Teema: Järjejutud / Seiklus / Põnevus

DnD #31 - Kurja võluri loss - Kolmekümnes peatükk - Luubi all (0)

Hoiatus. Käesolev järjejutt põhineb Dungeons and Dragons seiklusel ning võib sisaldada vastavateemalisi ning -spetsiifilisi termineid. Jutustus sisaldab vägivalda ning üle-võlli huumorit. Ei ole sobilik nooremale lugejaskonnale!

Kolmekümnes peatükk - Luubi all

Tegelased: draakonisündinu paladin Shamash, haldjast vibukütt Lonewolf, poolhaldjast vargaplika Randie, pooldeemonist nõid Malach, kääbikust druiidineiu Leyah, inimesest kõrtsilauljanna Rivana Greywyre

Eelmises osas: Shamash üritab voodit ümber lükata, kuid ei jaksa. Kuid tal õnnestub tõsta seda niipalju, et Leyah näeb, et selle all midagi pole. Randie teeb tutvust voodi peal asuvate karusnahkadega. Jah, need on tõesti väga tolmused. Leyah ja Malach sikutavad kappi, midagi peidus ei ole. Nõid avab uue ukse, seal pime ruum, kust kostub kõlksumist. Aga on pime. Shamash läheb alla korrusele valguse järele. Nõid vaatab, võtab oma paunast tõrviku ja läidab selle põlema. Nüüd on näha, et tegu on kalliskivihunnikuga. Randie silmad lähevad erutusest põlema. Shamash jõuab kustunud puuhaluga tagasi ning talle tuntakse kaasa.

Kui kurb hetk mööda saanud, siis nõid küsib paladinilt: “kuule, kas sinul ei ole siis kaasas mingit stardikomplekti, kus tõrvikud?” Too uurib oma seljakoti sisu ja vastab: “no mul tõrvikuid ei ole, ainult küünlad…” (ese: "Preestri stardikomplekt"*) Malach turtsatab ja võtab peast kinni. Kogub end siis ning ütleb rahulikult: “tead, järgmine kord vaata oma kotti, eks.” Draakonisündinu seedib seda natuke aeg: “aaaaaaa!”, siis veeretab peas öeldut edasi tagasi veel ja avastab siis: “hea mõte!” Kõik on kindlad, et Shamash unustab selle järgmise minu jooksul juba ära. Neil on 90% tõenäosusega täiesti õigus.
Vargaplika vahib lummatuna kalliskive - ta pole nii ilusaid juveele mitte ealeski näinud. Need tõmbavad enda poole nii tugevalt, et Randie lihtsalt peab need endale saama! Õnneks on tal veidike oidu peas - haarab oma lühikese mõõga ning tõmbab ühe sinise kalliskivi teistest eemale. Vaatab ettevaatlikult ringi, aga mitte midagi ei juhtu. Puudutab kalliskivi. Ikka ei juhtu mitte midagi! Võtab kätte! Ja … ei midagi. “Ahhaaa, näete, päris hea. Neid on veel!” jagab Randie oma rõõmu teistega. Pistab kalliskivi kotti ja jääb järgmist ohvrit otsima. Silmab veel ühte kaunist rohelist kalliskivi, lööb selle teistest eemale ja võtab siis õnnelikult selle pihku. Ennastunustava rahuloluga jälgib ta nõia tõrvikust tuleva valguse peegeldusi ning murdumisi juveeli peal ning ohkab õnnest. Ta jääks sinna kauemakski seda ilu nautlema, kuid teised hakkavad juba vaikselt nihelema. Paneb uue kalliskivi samuti kotti ja naeratab rõõmsalt. Piidleb silmanurgast seda hunnikut ja mõtleb, et no pagan võtaks, ei saa ju neid siia jätta. Alguses ettevaatlikult sikutab ükshaaval kalliskive eemale, aga kuna mitte midagi ei juhtu, siis loobub ja topib kahe käega kõik juveelid endale kotti. Loeb kiirelt kokku ja saab 36 kivikest. Ta küll ei oska aimata, kui väärtuslikud need on, kuid loodab, et saab ikka pärast hea kopika. Teised näevad kõike pealt aga usaldavad Randiet piisavalt, teades, et hiljem läheb kogu leitud kraam sõbralikult jagamisele.
Druiidineiul tuleb suures põlenud toas üks äärmiselt hea idee. Leyahil on kaasas sarv, mida saab puhuda, ta võtab selle välja ning puhub täie jõuga - äkki keegi vastab või ärkab üles või midagi. Üllataval kombel tuleb pisikesest muusikariistast välja väga vali heli, teises ruumis askeldavad seiklejad ehmatavad peaaegu endal püksid täis. Leyah ei tee sellest välja, jääb kuulatama. Sarve vali huige kostub üle terve maja ning mõne hetke pärast tuleb kajana mööda koridore talle tagasi. Ja see on ka kõik, mis juhtus - keegi ei vastanud, keegi ei ärganud, ainult kalliskividega toast kostub nurinat. Shamash karjub: “MIS JUHTUS?!” Vastust ei tule.
Kalliskividega toas olevad seiklejad paterdavad põlenud ruumi voodi juurde ja plaanivad kättemaksuks Leyahi laeluugist üles upitada. Haldjas hakkab otsima silmadega laulikuneiut, et üritada teda kuidagi veenda ees üles ronima, kuid näeb, kuidas too seisab juba laua juures ning põrnitseb ainiti üles. Kuna tegevust on päris palju olnud vahepeal ning pole üldse jälginud vahepeal Rivanat, siis Lonewolfile tundub nagu too oleks kogu see aeg seisnud just seal samas kohas ning vahtinud laes olevat auku.
“Mis passid seal?” uurib haldjas.
Laulik vastab vaikselt, pead keeramata, üles vaadates: “lähme!”
“Misasja?” ei kuulnud Malach, samuti Lonewolfil on kõrvad pesemata: “mäh?”
“Lähme!” vastab Rivana leebelt.
“Mida sa tead?” nõuab nõid?
“Kuidas?” käratab draakonisündinu.
Rivana ei vasta.
Haldjas, vargaplika ja nõid hakkavad elavalt arutama, et tõstaks tõrviku kõrgemale, siis näeb, ehk, mis seal, aga samas mingi kate segab, see on vaid poolenisti eest ära, võibolla tuleks see üldse eemale lüüa.
Äkitselt näitab laulik üles. Nõid tõstab tõrviku kõrgemale ning august paistavad kellegi kaks silma kiiresti pilgutamas. Hetk hiljem need haihtuvad.
“MIS SEE OLI?! MIDA SA TEAD” nõuab Malach juba tungivamalt. Rivana vaatab talle otsa, kohkub ning tuleb oma lummusest-transist välja ja muutub taas selliseks äbaraks nagu ta on pea koguaeg olnud. Laulik ei suuda midagi öelda, vaatab nõiale otsa, vaatab maha, vaatab üles, ja uuesti ja uuesti. Ta ei saa aru, mis toimub ja on täiesti segaduses. Kui enne kartis Rivana midagi sealt ülevalt, siis nüüd lisaks kardab nõida, kuna too nii kurjalt nõudis vastust. Ta vaatab toas ringi, tundub, et laulik on täiesti endast väljas ega oska enam üldse olla. Rivana jookseb toast välja ja kaob koridori pimedusse.
“Nojah siis…” nendib nõid.
“Aga püüa lüüa seda katet oma malakaga,” hakkab haldjas asjalikuks.
“Ma eriti ei tahaks, kui sealt mingi asi piilub,” hädaldab Malach talle vastu.
“No ta kadus ära sealt ju,” julgustab Lonewolf, “sa ise nägid, et olid mingid silmad aga kadusid ära.”
“Eh, see mind väga ei lohuta,” ei tunne nõid ennast veenatuna.
“No anna laena siis oma malakat mulle, ma löön ise. Annad või?” pakub haldjas alternatiivi.
Malach ulatab talle oma relva. Lonewolf ronib laua peale ja annab mõnusa litaka vastu auku peal olevat kaant. On kuulda, kuidas see eemale lendab. Haldjas vaatab ülevalt terenduvat musta auku, viskab malaka nõiale tagasi ning valmistub laua pealt alla astuma. Enne, kui seda teostada saab, tunneb, et keegi haarab tal jalgadest ning tõstab ülespoole. Lonewolfil õnnestub tasakaal säilitada alguses aga siis ikkagi läheb balansist välja ning käib põmaki maha. Jääb vihaselt draakonisündinut vahtima ja käratab: “öelnud siis ette!” Shamash kehitab õlgu.
Paladin näitab näpuga nõia peale ja ütleb: “aga ma tõstan siis sind!” “Eieiei,” vastab too ja põgeneb eest ära. Shamash nii ei jäta ja hakkab teda taga ajama. Eemal olevad druiid ja vargaplika vaatavad üksteisele otsa ning ohkavad - üks loll istub põrandal maas, üritab tõrvikut saamatult kätte saada ja ülejäänud jooksevad ümber laua.

Järgmine osa "Kolmekümne esimene peatükk - Hull naer" ilmub reedel, 9. septembril

Autori kommentaar »

Lugu jätkub siin: "DnD #32 - Kurja võluri loss - Kolmekümne esimene peatükk - Hull naer" »

Teavita ebasobivast sissekandest!