Teema: Järjejutud / Seiklus / Põnevus

DnD #44 - Kurja võluri loss - Neljakümne kolmas peatükk - Tagasi (0)

Hoiatus. Käesolev järjejutt põhineb Dungeons and Dragons seiklusel ning võib sisaldada vastavateemalisi ning -spetsiifilisi termineid. Jutustus sisaldab vägivalda ning üle-võlli huumorit. Ei ole sobilik nooremale lugejaskonnale!

Neljakümne kolmas peatükk - Tagasi

Tegelased: draakonisündinu paladin Shamash, haldjast vibukütt Lonewolf, poolhaldjast vargaplika Randie, pooldeemonist nõid Malach, kääbikust druiidineiu Leyah, inimesest kõrtsilauljanna Rivana Greywyre

Eelmises osas: Rivana tunnistab, et ta on ise kummitus, laulik oli käinud aasta tagasi seltskonnaga samuti siin lossis, kuid saanud surma. Malach võtab laibalt pealuu. Seltskond avab ukse ning suundub järgmisse ruumi. See on hästi suur ruum, erinevat võluasju täis. Kaugemal seinas paistab olevat uhke metallist uks, millel kuu kujutis. Lonewolf leiab endale päkapikkude vöö ning Malach kilbi, mis tõmbab enda poole nooli. Elevuses kaotavad valvsuse ning äkitselt lendavad mingid viskerelvad peadest mööda. Leyah ja Randie hakkavad uuesti nähtavaks muutuma ning laulikut rünnatakse - üritatakse hammustada, kuid õnneks peab nahkne turvis vastu. Nähtamatu ründaja põgeneb.

Shamashil tuleb äkitselt mõistus tagasi. Draakonisündinu avastab, et asub all köögis ja sööb parasjagu kollast õuna. Tundub, et misiganes teda ka kontrollis, see mõju on kadunud. Paladin on taas iseenda peremees. Poole ampsu pealt jääb ta seda õuna jõllitama, ja viskab jälestusega tagasi kaminasse.
Shamashi kõht on megatäis. Tal on küll veidi raske, aga õnneks ägisema ajav. Draakonisündinu vahib ringi, siia-sinna, ega saa midagi aru. “MIS TOIMUS?!?!?!”

Ülejäänud üleval korrusel suunduvad aga selle uhke metallist ukse juurde. Malach on esimene, kui jõuab lähemale, siis kuuleb peas kellegi ähvardavat sosinat, mis takerdub ja siis kaob. Tundub, et tema peal sooviti samuti rakendada jõhkrat loitsu, mis ajab hulluks, paneb põgenema ning võib põhjustada ränki seesmisi peavigastusi või surma.
Sellest hoolimata jõuavad kõik kenasti ukseni ja hakkavad seda uurima, olles üpriski ettevaatlikud, kuna keegi on siiski neid ründamas. Haldjas otsib linki, kuid ei leia midagi sarnast. Märkab keset ust kuu kujutist, mille keskel on võtmeauk. Lonewolf sorib mõttes läbi kõik võtmed, mis tal on, ning tõdeb, et temal pole sellist, mis ukse lahti teeks.
Teised vahivad samuti seda kuud ega saa täpselt aru, mis värk sellega on. Ehk on see seotud nende pealuudega, millel on kuu kujutised. Samas stiilis joonistatud kah. Haldjas pingutab oma tajumisvõimeid ning saab teada, et siit ruumist vajalikku võtit siiski ei leia. Ning ka seda, et ukse taga on ilmselt midagi eriti vinget.
Vargaplika vahib uksel olevat kuu märki, otsib sarnase kujutisega pealuu kotist üles, tõstab kõrgele üles, pöörab pea igaks juhuks ära ja surub silmad kinni. Ootab veidikese, paotab ühe silma, et vaadata, kas midagi juhtus, kuid ei. Surub vihaselt kolba uksele lähemale: “mine lahti nüüd!” Kuid ei midagi.
Druiid astub lähemale ning hakkab ust piidlema. Ta saab aru, et see ise ei ole maagiline, kuid ometi on seal võimas lukk. Rippuv kuu märk ei ole lukustussüsteemi ega pealuudega üldse seotud, see on pigem lossis elanud võluri vapp.
Haldjas karjatab äkitselt, kas ehmatusest või valust, igal juhul on talle väike saba ja tiibadega elukas (“Imp”) õlga kinni hüpanud ning kõvasti hammustanud. Lonewolf liigutab ning tunneb, kuidas haavast imbub kehasse tugevat mürki, mis teeb haldjale kõvasti sisemist vigastust.
Kuna see väike tiibadega paharett ründas, siis tal kadus ära keskendumine, mistõttu kõik varem kasutatud loitsud, mis vajasid pidevat ülalpidamist (nähtamatus, teise (Shamashi) kontrollimine jne), lõpetasid oma mõju.
Nõid hakkab kätega vehkima ja üritab rünnata. Sõnub aga midagi valesti ning soovitud jõukiire asemel tuleb vaid vaikne susin.

Kuigi paladin mäletab ta siiski kõike, mis temaga juhtus - kuidas pidi toidukoti pärast võitlema, et sõi koguaeg, jne, aga tal oli lihtsalt nii suur tahtmine süüa. Shamash otsustab teiste juurde minna, ta läheb trepist üles, paari osava saltoga õnnestub metsiku tuuleiili eest ära põigelda ning jääb vannitoa juurde hingeldama ja end koguma.

Haldjas haarab vihaselt oma mõõgad ja ründab enda mürgitajat. Väike paharett on päris pisike siiski, kuid Lonewolfil õnnestub tolle tiib maha raiuda. Elukas kiunatab valust ja hüpleb eemale. Vargaplika jookseb lähemale ning üritab äsada paharetile oma lühimõõgaga. Paraku koperdab ja lööb mööda. Kohmetunult astub ta veidi eemale, et teised saaksid samuti rünnata.
Druiid jookseb lähemale, võtab hoogu ja virutab oma kõvera mõõgaga, tabab aga põrandat.
Paharett näeb, et on igast küljest sisuliselt ümber piiratud ja lonkab eemale, kaugemale ukse poole. Näeb, et sinnani päris ei jõua ning üritab rünnata lähedal olevat haldjat. Tolle õnneks ei ole elukas harjunud, et tal ei ole tiiba ning teeb valearvestused ega taba üldse Lonewolfi.
Nõid liigub veidi lähemale ning hakkab uuesti jõukiirt välja manama kuid jällegi läheb midagi sassi ja loits kaob susinaga õhku.
Draakonisündinu kuuleb kaugelt ülevalt mingit madinat ja mürglit ning aimab, et mingi lahing on käimas. Tal lööb ka veri keema, tahab osaleda ja hakkab otsima viisi üles saamiseks. Jõudes põlenud tuppa vahib Shamash ringi, näeb purunenud voodit, veab selle laua juurde ühte kokku ning suudab tekitada sellise hunniku, et ulatuks seda kuidagi hüppelauana kasutada ja hüpata luugini.

Haldjas näeb seda elukat nüüd paremini - see on veidi koera moodi, nelja jala peal, sabaga, lisaks tiivad aga pea on roti moodi. Pealtpoolt tuletab nahkhiirt meelde. Tänu nähtavuse paranemisele õnnestub haldjal sellele veidrale elukale paremini pihta saada ning haavab toda ja taganeb siis igaks juhuks. Lonewolf tunneb, kuidas veri lahinguärevuses sees ringi pumpab ning äkitselt röögatab valust, kuna mürk tungib edasi ja vigastab teda seespidiselt veelgi rohkem. Haldjas köhatab, verd pritsib suust.
Vargaplika märkab seda, kohkunult jookseb ligemale ja virutab väikse pahareti poole mõõgaga, kuid mure Lonewolfi pärast paneb põntsu keskendumisele ning ta ei suuda elukale pihta saada. Pettunult taandub eemale.
Druiid vaatab elukat, siis vaatab haldjat, kes näeb nii halb välja, et ilmselt teda kauaks ei ole. Leyah langetab otsuse, võtab kinni kaelas rippuvast talismanist ja hakkab sosistama midagi Lonewolfi poole. Sosin muutub õrnpeeneks roheliseks energiaks, mis mässib haldja endasse ning ravib osad tolle vigastused ja eemaldab mürgi (loits: “Healing Word”). Lonewolf naeratab ja ütleb: “ma tunnen ennast palju paremini!”

Järgmine osa "Neljakümne neljas peatükk - Kadunud" ilmub reedel, 28. oktoobril

Lugu jätkub siin: "DnD #45 - Kurja võluri loss - Neljakümne neljas peatükk - Kadunud" »

Teavita ebasobivast sissekandest!