Teema: Järjejutud / Seiklus / Põnevus

DnD #30 - Kurja võluri loss - Kahekümne üheksas peatükk - Kõlksub (0)

Hoiatus. Käesolev järjejutt põhineb Dungeons and Dragons seiklusel ning võib sisaldada vastavateemalisi ning -spetsiifilisi termineid. Jutustus sisaldab vägivalda ning üle-võlli huumorit. Ei ole sobilik nooremale lugejaskonnale!

Kahekümne üheksas peatükk - Kõlksub

Tegelased: draakonisündinu paladin Shamash, haldjast vibukütt Lonewolf, poolhaldjast vargaplika Randie, pooldeemonist nõid Malach, kääbikust druiidineiu Leyah, inimesest kõrtsilauljanna Rivana Greywyre

Eelmises osas: Malach ja Shamash, ise pikali maas, arutavad elavalt, kuhu võiks Randie leitud laekavõti sobida. Lonewolfil taastub silmanägemine ning otsustab peeglisse seekord mitte vaadata. Läheb teiste juurde ning uurib, millest ilma jäi. Vaatepilt on ikka päris kummaline - midagi on plahvatanud, mingid vennad püherdavad tahmasel põrandal - täiesti soodad. Leyah leiab tooli tagant laua, haldjas märkab laes mingit avaust. Ronivad laua peale ning saavad laes olevalt avauselt katte maha. Lonewolf uurib vahepeal kappi ning leiab selles olevast sahtlist väikse võtme. Siis üritab voodialust uurida, kuid Shamash oma ülemeelikuses hüppab suure kaarega voodisse, nii et tolmupilv täidab terve toa. Ümbruskaudsed läkastavad ning vannuvad kurja. Malach meelitab paladini voodit külili keerama, mida too ka üritabki teha.

Draakonisündinu hakkab siis voodit tõstma - tõuseb üks nurk, tõuseb teine, aga rohkemaks rammu ei jätku. Aga druiid jõuab siiski veenduda, et seal all pole mitte midagi peidus. Paladini jõud raugeb, sõrmed ei jaksa enam hoida ning voodi kukub väga suure mürtsuga tagasi põrandale. Hea, et auku sinna ei tekkinud. Draakonisündinu sammub ükskõikselt ja täiesti emotsioonitult eemale.
Vargaplika läheb tema asemel voodi juurde ning hakkab karusnahkades tuuslama - äkki on nende all midagi peidus. Tükk aega lappab, kuid ei leia midagi.
Samal ajal piidleb druiidineiu poolenisti põlenud kappi ning arvab, kindlasti on midagi selle taga. Astub lähemale, võtab servast kinni ning üritab täiest jõust sikutada. Kuna ta on pisike ja jõudu ka vähe, siis kapp ei liigu millimeetritki. Nõid Malachile tundub idee päris hea ning lööb kampa. Ühisel jõul suudavad nad sikutada kapi kümne sentimeetri jagu seinast eemale. Piiluvad avanenud avasse ning näevad kaunist tahmast puutumata ruudukujulist heledat ala. See on ka kõik, ei mingeid aardeid, ei mingeid salauksi ega midagi. Tühi töö.
Draakonisündinule ei anna see voodinali ikkagi rahu, astub toolile lähemale ning hakkab seda kangutama, et pikali lükata. Teiste küsivat pilku nähes hakkab ennast vabandama: “no äkki on siin all midagi peidus...”
Nõid Malach ohkab järjekordse lolluse peale ning läheb kaugemas seinas paistva ukse juurde ning koputab sellele. Vastuseks - nagu arvata oligi - vaikus. Paneb oma osavuse mängu ja paotab ettevaatlikult ukse. Niipea, kui avaus laieneb, on sealt kosta sellist kummalist tilkumist - nagu midagi kukuks klaasikilluhunnikusse. Malach lükkab ukse pärani lahti ning hüppab igaks juhuks eest ära, et midagi ometi talle näkku ei lendaks. Aga mitte midagi ei juhtu, toast kostub endiselt kummalist kõlksumist - midagi kukub klaasikilluhunnikusse. Piilub uksest sisse ning näeb, et tõesti, keset tühja tuba on mingi hunnik, mis tundub koosnevat erinevatest kalliskividest. Kuna on üpriski pime, siis täpselt ei näe, mis seal toas siis tegelikult on. Teised kogunevad ka kobarasse ümber ukse ega näe täpsemalt samuti midagi.
Draakonisündinu pistab lõugama: “siin on nii pime! minge tooge tõrvikud või midagi!” Haldjas nähvab vastu: “mine too ise!” Vargaplika samuti: “too ise!”
Shamash solvub: “no olgu, minge siis metsa! Toon ise tõrviku. Endale!” Pöörab ringi ja kõnnib nina püsti uksest välja. Vaevu jõuab trepini, kui paiskub selga väga tugev tuul. Paladinil õnnestub kiirelt reageerida, jääb jalgele ning läheb sunnitud jooksuga esimesele korrusele tagasi.
Nõid Malach võtab oma paunas olevast spetsiaalsest koopa-avastajate stardikomplektist (ese: koopa-avastajate stardikomplekt*) tikud ja tõrviku ning läidab selle põlema. Ümberringi lööb mõnusalt valgeks. Piilub uuesti uksest sisse ja näeb - tõesti, erinevad kirjud kalliskivid on üksteise otsa kuhjunud.
Vargaplikal lähevad silmad suureks ning nihkub lummatuna järjest lähemale ega saa mujale vaadata. Miski tema sees ütleb, et ära veel puutu, kuid vaatepilt on selline, millele vastu panna ei saa - värisev käsi peaaegu puudutab lähedalolevat kalliskivi, kui äkitselt krahmab keegi tal kratist ning tõmbab jõuliselt tagasi. “Aia!” jõuab vargaplika vaid piuksatada ja kukub segaduses vuristama: “miks? Miks need pahad on? Mis? Kas? Mis seal juhtub? Nad on nii ilusad ju!” Nõid, kes tema ka eemale tõmbas, vastab: “igal pool on midagi halba juhtunud, kui midagi näppida.” Randie on peaagu nutma puhkemas: “aga need on ju kalliskivid seal ilusti hunnikus!” Haldjas kiidab Malachile takka: “jajah! Kohe, kui me lossi saime, hakkasid mingid jamad toimuma!” Vargaplika saab vist aru, aga ikkagi: “aga kuidas me teada saame siis, kalliskivid juu!?”
Haldjas käsib kõikidel eest ära minna ning paneb oma avastamis ja tähelepanelikkuse võime täie võimsusega tööle. Kuigi ta ise suurem võlukunsti kasutaja ei ole, taipab ta pea kohe, et kalliskivid on maagiaga loodud, kuskilt nad on ju õhku tekkinud ja alla kukkunud, sest laes pole mitte midagi erilist - hall luitunud, ämblikuvõrkudega.
Tema avastusretke rikub ära vargaplika, kes ei suutnud enam ennast tagasi hoida ning sorgib oma väikse mõõgaga kalliskivide seas. Mitte midagi ei juhtu, miskit välja ei karga, tundub olevat nagu tavaline hunnik.
Draakonisündinu vahib veidi väreleva valgusega köögis ringi ning otsib, mida ta saaks üles kaasa võtta. Teisel korrusel tõrvikuid ei ole ning esimese on need ainult koridoris. Vahib natuke kaminasse, kus praksudes põlevad viimased puud. Haarab ühe neist ning tormab trepist üles. Paladin oskab ette aimata, et mingi tuul arvatavasti lendab talle näkku ning kui see juhtub, suudab ta jalule jääda. Draakonisündinu pressib ennast tugevatest õhumassidest läbi ning märkab, et kaasa võetud puuhalg on kustunud. Löödunult jalutab Shamash teiste juurde, nood vaatavad teda koos tossava tukiga ning tunnevad isegi kaasa. Vargaplika üritab lohutada: “oo, ilusa asja tõid!” Paladin lööb särama ja naerab: “noojah, hehe!”. Kuid seda rõõmu pole paraku kauaks.
Puuhalg susiseb nukralt, kui potsatab paladini käe vahelt põrandale. Viimaste suitsuvinede heitlus raugeb ning peatselt hääbub õhku. Mustaks tõmbunud tukk ei valgusta enam midagi ega soojenda kedagi.

Järgmine osa "Kolmekümnes peatükk - Luubi all" ilmub teisipäeval, 6. septembril

Autori kommentaar »

Lugu jätkub siin: "DnD #31 - Kurja võluri loss - Kolmekümnes peatükk - Luubi all" »

Teavita ebasobivast sissekandest!