Teema: Järjejutud / Seiklus / Põnevus

DnD #33 - Kurja võluri loss - Kolmekümne teine peatükk - August (0)

Hoiatus. Käesolev järjejutt põhineb Dungeons and Dragons seiklusel ning võib sisaldada vastavateemalisi ning -spetsiifilisi termineid. Jutustus sisaldab vägivalda ning üle-võlli huumorit. Ei ole sobilik nooremale lugejaskonnale!

Kolmekümne teine peatükk - August

Tegelased: draakonisündinu paladin Shamash, haldjast vibukütt Lonewolf, poolhaldjast vargaplika Randie, pooldeemonist nõid Malach, kääbikust druiidineiu Leyah, inimesest kõrtsilauljanna Rivana Greywyre

Eelmises osas: Haldjas ulatub tõrvikuni, tõuseb püsti ja kõnnib uksest välja, kõik jäävad lolli näoga talle järele vahtima. Üritab roomates ületada tuulekorridori, kuid kasu polnud eriti midagi. Nõid üritab Lonewolfi veenda, et ärgu nüüd nalja tehku, läheks ikka prooviks sinna üles saada. Druiidile tuleb külla tuttav kass, ta üritab looma sülle võtta, kuid too põgeneb. Seltskond koguneb taas luugi ümber ning otsustatakse Randie üles tõsta. Malach ja Lonewolf vaatavad, kuidas Shamash üritab ebaõnnestunult voodit lükata ning teevad seda ise. Nüüd saavad mitu inimest astuda kõrgemale, et saaks upitada kedagi üles. See tähendab - Randiet. Nõid ja haldjas upitavad vargaplika üles. Rivana tormab uksest sisse ning kasutab võimalust - tõukab voodil olevate tüüpide pealt end graatsiliselt üles ning jõuab naeratades samuti kolmandale korrusele.

Vargaplika näeb Rivana osavat maabumist pea enda kõrval ja on ikka päris üllatunud tolle osavusest. Kui ahhetamine lõpeb, vahib vargaplika uurivalt ringi. Ta uurib kõigepealt Rivanat, kes on justkui täiesti teine inimene, ei pane üldse mitte midagi tähele, ei kuule, ei näe, jõllitab ainult omaette nagu oleks kusagil mujal. Lauliku kõrval on laud, selle peal on küünal, mis põleb heitlikult. Randie märkab, et Rivana põlvitab ühe surnukeha kohal. See on siin üpriski kaua olnud siin, näeb välja nagu muumia, ei haise, riided on seljas ja ühes käes tundub olevat surnupealuu. Edasi vaadates näeb, et paremas seinas on ka pisike uks. Ja see on ka kõik. Ei tundu, et saaks kuhugi köit kinnitada.
Alt korruselt kostub kärsitu Shamashi kole hääl: “mis seal on?”
Randie hõikab vastu: “siin on üks muumia, päris kõhe veidi, et …”
Malach lõikab vahele: “viska köis alla!”
Vargaplika vaidleb vastu: “oota nüüd! Ma ei saa lihtsalt köit visata ju. Oota, ma pean selle kuhugi kinnitama.”
Ta sorib oma seljakotis ning kraamib välja ronimisnaelad, et neid põranda sisse lüüa, et saaks köie kinnitada. Hakkab siis usinalt haamriga vehkima, saab kolm tükki kuidagi põrandasse, üks jääb viltu, viskab köie alla ja hõikab: “valmis!”
Malach astub lähemale ja tahab turvalisust kontrollida. Võtab köiest kinni ja sikutab tugevasti. See tuleb kinnitustest lahti ja kukub alla. Nõid ohkab, kerib köie kokku, viskab üles korrusele tagasi ning hõikab Randiele: “proovi uuesti!”
Vargaplika saab köie kätte ja hüüab alla: “tõstke palun Leyah üles, siis ma pole üksi.” Hetk hiljem parandab end: “teate, ma tulen alla, kas te saate mu kinni püüda, kui ma alla tulen?”
Shamash astub lähemale ja lubab: “jaja, püüan kinni, hüppa alla, siin on voodi ka all, ära karda!” Randie ei lase mitu korda öelda ning hüppab ruttu alla. Ta kukub draakonisündinule vastu rinda, too muutub sama värvi nagu vargaplika. Seda nähes ehmatab Shamash ja hakkab paaniliselt karjuma. Randie püüdmine on hetkega meelest läinud ning seetõttu potsatab vargaplika voodisse. Too hakkab siiralt vabandama: “anna andeks, ma leian mingi meetodi, kuidas selle värvi maha saab, ausõna!” Ja pöördub siis vuristades teiste poole: “teate, seal oli üks hääl ja see hääl ütles mulle, et ta näeb mind! Rivana oli seal üleval ja seal oli üks laud ja laua kõrval oli muumia, ta oli suht ammu seal olnud ja ta oli nagu surnud ja siis Rivana vaatas seda. Ma arvan, et see oli mingi Rivana sõber seal üleval ja Rivana hirmsasti tahtis sinna minna, vaadake, ma arvan, et see on mingi kahtlane värk. Ja siis oli keegi, kes ütles, et ta näeb mind.”
Randie võdistab kõhedusest õlgu ja küsib: “mida me siis nüüd edasi teeme?”
Nõid vastab eelmisest jutust hoolimata: “meil oleks vaja sinna üles saada.”
Vargaplika arvab, et teda tahetakse uuesti üles saata ning nutuse häälega palub: “minge teie ees! Ma ei taha üksi minna!”
Leyah lohutab: “no jah, lähme kõik koos, nii järjest noh.”
Malach rikub kogu hea mõtte ära: “no aga see köis on ju praegust kinnitamata…”
Randie nõustub kurvalt: “jah, see köis on seal üleval ja ei jõudnud kuhugi kinnitada.”
Nõid toob julma reaalsusse tagasi: “aga siis peab uuesti keegi üksinda üles ronima.”
Shamash lööb rinna kummi ja ütleb: “mina lähen!”
Ta astub ilusti ja kenasti luugi alla voodi peale ning hakkab hüplema. Võtab hoogu, üks, kaks, kolm korda ja raksti käib viimase korra ajal jalg läbi vedrude põrandale. Kuid see teda ei peata ning üritab hoogu edasi teha. Tulutult muidugi. Lõpuks saab Shamash aru, et see siiski ei tööta, jätab proovimise sinnapaika ning istub lihtsalt voodile, endal jalad läbi voodi.
Nõid Malach vaatab tobedat vaatepilti ning pakub välja: “ilmselt see üleval on siis kolmas korrus. Proovime äkki lihtsalt ringiga minna? Või hakkame siit üles lükkama kedagi?”
Randie avaldab kuuldu kohta arvamust: “no põhimõtteliselt ma ei tea, kuidas seda köit seal üleval kinnitada täpselt, sest seal oli üks uks ja midagi muud seal ei olnud, mille külge seda siduda, mina ei oska seda nii kinnitada, et te üles saaksite sellega. Kui kellelgi on häid ideid, kuidas saaks köit kinni panna, ja kui ma suudaks seda hästi kiiresti teha, siis võibolla… Ei! Ma ei lähe tagasi!”
Druiid arvab ka midagi: “me peaksime ikkagi minema üles, me ei saa ju sinna kuskilt ümbert minna, seal tuul puhub. See on päris tugev, me vist ei saa kõik normaalselt seal liikuda.”
Shamash kuuleb Leyahi jutus vaid seda, et kuskilt ümbert minna ei saa ning see paneb tema ajunatukeses ühe idee madalal tulel küpsema. Draakonisündinu tõuseb voodis püsti, astub sealt välja ja seab sammud lähedal oleva seina poole. Otsustava liigutusega krabab oma suure sõjahaamri kätte ning hakkab sellega ennastunustavalt seina peksma. Tundub, et Shamash üritab ennast lunastada kõikide oma prohmakate eest. Löögid on vihased, tugevad ja täpsed. Äkitselt käib haamrist nagu kerge värin läbi. Shamash ehmatab ja peatab peksmise. Tundus, nagu oleks sõjahaamer andnud purunemise märke. Paladin vaatab oma relva - ilus, tugev ja pole sellel midagi viga. Lööb haamrilt tolmu maha, annab sellele matsuva musi ning hakkab seina edasi uhmerdama.
Teised mõtlevad, et oeh, Shamash jälle ära pööranud ja teeb mingit lollust ega pööra talle mingit tähelepanu, hakkavad hoopiski omakeskis arutama, et mida siis edasi teha. Äkitselt segab nende vestlust draakonisündinu võidurõõmus hüüe: “häh, läbi sain!”
Umbes kümne minutiga oli Shamash peksnud seina sisse sellise augu, kust hiir läbi mahuks. Järgmise kümne minutiga lammutab paladin valmis juba sellise augu, millest kõik roomates läbi mahuksid.
Leyah hüüab: “kas sa näed midagi seal ka või?”
Shamash vastab: “ei näe, mul on silmad higi ja tolmu täis!”
Malach hakkab suuremeelitsema: “no pole hullu, ma läheb piilun jälle august!”

Järgmine osa "Kolmekümne kolmas peatükk - Draakonid" ilmub reedel, 16. septembril

Lugu jätkub siin: "DnD #34 - Kurja võluri loss - Kolmekümne kolmas peatükk - Draakonid" »

Teavita ebasobivast sissekandest!