Teema: Järjejutud / Seiklus / Põnevus

DnD #29 - Kurja võluri loss - Kahekümne kaheksas peatükk - Voodi (0)

Hoiatus. Käesolev järjejutt põhineb Dungeons and Dragons seiklusel ning võib sisaldada vastavateemalisi ning -spetsiifilisi termineid. Jutustus sisaldab vägivalda ning üle-võlli huumorit. Ei ole sobilik nooremale lugejaskonnale!

Kahekümne kaheksas peatükk - Voodi

Tegelased: draakonisündinu paladin Shamash, haldjast vibukütt Lonewolf, poolhaldjast vargaplika Randie, pooldeemonist nõid Malach, kääbikust druiidineiu Leyah, inimesest kõrtsilauljanna Rivana Greywyre

Eelmises osas: Malach ja Randie saavad tulekeras surma. Leyah näeb seda ukselt pealt, kiljatab ja satub paanikasse. Koos Shamashiga elustavad nõia ning vargaplika võlujoogi ja palvepisaratega. Haldjale tuleb silmanägemine tagasi aga vaatab uuesti peeglisse ning jääb pimedaks. Shamash üritab kapist sahtlit välja tõmmata aga kukub pikali maha. Nõid samuti. No on tolad. Randie kangutab abivahendiga sahtlid lahti ning leiab pisikese laekavõtme.

Vargaplika hüpitab leitud võtit peopesa peal ning üritab aru saada, millest see küll tehtud võiks olla. Uurib ja saab aru, et see pole midagi erilist, ei mingit maagiat. Täiesti tavaline laekavõti. Draakonisündinu vahib pealt ja jagab siis oma tavapäraseid fantastiliselt häid soovitusi: “aga proovi hamba all, äkki on hõbe või kuld.” Nagu tavaliselt laidetakse selliseid idiootsused kohe resoluutselt maha: “ei proovi!”
Malach hakkab elavalt Shamashiga arutama, huvitav, kas kuskil oli ka mõni lukk, kuhu see võti sobiks. Püsti seisvad neiud vahivad alguses kergelt muiates pealt, kuidas kaks mürakat omavahel põrandal maas pikali olles sädistavad ega taipa tõusta, ning ohkavad siis, et meessugu on ikka oma tarkuse, au ja hiilguse minetanud. Kui võtta arvesse ka seda kolmandat, kes teises toas mitu korda järjest peeglisse vahtis, teades, et see pimedaks teeb, tuleb nendega vast nõustuda...
Kõnealune haldjas hakkab vaikselt tüdinema mittemidagitegemisest ja tõuseb närviliselt püsti. Lonewolf kuuleb teisest toast mingit raksumist, summutatud kõnet ning arusaamatut elavat sädinat, see tekitab talle vaheldusrikast uudishimu. Õnneks umbestäpselt samal ajal taastub tal ka nägemine. Kas haldjas on nii loll aga visa, et vaataks uuesti peeglisse?
Ei, talle aitab eksperimenteerimisest. Lonewolf saab aru, et tal vist ikka ei vea selliste asjadega. Jätab garderoobi sinnapaika ning läheb teiste juurde. Jõuab võluri magamistuppa ja jääb kerge muigega vahtima tobedat vaatepilti - druiid, vargaplika ning laulikuneiu on kogunenud ümber põlenud kapi, nõid ja paladin püherdavad tuhase põranda peal.
“Millest ma siis ilma jäin?” küsib Lonewolf. Malach pöörab oma pea haldja poole ning vastab: “kerge plahvatus”, vargaplika segab vahele: “ei suurt midagi”. Lonewolf turtsatab naerda, aga siis nõid tunnistab üles: “ma olin korra surnud”, Randie üritab juhtunut leevendada: “me olime ülesannete kõrgusel.” Haldjas vaatab veelkord ringi - pool tuba on põlenud ja must - midagi on siin plahvatanud, põrandal tahmased Malach ja Shamash, muigab irooniliselt: “no jah, väga vahva siis.”

Druiidineiu läheb uhke nikerdusega tooli juurde ning märkab, et selle taga on väike laud. Mõtleb: hm, huvitav, et seda varem siis ei märganud. Haldjas on tema kõrvale jõudnud ja näitab näpuga lakke: “näe, seal on midagi imelikku”. Ta hüüab teistele: “kuulge, tulge, lükkame laua ja tooli siia! Seal üleval on midagi, ma ronin üles, proovin vaadata ja aru saada, mis seal täpsemalt on.” Malach ja Shamash üritavad selle peale ülest tõusta, üksteist aidata proovides, kuid koperdavad ja kukuvad kordamööda, nagu filmi “Dumb & Dumber” peategelased. Pika pusimise peale suudavad nad ikkagi jalule saada, endal rahuolev ja õnnelik nägu peas.
Haldjas on jõudnud aga juba laua peale astuda ning sirutab end pikalt välja. Ta suudab vaevu kikivarvul näpuotstega lage puudutada ja tunneb, et see oleks nagu õõnes.
Nõid näeb pealt, mis sünnib, astub siis ligi, piidleb veidi seda pisikest lauda, kuhu ta kindlasti lisaks ei mahu ning ütleb: “tule eest, ma surgin seal oma kaikaga, äkki kukub midagi alla.” Kui Malach saab oma kaikaga seal vehkima, siis mõningase pingutusega õnnestub tal midagi seal nihutada - tundub nagu see auk oli kaetud riideesemega, mis nüüd ära liikus.
Nõid küsib: “noh, kus meie redel on siis?” Haldjas vastab: “pole ju!” ja teeb kõrvalepõike ning uurib igaks juhuks lauda põhjalikumalt - äkki on seal mingi sahtel. Ja ongi! Kui Lonewolf hakkab sahtlit lahti tõmbama, näeb Malach seda pealt, ja hüppab kiiresti igaks juhuks laua pealt maha. See kõigutab haldjal käepideme käest ära ning tolle tegevus on veidi häiritud. Rabab uuesti nupust kinni ja tõmbab sahtli ühe ropsuga lahti. Selle põhjas on üks pisike võtmeke. Üpriski sarnane sellele, mis Randiel on, kuid väiksem ja heledam, aga samamoodi ei tundu olevat väga väärtuslik või maagiline. Tõstab selle laekavõtme üles ja presenteerib uhkelt oma leidu teistele. Kuid nood ei ole eriti sellest vaimustunud, isegi mitte sarkastilist “vau”’d ei tule.

Pettunult kõnnib Lonewolf voodi poole, et selle alla vaadata. Vaevalt jõuab ta kükki lasta, kui kuuleb selja tagant müdinat ning hetk hiljem prantsatab draakonisündinu uhkete karusnahkade peale. Roostes vedrud kägisevad õnnetult, tugev õhulaine lennutab jõhkralt palju tolmu voodi alt ja pealt üles, nii et midagi näha ei ole. Haldjas ei saa eriti hingata, läkastab ning kukub vanduma.
Nõid tänitab: “mida sa jamad seal, tõsta see voodi üles, on ju rammu küll! Lükka lihtsalt kummuli!” Shamash mõtleb hetke ja läheb näost särama: “õige!” Ronib voodist maha ning võtab ääre alt kinni. Vargaplika põgeneb selle peale igaks juhuks eemale, et ta millegi alla ei jääks, ja jääb tooli tagant piiluma, mis toimuma hakkab.

Järgmine osa "Kahekümne üheksas peatükk - Kõlksub" ilmub osaleja haigestumise tõttu reedel, 2. septembril

Lugu jätkub siin: "DnD #30 - Kurja võluri loss - Kahekümne üheksas peatükk - Kõlksub" »

Teavita ebasobivast sissekandest!