tean, et Portugalis!"
"No milles siis probleem, vennas?"
"Ma lootsin midagi konkreetsemat."
"Vennas, ega mina Portugali linnade nimesi siis tea!"
"Olgu olgu, ma ei viitsi väikse asja pärast tülitseda."
"Mina ka mitte."
Sophia jälgis meid koguaeg ja muudkui naeris.
"Ou, Joseph, su õde leidis endale tulevase! Ta armus esimesest silmapilgust." rääkis ta Josephile.
"Päriselt või?" imestas Joseph suu ammuli.
"Muidugi!"
"Ära valeta, Sophia! Sa ei tea, mida ma temast mõtlen."
"Muidugi ma tean!"
"Ei tea sa midagi! Ma ei armunud temasse!"
"Armusid küll!"
"Ei armunud!"
"AAAIITAAABB!" karjus Joseph üle toa.
"Mida? Aga ma räägin tõtt!"
"Ei räägi sa midagi! Kust sina seda kõike võtad?"
"Ma lihtsalt ju tunnen sind, Mila! Sa vaatasid teda nii armunu pilguga, et tahtsid talle kohe järele minna."
"Ei tahtnud ja jutul punkt."
"Okei, okei, ära nüüd vihastu."
"Vihastun küll, kui sa selliseid rumalusi räägid!"
"Vabandust."
Sophia läks voodisse magama. Joseph tegi sama. Mina olin see, kes üleval oli veel. Aga peagi läksin minagi magama.
*Hommikul
"Tere hommikust! Mul on täna nii hea tuju, et hüppa rõõmust lakke." ütles Sophia hommikusööki süües. Joseph oli ka juba üleval.
"Mis te juba sööte või?"
"Otse loomulikult! Tule meie juurde!"
"Oota natuke! Ma panen riided selga."
Panin kähku riided selja ja tormasin sööma. Olin näljane kui hunt ja arvan, et kui täna oleks ka pannkoogid olnud, siis oleksin ma neid palju rohkem söönud kui Joseph.
"Head isu!" hüüdis Sophia.
"Head isu!" ütlesin mina ja alustasin söömist.
Kui olin söömise lõpetanud, läksin rõdule. Ma vaatasin taas seda päikest , mis säras üle hotelli. Kuid siis nägin, kuidas see mees, kellega eile kokku põrkasin, ühe neiuga ringi kõnnib.
"Sophia! Sophia! Tule siia!" hüüdsin ma.
"Mis on?" küsis ta.
"Vaata neid seal! Kas see mees pole mitte see?"
"On küll! Oh, kas sa oled armukade? Ma võin sind lohutada."
"Miks lohutada? Ma pole armukade. Miks ma peaks?"
"Sa oled ju armunud!"
"Hakkab jälle pihta! Kaua võib!"
"Kas sa siis ei armunudki temasse?"
"Ei. Miks ma pidanuks?"
"Lihtsalt."
"Sa ikka ei tunne mind piisavalt, kuigi me oleme olnud sõbrad ju lapsepõlvest saati."
"Nu, aga sa nagu olid ju armunud."
"Ei olnud."
"Okei okei siis."
See mees ei pannud meid tähele. Mina ja Sophia kuulsime, mida nad räägivad.
"Kas sa pole mitte elevil? Me abiellume! Tahaks kutsuda seda neiut, keda ma eile kohtasin. Ta oli päris sõbralik."
"Kas ta on meie rahvusest?"
"Jah, ta on."
"Aga miks ta siis ei tule?"
"Sest ma isegi ei tea, mis ta nimi on."
"Ma oleks nii tahtnud teda näha. Kahju, et sa ei küsinud isegi ta nimegi mitte. Oleks saanud endale uue sõbranna!"
"Ja ei peagi küsima!" ütlesin mina peale seda lauset iseendale.
"Oleks võinud! Nad tunduvad nii sõbralikud! Karju neile, et sa oled siin!"
"Mitte mingil juhul! Ma ei hakka karjuma, et näe, ma olen siin. Las ta näeb ise mind."
"Oi, kui nõudlik."
Nad läksidki mööda meist, ilma, et nad meid oleks näinud. Hämmastav ikka.
Läksin tagasi tuppa ja võtsin enda telefoni. Ma olin selle välja lülitanud, kuna Sophia tahtis nii. Nüüd lülitasin selle sisse. Mulle oli jätnud postkasti kõnesid ema. Ta vist muretses väga. Ma kuulasin ühte ta kõne.
"MILA! MIKS SA OLED TELEFONI VÄLJA LÜLITANUD! Sul pole aimugi, mis siin juhtus!"

Teavita ebasobivast sissekandest!