Teema: Järjejutud / Seiklus / Põnevus

DnD #48 - Kurja võluri loss - Neljakümne seitsmes peatükk - Lootus (0)

Hoiatus. Käesolev järjejutt põhineb Dungeons and Dragons seiklusel ning võib sisaldada vastavateemalisi ning -spetsiifilisi termineid. Jutustus sisaldab vägivalda ning üle-võlli huumorit. Ei ole sobilik nooremale lugejaskonnale!

Neljakümne seitsmes peatükk - Lootus

Tegelased: draakonisündinu paladin Shamash, haldjast vibukütt Lonewolf, poolhaldjast vargaplika Randie, pooldeemonist nõid Malach, kääbikust druiidineiu Leyah

Eelmises osas: Leyah ruttab nõida tervendama. Shamash lööb väga osavalt võlurit mõõgaga. Haldjas astub Randie kaitseks välja, ründab, kuid ei taba. Vargaplika annab võlukepi Malachile ja joob tervendava võlujoogi. Druiid kasutab välgulaine loitsu, mis paiskab kõik toasolijad tugeva jõuga vastu seina, surmab võluri ja viib Malachi ning Randie surmapiiril olekusse. Leyah joodab taas nõiale tervendavat jooki. Shamash proovib oma ravimisloitsu Randie peal. Rivana ilmutab ennast veelkord, tänab seltskonda ja lahkub igaveseks. Tundub, et lossist kaob maagiline olek. Shamash läheb näost roheliseks ja hakkab imelikke hääli tegema.

Draakonisündinul on kõht nii täis, et ta ei suuda seda enda sees kõike hoida. Ta tormab kuhugi lähimasse nurka ning oksendab. Seda oli ikka päris palju, nii et pool seina saab ka seda täis. Malach ja Lonewolf vaatavad, et on alles tüüp, ah ning ei tee sellest suurt numbrit. Leyah ja Randie seevastu aga ei suuda seda taluda, üritavad küll käe suu ette panna ja tagasi suruda, kuid süda läheb sellest rõvedast vaatepildist nii pahaks, et nad oksendavad samuti.
Nõid ja vibukütt lähevad toast minema, kui teised oma hädad saavad ära lahendatud, siis vantsivad neile järele. Seltskond plaanib teha üks pikem puhkamine, sest osad vajavad väikest tervendamist ning ka loitsud vaja uuesti pähe tuupida ja valmis panna.
Otsitakse enamvähem talutavad kohad ja tõmmatakse kerra ning magatakse umbestäpselt kaheksa tundi. Seltskond ärkab krabiseva vihmasaju peale.
Kõik teised peale Shamashi (sest ta tundis seda juba varem) tunnevad peale puhkust palju targema, suurema ja tugevamana (+1 level).
Nõid ja vibukütt kõnnivad koos - ei, nad ei hoia käest kinni - väiksesse luugiga tuppa, kuskohast alla saab ning tunnevad, et kogu lossi vallanud maagia on justkui kadunud. Nad heidavad üksteisele pika tähendusrikka pilgu ja naeratavad häbelikult. Malach nõksutab pead, justkui sooviks, et Lonewolf ees läheks august sisse, kuid tollel on peas teised mõtted. Haldjas näeb Rivana surnukeha ning plaanib heastada oma varasema teo.
Ta astub lähemale, põlvitab maha ning palvetab lauliku kadunud hinge eest. Lonewolf tunneb end peale seda kohe palju reipamana ja nagu keegi vaataks tema üle (+1 inspiration).
Haldjas tõuseb püsti, laseb nööri uuesti luugist alla ja laseb ennast rahulikult alumisele korrusele tagasi. Ta teab täpselt kuhu minna - nähtamatu, pime ja kirstuga tuba. Lonewolf kavatseb need kõik läbi käia. Teised kiirustavad talle järele.

Haldjas jõuab nähtamatusse tuppa ning näebki.. tühjust. Hunnik hiirepabulaid ja väga palju tolmu. Tundub, et see on lihtsalt riidekapp, millest usinad druiid ning vargaplika olid juba varem üle käinud.

Nõida seevastu nähtamatu tuba ei huvita ja suundub hoopiski kirstuga toa poole. Äkitselt kuuleb selja tagant müdinat ning Shamashi koledat kraaksumist: “Mina, mina, mina! Lase läbi!” Malach teab, mida see tähendab ja astub kiiresti eest ära. Draakonisündinu tormab vuhinal mööda ning viibutab juba kurjakuulutavalt oma sõjahaamriga. Nõid vaevu jõuab öelda: “esmalt võiks vaadata, ega see ei ole lukus”, kui Shamashi relv purustab väikse puidust kokkuklopsitud kirstu pilbasteks. See oli muidu väga kena kastike - ornamentide ja vaskhingedega, aga jah, draakonisündinut see ilu ei peatanud. Õnneks on tal piisavalt oidu, et lüüa nii, et kirstu sisu suuremalt jaolt terveks jääks.
Peale hirmsat põmakat on kosta õrna klirinat, mille tekitas õhku lennanud kuldmüntide sadu. Draakonisündinu jalge ette veereb üks pealuu.
Shamash ajab uhkelt rinna ette ja vahib ringi, tunnustust otsides. Teised on vahepeal kohale jõudnud samuti, Randie ja Leyah hakkavad põrandale kukkunud münte kokku kühveldama ning Malach ja Lonewolf lähevad vaatama, kas kirstu jäänuste vahelt on äkki veel midagi leida. Paraku ei ole seal midagi.
Vargaplika vaatab oma noosi üle - seitsekümmend kuldmünti, Leyah tunneb väikest kadedust oma kolmekümne mündiga, aga kuna kunagi läheb terve noos (loodetavasti) sõbralikult jagamisse, siis elab üle.
Haldjas hakkab uurima, äkki on voodi all või peal midagi huvitavat. Draakonisündinu näeb, mida Lonewolf teeb, ning kas siis tähelepanu vajadusest või millestki muust, hüppab mütaki sängi.
“Noh, on väga naljakas jah?” küsib ärritunud haldjas.
“Mis naljakas, see on voodi!” vastab Shamash, “mul kõht täis, tahan puhata!”
“Aga.. sa magasid juba ju?” tuletab Randie meelde.
“Ahjaaa!” meenub paladinile ka see sündmus.
Leyah vaatab seda lõbusalt pealt ja näksib oma toiduraasukest. Tal kõht tühi, oksendas ju varem kõik välja, nüüd nälg näpistab.

Lonewolf kõnnib provokatiivselt uksest välja, suundub trepi poole, et pimedasse tuppa minna. Kui ta jõuab koridori, kus enne tõusis metsik tuul, siis praegu ei juhtu midagi erilist. Akna taga jah paar iilikest on, sajab vihma, lööb äikest, kuid mitte midagi märkimisväärset.
Haldjas jõuab kööki ning näeb, et kaminas on tuli kustunud. Ta astub lähemale ning proovib puhudes leegi üles saada. See paraku ei õnnestu. Kuid selle aja jooksul jõuavad teised samuti riburada pidi kohale ning vahivad ringi.
Vargaplika märkab laual õuna, krahmab selle kätte ja sööb ära. Ta jälgib, kas ta enda nahavärv muutub või mitte. Mitte eriti. Kuigi, naturaalne nahavärv hakkab õrnalt tagasi tulema. Tundub, et see on seotud söömisega. Leyah sõi ka varem, ning nüüd veidike valgemas ruumis näeb samuti, et loomulik nahavärv hakkab laikudena tagasi tulema. Teised aga ei söönud ja nemad ei muutu kuhugipoole.

Haldjas loobub puhumast, tõuseb püsti ning kõnnib endisesse pimedasse tuppa. Ta näeb pikka riiulit, millel on tühjad võlujookide pudelid, mahlad, moosid, hapukurgid, tomatid, kompotid ning purkide vahel üks pealuu. Leyah piilub ukse vahelt sisse ja uudistab samuti. Võtab alumistelt riiulitelt oma maitse järgi paar purki ja pistab kotti.

Toad on läbi käidud, pealuud kõik olemas ja peale söögisaali pole siin enam midagi eriti teha. Seega suund on selge. Seltskond suundub suurde tuppa, kus keset ruumi laud, mille ümber kaheksa uhketes riietes skeletti.

Järgmine osa "Neljakümne kaheksas peatükk - Maal" ilmub reedel, 11. novembril

Lugu jätkub siin: "DnD #49 - Kurja võluri loss - Neljakümne kaheksas peatükk - Maal" »

Teavita ebasobivast sissekandest!