Logi sisse»  |  APPI! Unustasin salasõna!  |  Registreeru kasutajaks
KasutajanimiSalasõna
KasutajanimiEmail
Teema: Järjejutud / Seiklus / Põnevus

DnD #43 - Kurja võluri loss - Neljakümne teine peatükk - Tõde (0)

19.10.2016 23:00, x135 (Viimati luges: Anonüümne lugeja @ )
Lugemiseks kulub umbes: ( sõna)
Muuda teksti suurust: Aa+ Aa-

Hoiatus. Käesolev järjejutt põhineb Dungeons and Dragons seiklusel ning võib sisaldada vastavateemalisi ning -spetsiifilisi termineid. Jutustus sisaldab vägivalda ning üle-võlli huumorit. Ei ole sobilik nooremale lugejaskonnale!

Neljakümne teine peatükk - Tõde

Tegelased: draakonisündinu paladin Shamash, haldjast vibukütt Lonewolf, poolhaldjast vargaplika Randie, pooldeemonist nõid Malach, kääbikust druiidineiu Leyah, inimesest kõrtsilauljanna Rivana Greywyre

Eelmises osas: Seltskond hakkab tsirkust tegema - üritavad kõik jõu- ja ilunumbreid tegema, kuid ei saa üldse hakkama. Piinlikkusega nad kas jõuavad poole peale või ei suuda üldse ronida. Malach peale pimedas koridoris mediteerimist saab ennast motiveerida ülimalt hästi, et ta paari liigutusega, saltot visates hüppab luugist köie abil kenasti kolmandale korrusele. Ta kutsub teised endale järele. Pika punnimise peale suudavad ülejäänud ennast ka vinnata. See on ka viimane aeg. Hullunud Shamash tormab tuppa ja kukub mõõgaga vehkima, lootes tabada kedagi, kellelt saaks toiduportsjoni võtta ning seda sööma hakata. Köis tõmmatakse kibekiirelt üles, et ogar ei saaks neile üles järele tulla. Shamash loobub vehkimast ning kihutab toast minema. Oht möödas, saavad ülejäänud ringi vahtida. Ja pöörduvad lõpuks Rivana poole: "mis teed?" Too nuuksub ja räägib, et tal tuli kõik meelde.

Pärast mõningast vaikust ning nuuksumist jätkab laulik: “alles nüüd ma sain aru, et ma ei ole enam elus!” ja puhkeb nutma. Kui ennast kogub, siis jutustab juba pikemalt: “ainult aasta tagasi üritasin leida selle võluri aaret ja neid probleeme lahendada. Mina kahe sõbraga koos tulime siia ning proovisime leida Guvan Astabari ärapeidetud võlukeppi. Me jõudsime siia ruumi, kus praegugi oleme ning keegi ründas mind, sain mürgiselt nõelata ja siia ma jäin. Ma ei suutnud isegi appi hüüda ning siia ma surin. Kaugemale ma ei saa teiega koos tulla, siit edasi peate ise minema.”
Ja see on kõik, mida ta ütleb. Rivana pöördub tagasi oma laiba poole ja jääb seda vahtima. Kogu lauliku olemusest õhkub soovi, et seiklejad selle asja ära lahendaksid.
Malach võtab ettevaatlikult surnu käest pealuu ning pistab selle oma pauna. Siis otsustab luugist alla rippunud köie kokku kerida ja kotti panna. Seda tegevust nähes tuleb vargaplikale meelde, et ka tema nöör on kuskil siin üleval. Leiab selle kerge vaevaga üles ning pistab oma nähtamatusse kotti.
Nõid pöördub lauliku poole ning ütleb: “tead, paha lugu küll, kuid kuna sa tahad, et me selle siin ära lahendamiseks, siis peame vaatama, kas sul on kaasas mingeid asju, mis meid aitaks.” Sõnades või mõtetes on kergem öelda, kui seda päriselt teha. Malach ülimat piinlikkust tundes patsutab kergelt laipa, kuid isegi kui seal midagi oleks, siis ei söandaks ta midagi sealt võtta. Mingit relva või suuremat asja ta ei leia. Nõid eemaldub.
Haldjas tahab ise proovida, astub ligi, patsutab ka laiba läbi. Tunneb, et ühes taskus oleks midagi mündilaadset. Et seda kätte saada, oleks vaja laipa liigutada, sest taskud päris sügavad. Kui haldjas hakkab surnukeha liigutama, siis Rivana vaatab talle väga sügavalt otsa, vajub läbi põranda ja kaob. Lonewolf leiab laiba taskust kümme kuldmünti.

Aeg minna. Pärast kiiret arutelu annab Leyah põleva tõrviku haldja kätte, Randie avab osavalt ukse ja nähtamatud neiud astuvad uude tuppa. See on ikka väga suur ruum, mis on igasugu erinevat võlumanti täis - läbipaistvad kerad; võlukepid; riided; erinevad taimed rippumas lae all; riiulitäis purke, mis täis erinevaid silmamunasid, konni; arusaamatud ja veidrad masinavärgid. Toa tagaseinas on linnupuur, kus sees kahepäise kassi topis. Puuri ees on maas väikesed kondid, erinevad antiiksed vere tumepunast värvi mingisugused pühad sümbolid erinevate religioonide kujutamiseks. Need on nii suured, et juba ukse pealt on neid kõiki näha. Linnupuuri taga on justkui seda haarata üritav mumifitseerunud käsi, turritamas seina seest välja. See on küll väga kummaline.
Paremal pool taga seinas on üks ülejäänud ruumist täiesti eristuv uhkete ornamentide ja kaunistustega täis-metallist uks. Keset ust on suur kuu kujutis, see paistab olevat esimeses veerandis.
Nõid on kogu sellest vaatepildist ja võluri asjadest nii vaimustunud, et trügib uksest sisse ja üritab vahtida ringi, et midagi põnevat ja kasulikku leida. Paraku on ruum kaitstud tugeva loitsuga, mis teeb kõik võõrad nõrgemaks (saving throw disadvantage*, -2 Armor Class).
Vargaplika mõtiskleb vahepeal draakonisündinust: “ei tea, mis Shamashist all saanud on vahepeal..”
“Ta jookseb kuskil,” lohutab haldjas, “me ei tea seda.”
“Jookseb vastu seinu, uksi ja, lagesid…”
“Pimedas.”
“Üksi.”
“Tal on vist ükskõik, ta mõtleb hetkel ainult söögist.”
“Võibolla on jah vannitoas, seal oli see suur konn.”
“Või on seal tuule koridoris ja jookseb vastu tuult,” sekkub nõid vahele. “Või sööb liblikaid, või on õues ja kakleb ükssarvikuga, et süüa saada. Oi!!”
Malach leiab mingi tünni tagant maagilise kilbi, mille omapära on, et suudab tõmmata enda suunas nooli. Ehk siis, kui keegi laseb vibust, siis tõenäoliselt jääb tulistatav augustamata. Nõid naeratab heameelest ja seob kilbi endal käe külge. Ta tunneb end nüüd palju paremini kaitstuna (+2 Armor Class).
Teised on Malachi leiust vaimustatud, unustavad hetkega vaese Shamashi ning trügivad tuppa sisse. Ja neidki tabab sama needus nagu nõida, nad on avatumad löökidele, vastuvõtlikumad igasugustele ründeloitsudele.
Aga õhin on suur ja see neid väga ei morjenda. Äkki leiavad mõne pealuu? Mõne maagilise eseme? Võlujoogi?
Druiid ehmatab ära mumifitseerunud käest ja kahe peaga kassitopisest ja jääb tardunult seisma. Teised samal ajal vahivad ringi ning otsivad asju. Haldjas leiab Päkapikkude Vöö (“Belt of Dwarvenkind”), mis annab edasi osasid päkapikkude võimeid ja oskusi. Vargaplika vaatab ka ringi ja märkab purkidega riiulist ülilahedat marmorist elevandikuju, mis teda nii tõmbab enda poole. Randie pole mitte kunagi sellist elukat näinud selles maailmas, aga see tundub väga huvitav, et ta võtab selle rõõmsalt kaasa.
Seltskond on leitud asjadest nii õhinas, et unustavad ettevaatuse, lappavad erinevaid asju elavalt, kõnnivad edasi tagasi. Äkitselt Randie tunneb, kuidas ta kukla tagant midagi vihinaga mööda lendas. Vargaplika pöörab ringi, kuid ei näe midagi.
“Appi, midagi ründab meid!” tõstab Randie hädakisa.
“See tähendab, et ta näeb meid ka!” teeb Leyah hirmutava avastuse.
“Olge ettevaatlikud, õigemini, ma ei tea, mida me tegema peaksime, aga siin on mingi asi, mis ründab selja tagant.” hoiatab vargaplika teisi. Teised pöörduvad hääle poole ning näevad, et Randie piirjooned hakkavad vaikselt tagasi nähtavaks muutuma. Tundub, et loitsu mõju hakkab kaduma.
Nõid tõstab kilbi üles, lööb oma malakaga vastu seda ja istub maha.
Druiid tunneb, kuidas keegi lööb kihvad talle õlga, kuid õnneks üpriski õrnalt, et hammustus nahkrüüst läbi ei lähe. Ründaja põgeneb kiirelt minema.

Järgmine osa "Neljakümne kolmas peatükk - Tagasi" ilmub teisipäeval, 25. oktoobril

Autori kommentaar »

* saving throw - määrab, kas maagia või mürk vms saab pihta
* disadvantage - peab viskama täringut kaks korda ja võtma halvema


Lugu jätkub siin: "DnD #44 - Kurja võluri loss - Neljakümne kolmas peatükk - Tagasi" »


Teavita ebasobivast sissekandest!

Autor:


slay

Kinkimine

 X 0
 X 0

» Fännid ( 0 )

 

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks pead sisse logima