Teema: Järjejutud / Seiklus / Põnevus

DnD #32 - Kurja võluri loss - Kolmekümne esimene peatükk - Hull naer (0)

Hoiatus. Käesolev järjejutt põhineb Dungeons and Dragons seiklusel ning võib sisaldada vastavateemalisi ning -spetsiifilisi termineid. Jutustus sisaldab vägivalda ning üle-võlli huumorit. Ei ole sobilik nooremale lugejaskonnale!

Kolmekümne esimene peatükk - Hull naer

Tegelased: draakonisündinu paladin Shamash, haldjast vibukütt Lonewolf, poolhaldjast vargaplika Randie, pooldeemonist nõid Malach, kääbikust druiidineiu Leyah, inimesest kõrtsilauljanna Rivana Greywyre

Eelmises osas: Malach soovitab Shamashil vaadata oma kotti, enne kui hakkab kilplast mängima - äkki on tal seal mõned asjalikud asjad nagu näiteks valgus. Randie saab kõik kalliskivid endale ja peidab need pauna ära. Leyah puhub oma sarve, selle heli kajab mööda maja tagasi, mitte midagi ei juhtu. Rivana vahib lummatuna laes olevat auku ning kutsub kõiki üles minema. Malach nõuab laulikult vastuseid, üpriski kurjalt, too läheb endast välja ning põgeneb toast. Haldjas lööb nõia malakaga augu ees olnud katte minema ning tagastab relva. Shamashil tuleb taas überidee ning üritab Lonewolfi jalgadest üles tõsta, et too saaks üleval servast kinni. Haldjas kaotab aga tasakaalu ja potsatab maha, ise tulivihane. Shamash tahab Malachi üles tõsta, kuid too jookseb eest ära ja nii nad jäävad tormama ümber laua. Lonewolf üritab tõrvikuni küündida, mis käest ära lendas.

Haldjas saab tõrviku kätte, tõuseb püsti ja kõnnib uksest välja. Teised jäävad rumala näoga talle järele vahtima, nõid ja paladin jätavad isegi jooksmise sinnapaika. Nõid ja vargaplika lähevad vibukütile järele. Enne tuulega koridori jõudmist viskub haldjas pikali maha ning kukub roomama. Omast arust on tal jube hea plaan ja enesekindlalt seda ka hakkab täitma. Paraku juhtub nii, et niipea, kui nurga tagant välja jõuab, tõuseb väga tugev tuul ning lennutab ta peaaegu trepist alla. Tõrvik õnneks jääb põlema. Malach jõuab oma varem soovitud lause välja hõigata: “mida sa jamad nüüd, tule rooma tagasi ja vaatame sinna üles ikkagi kõigepealt.” Randie poetab vahele: “üleval on midagi hirmsat.” Nõid jätkab veenmist: “niikuinii on ju pooleli - luuk on juba eest ära, võiks ju ära vaadata, mis seal on siis.”
Kui haldjas tõrvikuga minema jalutab, jääb paladin pimedasse ruumi seisma ning vahib ringi, et kuhu see nõid küll kaduda võis ega oska midagi teha. Druiid jälgib eemalt, kuhu Lonewolf läheb aga ise kaasa ei liigu. Äkitselt tunneb, et midagi on vastu ta jalga. Piilub hirmuhigis allapoole ja kergendusega märkab, et tegu on selle sama armsa kiisuga, kellega nad kohtusid liblikate toas. Too sõelub edasi tagasi ning surub ennast vastu tema jalgu. Leyah mõtleb, et korjaks kassi üles ja paneks endale kotti, nii pea välja paistaks, nagu filmides. Niipea, kui ta ütleb “kiisu-kiisu”, jookseb too natuke eemale ja vaatab sellise pika etteheitva pilguga. Druiid saab aru, et kass pole talle veel seda viset andestanud. Leyah ohkab kurvalt ja jälgib, kuidas kiisu saba püsti kuhugi pimedusse minema kõnnib. Paladin kuuleb pimedas toas äkitselt hellitavat “kiisu-kiisu”’t, talle pakub see nii palju nalja, et hakkab valju (ja koleda) häälega naerma.
Koridoris olevad seiklejad kuulevad äkitselt pimedast toast oma kaaslase jõledat naeru ning haldjas nendib maas püherdades: “Shamash läks vist hulluks.”
Roomab lõpuks üle tuule koridori tagasi ja ütleb: “lähme katsume ikka sinna üles saada. Sellepärast ma läksingi minema, et keegi ei olnud üles minemisest rohkem huvitatud.” Kõik saavad aru, et tegelikult tundis haldjas piinlikkust, et laua pealt alla kukkus. Randie sädistab edasi: “Tegelikult võiksime neid asju arutada küll. Põhimõtteliselt, näiteks, kui te lubate, et ma sealt mingi raamatuga pikki pead saan ja ära suren, siis te mu ellu äratate, siis ma võiks kaaluda sinna üles piilumist.” Haldjas tõmbab tolle entusiasmile veidi pidurit: “no me seda ei tea, mis täpselt seal toimub, sellepärast ongi see, et keegi nagu võiks sinna sisse piiluda, tõrvikuga ja vaadata, mis seal üleval ikkagi on.” Kuid siiski nad lähevad trobikonnas tagasi põlenud tuppa ning hakkavad ringi vahtima, et äkki on midagi muutunud või kahe silma vahele jäänud. Kõik tundub olevat nii nagu enne. Kui vaadatakse pisikesse tuppa tagaseinas, kus varemalt kalliskivid olid, siis oh seda imet. Justki võluväel on tekkinud sinna uus juveelihunnik. Millal see juhtus ja miks, ei tea keegi. Võibolla miskit ehmus Shamashi koleda naeru peale ja kukutas kivid sinna maha, igal juhul on nüüd seal uus ports ootamas. Millegipärast ei huvita see aga kedagi.
Seiklejad on kogunenud laes oleva augu ümber ning arutavad, kes ja kuidas sinna üles läheb. Tundub, et vargaplika on kõige parem valik igasuguste erinevate parameetrite poolest. Randie on muidugi ähmi täis, et mingi jama võib üleval juhtuda, ja kas teda keegi elustab jne, aga ta rahustatakse ikkagi maha.
Draakonisündinu mõtleb, et teeb ka midagi kasulikku, läheb võtab voodi otsast kinni ning üritab seda lükata augu alla. Enne kui ta oma muskleid pingutama hakata saab, koperdab veidi ja piinlikkusest mängib lolli, nagu teeks kätekõrverdusi voodi najal. Haldjas ja nõid saavad aru, mida paladin teha soovis ning sikutavad ise massiivset magamisaset. “No tulnud kohe siis appi!” kukub Shamash tänitama. Malach õiendab vastu: “Mina ei tea, sa jooksed koguaeg ringi. Tuleb ikka läbirääkida. Me ei saanud üldse aru, mis toimub ju.” Igal juhul näitavad nad nüüd Shamashile, kuidas asi tegelikult käima peab - ja lükkavad voodi kenasti augu alla. See on nüüd peaaegu sama kõrge nagu laud, ainult et nüüd saavad vähemalt kaks tegelast peale ronida, ilma et jalgealune kokku kukuks.
Peetakse ülessaamiseks sõjaplaani. Haldjas võtab seljakotist teise tõrviku, läidab selle ja annab Randiele. Nõid tahab anda vargaplikale köie, et too saaks siduda üleval korrusel millegi külge, et teised üles saaks ronida, aga Randiel on endal ka see olemas ega võta pakutut vastu. Lonewolf annab oma põleva tõrviku druiidi kätte, et too hoiaks valgust, niikaua kuni haldjas ja nõid vargaplikat üles upitavad.Leyah võtab teise kätte oma kõvera mõõga, et olla valmis kaitsma või ründama, kui midagi juhtub. Shamash astub ka lähemale ja üritab ka abiks olla, kui keegi peaks ümber kukkuma või kõrvale kalduma.
Malach, Lonewolf ja Randie ronivad voodi peale, võtavad positsioonid sisse ning üpriski hõlpsasti tõstetakse vargaplika kõrgele üles. Too tükk aega pusib ja pusib, kuna ühe käega väga raske üles saada, aga ikkagi jõuab kolmandale korrusele välja. Randie veeretab ennast seal põrandal edasi-tagasi ning on valmis rünnakule vastama. Kuid õnneks kedagi vaenulikku seal ei ole ja ta saab kergendatult ohata. Äkitselt tormab põlenud toa uksest sisse Rivana, kasutab ära Malachi ja Lonewolfi asendit ning tõukab nende pealt laes oleva augu suunas. Kui Randiel läks üles saamisega tükk aega, siis laulikul läheb palju libedamalt - ühe hooga on ta klõpsti üleval.

Järgmine osa "Kolmekümne teine peatükk - August" ilmub teisipäeval, 13. septembril

Autori kommentaar »

Lugu jätkub siin: "DnD #33 - Kurja võluri loss - Kolmekümne teine peatükk - August" »

Teavita ebasobivast sissekandest!