Teema: Järjejutud / Seiklus / Põnevus

DnD #49 - Kurja võluri loss - Neljakümne kaheksas peatükk - Maal (0)

Hoiatus. Käesolev järjejutt põhineb Dungeons and Dragons seiklusel ning võib sisaldada vastavateemalisi ning -spetsiifilisi termineid. Jutustus sisaldab vägivalda ning üle-võlli huumorit. Ei ole sobilik nooremale lugejaskonnale!

Neljakümne kaheksas peatükk - Maal

Tegelased: draakonisündinu paladin Shamash, haldjast vibukütt Lonewolf, poolhaldjast vargaplika Randie, pooldeemonist nõid Malach, kääbikust druiidineiu Leyah

Eelmises osas: Shamash oksendab oma ületäitunud kõhu tühjaks. Randie ja Leyah ei suuda seda pealt vaadata ning ka nemad teevad seda sama. Kui sellega ühel pool, siis tehakse pikem puhkus. Kõik välja arvatud Shamash tunnevad end palju suurema ja tugevamana (nad jõudsid uuele tasemele). Haldjas palvetab Rivana hinge eest tolle surnukeha juures ning suundub siis varasemaid imelikke tubasi uurima. Nähtamatu tuba on lihtsalt tühi riidekapp, sajajalgsete tuppa jõudes on Shamash juba kirstu pilbasteks löönud, Randie ja Leyah korjavad laialipillatud kuldmünte. Paladin leiab ka pealuu. Minnakse esimesele korrusele, kööki. Randie krahmab laualt õuna, sööb ära ja näeb siis, et tema päris nahavärv hakkab tagasi tulema. Haldjas läheb pimedasse tuppa, mis pole enam pime ja näeb sahvrit, kus moosid, kompotid jms. Leyah kahmab sealt söögipoolist tee peale kaasa. Siis minnakse suurde söögisaali, kus uhketes riietes skeletid.

Mitte midagi pole muutunud, kõik on sama. Endiselt on luukerede ees suured taldrikud, millel hõbedast kuppel, kõrval hõbedast noad-kahvlid, pokaalid. Kõikidel skelettidel puuduvad pead.
Ruumi lõunaseinas on väga suur maal, millel kujutatud täiskuud. Seltskonnal on kahtlus, et selle kunstiteose taha on peidetud midagi väärtuslikku. Sest juba varemalt nad üritasid maali seinast eemale sikutada aga ülimalt piinlikult äpardusid üksteise võidu.
Seltskonnale tuleb meelde, et ühe kupli alt nad leidsid pealuu ning arvavad, et kuna maalil on kujutatud täiskuu, siis tuleks selle ette panna taldriku peale vastava märgisega kolba.
“Äkki nad ärkavad ellu, kui pealuud paneme?” küsib kahtlustavalt druiid.
“Hm, mul ongi vaja paar uut loitsu ära proovida,” muutub nõid rõõmsaks.
“Jeeee! Ärkavad ellu? Saab kakelda!” läheb paladin eriti änksi täis.
“Paneme täiskuu kõige viimasena siis,” targutab haldjas.
Vargaplika reastab kolbad kuu kasvamise järjekorras ritta ning hakkab mõtlema, kumbapidi neid taldrikutele panna. Äkitselt tuleb põranda vahelt, maali poolt sellist õrna udulaadset tossu. See ei tundu olevat ähvardav või ründav, kuid siiski saavad seiklejad aru, et midagi on toimumas.
Haldjas kukub utsitama: “kähku, kähku, kähku, paneme need pealuud nüüd paika!”
Kibekiiresti lükatakse kuplid eemale, pannakse pealuud kuu kasvavas järjekorras taldrikute peale, ja jäädakse ootusärevuses samm kaugemalt jälgima, mis nüüd siis juhtub. Shamash võtab igaks juhuks relva välja, et saaks vajadusel kohe rünnata või kaitsta.
Ruum hakkab elektrit täis minema ning on kosta kummalist raginat, nagu äike oleks hästi lähedale löönud, ja raugeb siis. Pealuud hakkavad värisema, tõusevad taldrikute kohale õhku, liiguvad äärmiselt täpsesse positsiooni ning vaatavad üksteise poole. Kolpade otsa ees olevad märgid hakkavad helendama ja pulseerima. On pinev hetk, seltskond vahib suurte silmadega, mis toimub, ärevus kasvab.
Äkitselt langevad pealuud tagasi taldrikutele, pulseeriv helendus kihutab läbi õhu maali poole ning tabab sellel kujutatud täiskuud, mis hakkab oma faase läbi käima, alates kahanemisest edasi kuuvarjutuseni kuni kasvades taas täiskuuks. Kohe, kui ring saab täis, on kosta õuest taaskord valju äikse kärgatust ning tuba lööb üleni helevalgeks, et praktiliselt pole mitte midagi näha. Kui nähtavus taastub, siis on kaunis maal kadunud nagu tina tuhka. Selle asemel on vaid selline avaus seina sees.
Haldjas jookseb esimesena sinna uudistama.
Druiid jõuab vaevu karjuda: “ära mine, äkki on värav teispoolusesse!”, kuid Lonewolf ei kuula. Tema õnneks ei juhtu midagi halba. Haldjas näeb väikest kirstu, väike laud, mille peal erinevat kraami. Nõid jõuab talle järele ja vahib ka ringi. Vargaplika piilub veidike eemalt, et kas on ikka ohutu ning jääb ootele. Draakonisündinu näeb kirstu ning loomulikult tahab selle peal oma rammu katsuda.
Haldjas vaatab, mis laua peal põnevat on. Leiab selle pealt suure hõbedast võtme - arvatavasti esiukse oma, tervendava võlujoogi, neli loitsudega pärgamendirulli - kaitse kurjuse eest (loits: “Protection from Evil”), tulekoonust viskavad käed (loits: “Burning Hands”), kukkumist pidurdav loits (“Feather Fall”) ning kolme tulejoont tegev ründeloits (“Scorching Ray”). Saak on päris hea.
Aga nüüd on kirstu kord. Kuigi draakonisündinu niheleb ja tahab vägivallatseda, ei anna haldjas talle selleks võimalust. Kuna ruum on päris väike ning peale Lonewolfi sinna eriti kedagi ei mahu, siis peab Shamash loobuma. Seda ta teeb tegelikult kerge südamega, sest märkab, et kõnealune kast on metallist.
Haldjas kükitab kirstu juurde maha ning hakkab seda uurima. Kena metallist kast, millel korralik lukk. Lonewolf proovib oma võtmed läbi, ükski ei sobi. Talle tuleb meelde, et Randiel peaks ka paar võtit olema ning kutsub tolle appi. Vargaplika astub lähemale ja teeb oma võtmega luku klõpsti kohe lahti. Nägu naerul, tõstab kaane üles ja näeb… teist, puidust kasti, mis samuti lukustatud. Proovib sama võtit, see ei sobi. Haldja ajab ennast puhevile, võtab oma võtme ja proovib sellega avada. Ennäe imet, kirst läheb lahti. Selle sees on kaks nahast kotti - üks on väike, teine suur. Paotab üht ja teist ning nägu läheb naerule. Need on täis kuldmünte. Kaalu järgi ta pakub, et ühe sees on sada viiskümmend ja teises kakssada viiskümmend kuldmünti. Kõik viitab sellele, et need olid võluri viimased elusäästud. Ülisuure rahuloluga topib haldjas leitud asjad kõik endale pauna ning lohutab teisi, et “jajaa, me jagame kõik võrdselt ära pärast.” Teised kahtlevad, aga ei hakka midagi vaidlema vastu ka.

Lonewolf piidleb mõtlikult laua pealt leitut suurt hõbedast võtit ning mõtleb, kuhu see võiks küll sobida. Kõik märgid viitavad sellele, et see on esiukse jaoks mõeldud. Läheb katsub järele. Teised hanereas sabas.
Haldjas astub ukse juurde, haarab lingist ja proovib avada. Ennäe imet, see on lahti. Proovib võtit, ei sobi. Astub uksest välja, proovib väljapoolt, sobib!
Sellest südamerahu saanud, vaatab haldjas ringi - aed on kenaks tagasi muutunud, ei ole enam ülekasvanud, vaid ilusti vormis, õhk, linnulaul, värsked lõhnad, kõik tundub nii rahulik ja lõõgastav. Tundub, et see seiklus on nüüd läbi. Lonewolf laseb toimunud asjad kõik kiiresti peas läbi ning teda jääb kummitama ja ebameeldivustunnet tekitama üks konkreetne asi. Rivana ning tolle surnukeha rüüstamine. Kuigi Lonewolf palvetas pärast lauliku hinge pärast, tundub talle nüüd, et see ei ole piisav. Haldjas läheb teiste juurde ja ütleb: “mul on vaja midagi teha. Te võite mind aidata, kuid ei pea. Aga ma pean seda tegema!”

Järgmine osa "Neljakümne üheksas peatükk - Hüvasti" ilmub teisipäeval, 15. novembril

Lugu jätkub siin: "DnD #50 - Kurja võluri loss - Neljakümne üheksas peatükk - Hüvasti" »

Teavita ebasobivast sissekandest!