Teema: Järjejutud / Seiklus / Põnevus

DnD #45 - Kurja võluri loss - Neljakümne neljas peatükk - Kadunud (0)

Hoiatus. Käesolev järjejutt põhineb Dungeons and Dragons seiklusel ning võib sisaldada vastavateemalisi ning -spetsiifilisi termineid. Jutustus sisaldab vägivalda ning üle-võlli huumorit. Ei ole sobilik nooremale lugejaskonnale!

Neljakümne neljas peatükk - Kadunud

Tegelased: draakonisündinu paladin Shamash, haldjast vibukütt Lonewolf, poolhaldjast vargaplika Randie, pooldeemonist nõid Malach, kääbikust druiidineiu Leyah, inimesest kõrtsilauljanna Rivana Greywyre

Eelmises osas: Shamashi kontrolliv maagia lahtub ja ta saab jälle oma tavalisi lollusi teha. Teised üleval uurivad ust, kuid ei saa väga pihta. Ükski võti ei sobi ka. Uksel on kuumärk, mistõttu proovitakse kolbaga lukku avada. Muidugi nii ei saa. Väike paharett ründab haldjat, hammustab ja pritsib haava sisse mürki. See mõjub Lonewolfile ülimalt laastavalt. Nõid üritab loitse heita, kuid sõnub midagi valesti ja maagia haihtub susinaga õhku. Shamash mäletab kõike, kus ta oli ja mida ta tegi, ja kus teised on ning üritab nende juurde jõuda. Haldjas ründab ise ja raiub tiiva paharetil maha. Järgmise rünnakuga õnnestub haavata eestpoolt. Randie suskab mõõkadega ka, kuid ei taba, kuna näeb, et Lonewolf köhib verd ja on kokku kukkumas. Leyah on kahevahel, kas ravida haldjat või rünnata. Hetk hiljem sosistab sõnu Lonewolfi poole, ja ravib tolle terveks.

Rotinäoga elukas sosistab midagi haldja poole, kes astub kaaslaste poole ja võtab positsiooni justkui üritades paharetti kaitsta (loits: “Charm Person”).
“Mis sul viga on?” küsib vargaplika.
Lonewolf ei reageeri, vaid vaatab häiritud näoga ja on valmis ründama. Teised saavad aru, et haldjas on ära nõiutud.

Nõid paneb oma ajurattad keerlema, kuidas rünnata ilma midagi loopimata, et haldjas kogemata pihta ei saaks, ning leiab lõpuks kavala lahenduse. Ta hakkab hullult vehkima ja manama. Hetke pärast ilmub Lonewolfi selja taga jäine kummituslik käsi (loits: “Chill Touch”), mis haarab rotinäoga eluka kõrist kinni ning pigistab seda tugevalt. Äkitselt haldja pilk selgineb, vaatab korra segaselt ringi ega saa aru, mis just toimus. Kõik ülejäänud aga näevad, kuidas ebardlik keha üritab kõõksuda või hinge tõmmata, kuid ei saa, ning vajub siis rippuma jääst rusika sisse.

Nõid astub eluka laibale lähemale ning hakkab seda piidlema. Ta on selliste tegelastega tuttav vanadest aegadest. Ise näinud pole, kuid nõid on tarkadest raamatutest õppinud nende kohta. Tegu on siis väikse paharetiga (monstrum: “Imp”). Tavaliselt on nad kellegi otseses alluvuses. Tundus, et tema oli sosinate ja needuste autor, sest neil elukatel on võime haarata kellegi üle kontrolli, suudavad olla nähtamatud, on üsna kiired, kuna neil on tiivad ning suudavad lennata. Tavaliselt nad otse ei ründa vaid üritavad mõtte jõul suunata ja hoida ise distantsi. Antud hetkel ründas ta ise sellepärast, et elukal puudus hetkel omanik. Tema omanik oli tõenäoliselt see võlur, keda nad otsima tulid. Ründamise põhjus oli kartus, et kui seltskond avab ukse, siis tuleb tema omanik tagasi ja prii elul on kriips peal. Noh, paraku oli see tal küll vale otsus, sest nüüd on ta lihtsalt surnud. Kui nõid teeb oma avastused ja mõtted teistele kuuldavaks, siis Randie kurvastab selle pärast.

Aga nüüd keskendutakse metallist ukse peale. Kõik sorivad oma taskud ja kotid läbi, et leida, kas on neil äkitselt mõni võti, mis sobiks sellesse lukku. Paraku ei ole ükski see õige. Tundub, et siin on mingi mõistatus ning see on seotud kuidagi pealuudega, mille peal on erinevate kuufaaside märgid.

Ruumisolijad hakkavad veelkord tuba üle vaatama. Randie ja Leyah märkavad pea samaaegselt ühe lähedaloleva riiuli ääre peal helkivat sõrmust. Mõlemad küünitavad seda võtma aga druiid on kiirem ja napsab selle endale. Paneb loomulikult kohe sõrme. See sõrmus on eriti kasulik võitluse ajal, kuna annab ühe lisategevuse (ese: “Ring of Free Action”).

Draakonisündinu üritab ka üles korrusele saada. Tundub, et kõik on väga lihtne, aga kõht on nii täis, väike rammestus peal, hämar ka, ja kui ta hakkab viimast sammu tegema, siis libiseb ning kukub voodi jäänustele. Korraks kohkub, aga rahuneb, kuna kedagi ei olnud ebaõnnestumist nägemas.
Kui Shamash on ennast kogunud, siis teeb uue katse saada üles korrusele. See õnnestub.
Jõuab samamoodi tuppa, kus on laud, küünal, Rivana ja laip, aga tundub, et see ei köida teda. Trügib uksest läbi, seal suur ruum, kus igasugused erinevad võlurite aksessuaarid, riistad, materjalid, kangad, riiulid ja muu põnev, kuid ka see ei huvita teda. Isegi linnupuur, seinast välja ulatuv mumifitseerunud käsi ja kahepeaga kassitopis jätab draakonisündinu täiesti külmaks. Ta jääb ukse ette seisma ning seda viltuse peaga jõllitama.

Malach on Shamashi tulekust üpris vaimustunud ja pakub tollele välja: “proovi see uks maha lüüa või sein…” Draakonisündinu ei ole eriti aldis vastama ega kaasa minema, sest meenutab, kuidas ülejäänud ta kõik maha jätsid.
“Kas ma saan õigesti aru, et sa ei taha midagi maha lõhkuda?” üritab nõid kavalalt suunata.
“See on päris uks tõesti, sa ilmselt ei saagi seda maha lüüa,” tuleb Randie omalt poolt appi.
“Jajah, see on tegelikult..., jah, sa ei jõua,” süttib Malach.
“Sa saad haiget veel,” põrutab vargaplika.
“Sa oled nii nõrk,” nokib haldjas samuti.
“Löö ise!” nähvab haavunud Shamash. Ja leebub siis: “ses suhtes, et kui ma seda seina lõhkusin eelmine kord all, siis mul oli selline tunne, et mu sõjahaamer hakkab katki minema, ja seda ma ei taha!”
“Ega sa jah, rusikatega ka ei jõua,” mängib nõid sõnadega edasi ja vilistab vaikselt.
“Aga kas seda lukku..” tahab Randie öelda, kuid Shamash sõidab oma vastusega Malachile juba sisse: “rusikatega…. hmmmm…. OKEII!”
Vargaplika proovib uuesti: “aga kas seda lukku muukida ei saanud?”

Nõid tahab näha, mida Shamash teeb ja ütleb: “proovime kõigepealt seda, siis muugime.”
No mida see draakonisündinu ikka teeb, piidleb seina, piidleb ust ning taipab, et seina on kergem lammutada. Ta võtab seda kui isiklikku väljakutset ning hakkab täiest jõust materdama. Võibolla kujutab ette, et seinas on kaaslased, kes ta allakorrusele maha jätsid, või siis vaenlased, või siis need tõprad, kes ta kunagi süüdi lavastasid, ei tea, igal juhul koondab Shamash kogu oma jõu ja viha rusikatesse. Sein mureneb, puru ja tükke langeb, kuid miski nagu hoiaks vastu ega laseks läbi tungida. Paladin on veidi segaduses, ta pole varem sellist asja kogenud. Natuke väsinud ka ning annab lõpuks alla. Shamash saab aru, et ükskõik kui palju ta ka peksaks, mingi asi on vastas, ilmselt maagia nagu ülejäänud lossiski. Ohates ütleb: “ei lähe!”
Teised saavad aru, et midagi ebaharilikku on selle toa seintes, muidu põikpäine Shamash ei loobuks.
Vargaplika võtab muukraua välja ja astub ähvardavalt uksele lähedale. See on duell, kust välja tuleb ainult üks.

Järgmine osa "Neljakümne viies peatükk - Duell" ilmub teisipäeval, 1. novembril

Lugu jätkub siin: "DnD #46 - Kurja võluri loss - Neljakümne viies peatükk - Duell" »

Teavita ebasobivast sissekandest!