Teema: Järjejutud / Seiklus / Põnevus

DnD #26 - Kurja võluri loss - Kahekümne viies peatükk - Võluri uued rõivad (0)

Hoiatus. Käesolev järjejutt põhineb Dungeons and Dragons seiklusel ning võib sisaldada vastavateemalisi ning -spetsiifilisi termineid. Jutustus sisaldab vägivalda ning üle-võlli huumorit. Ei ole sobilik nooremale lugejaskonnale!

Kahekümne viies peatükk - Võluri uued rõivad

Tegelased: draakonisündinu paladin Shamash, haldjast vibukütt Lonewolf, poolhaldjast vargaplika Randie, pooldeemonist nõid Malach, kääbikust druiidineiu Leyah, inimesest kõrtsilauljanna Rivana Greywyre

Eelmises osas: Lonewolf näeb und merineitsist ja metsamehest, kes sulanduvad reaalsuses Randieks ja Shamashiks. Paladin tahab, et keegi katsuks haldjat (ja värviks tolle ära). Nõid räägib, et vannitoas oli veel üks uks. Shamash üritab seda maha lüüa aga jääb jalgupidi ukse sisse kinni. Rapsides läheb auk suuremaks. Nõid vaatab sellest august sisse ja näeb garderoobi, mille keskel peegel. Paladin saab jala kätte ja kukub pikali. Malach astub tuppa sisse, käperdab riideid, ei leia midagi, vaatab kogemata peeglisse ja jääb pimedaks.

Rivana küsib: “ja, tahtsid midagi rääkida?” Nõid vastab: “eee.. ma olen pime…”
“- Mis sa räägid?”
“- Ma ei näe enam mitte midagi!”
“- Ououou, päriselt räägid või?”
“- No päris ausalt kohe”. Malachi jutt iga lausega muutub kiiremaks ja paanilisemaks.
Rivana astub lähemale ja puhub nõiale silma. Malach astub seda tundes kiiresti tagasi ja nõuab: “mida kuradit?! See ei aita!”
Laulik läheb teiste juurde ja räägib: “teate, ta on pime!”
Vargaplika teeb suured silmad: “kuidas see juhtus siis?”
Nõid kuuleb teisest toast seda ja hüüab: “ma vaatasin peeglisse ja peale seda ma ei näinud midagi. Peale seda ta puhus mulle silma!”
Randie küsib vastu: “a, kas Rivana ei vaadanud peeglisse? Rivana, kas sina näed?”
“- Jaa”
“- Kas sina ei vaadanud peeglisse?”
“- Vaatasin, aga ma ei tea, midagi ei juhtunud.”
Druiidineiu sekkub: “kas sa varjad midagi või? On sul mingid võimed?” (sest see polnud ju esimene kord, ka kiviks ta ei muutunud).
Rivana vahib naljaka näoga Leyahile otsa nagu ei saaks küsimusest aru. Druiidile tundub, et njah, laulik vist ei varja siiski midagi.
Shamash küsib: “kas see peegel tegi seda?”
Rivana vastu: “ma ei tea, mine vaata, mina astusin tuppa ja järku ta ütleb: ma jäin pimedaks..”
Draakonisündinu läheb Malachi juurde ja küsib: “kas see peegel tegi seda?”
Nõid vastab: “tundub küll. Ma ei tea...”
Shamash rabab vöölt oma suure sõjahaamri ja võtab hoogu nagu tahaks peegli sellega purustada. Nõid tunneb, et midagi on valesti, aimab paladini tegevust ning kargab vahele: “ototot!”
Draakonisündinu katkestab oma destruktiivse plaani ja jääb vaatama, mida see Malach nüüd teha tahab. Too hakkab käsikaudu kompama seda lauda ja peeglit silitama. Kui Shamash seda märkab, siis hakkab nalja tegema - teeb selliseid mõnuoigeid, mida ehk teinuks keegi, keda oleks samamoodi puudutatud. Nõid kirub põlastavalt sellise lapsikuse peale ning uurib edasi. Leiab, et peegli pind on üpriski sile ja raam ilusate nikerdustega.
Haldjas trügib ka sinna tuppa ning marsib otsejoones tolmuste riiete juurde, üritades mitte peeglisse vaadata. Jõuab riidekapi juurde, vaatab sinna sisse ja mõtleb, hmm.. päris ilusad rõivad. Kuid muud esialgu mitte.
Vargaplika hakkab heietama ning mälusoppides kaevama, et kas on mingit infot sellise kummalise juhtumi kohta. Talle meenub vaid see, et niimoodi plaksti pimedaks jääb väga vähestest asjadest ja on olemas tõesti selliseid võluesemeid, eelkõige peegleid, mis suudavad ajutiselt kedagi pimedaks teha ja seda hästi kiiresti, lausa momentaalselt. Aga kui oleks püsiv kahjustus, siis see võtnuks rohkem aega ning ilmselt oleksid teised ka märganud - mingi välgatus, põletav tunne või midagi muud oleks juhtunud veel. Aga antud juhul oli tegemist ikkagi maagiaga, mis võttis nõial silmanägemise mingiks ajaks ära. Vargaplika küsib Malachilt, kas too nägi mingit sähvatust või tundis midagi sel momendil, kui pimedaks jäi. Too vaid vannub kurja ja karjub vastuseks. Randie mõistab, et nõial ei ole valus, vaid on lihtsalt äärmiselt nördinud, kuna keegi võttis nägemise ära, ning et see maagia ei ole niiöelda nakkav, sest ruumis on veel naerda lõkerdav Shamash ning haldjas, kes ei leia võluri riietest midagi toredat. Vargaplika kõnnib karjuva Malachi juurde ning katsub toda rahustada: “ma kahtlustan, et see võib olla ajutine.” Nõid ei usu seda, ta arvab, et Randie ajab mingit käojaani ja jääb elu lõpuni nüüd pimedaks. Malach saab vargaplika peale pahaseks ning hakkab veel valjemini karjuma: “ära aja häma mulle!”
Kääbik Leyah näitab ennast praktilisest küljest - võtab garderoobist esimese ettejuhtuva riideeseme ning viskab selle peeglile peale. Nüüd on ohutu.
Kõik kogunevad õnnetult karjuva Malachi ümber ning hakkavad arutama, kuidas saaks toda ravida. Tükk aega jauravad ja seletavad üksteise võidu, kuhugi eriti jõua. Selle aja jooksul hakkab aga nõial silmanägemine tagasi tulema. Pilgutab ja pilgutab ning ütleb siis: “ou, okeiokeiokei, kõik korras jälle.” Vargaplika hakkab tänitama: “no ma ju ütlesin ju!”
“- Ma ei uskunud sind!”
“- Ega ma siis niisama rääkinud ju.”
“- No kui sa ise pimedaks jääd, kui palju sa siis usud kedagi, kes su kõrval lohutada üritab?”
“- Väga tahan uskuda! Ei maksa nii pessimistlik olla!”
Nõid teeb pausi ja läheb siis väge täis: “ma tahan nüüd sellele peeglile virutada!”
Shamash hakkab vahele tänitama: “mis sa ronisid siis ette, ma tahtsin selle puruks lüüa juba ammu!” Vargaplika küsib: “miks sa siis ei löönud?” Paladin vastab vabandavalt: “no ta oli ees ju! Ega mina pime olnud! Oleks võinud talle piki pead ka anda, koos peegliga puruks lüüa!” “Nääähh..” lõpetab Randie tobeda jutu ning kõnnib minema, garderoobi võluri riideid uurima. Ta on nüüd siis kolmas juba, kes neid katsub ja käperdab. Tundub, et iga korraga muutuvad rõivad ilusamaks, sest iga korraga kukub järjest rohkem tolmu maha.
Haldjas pakub välja: “aga vaadake keegi veel peeglisse.” Keegi seda muidugi kuulda ei võta. Lonewolf pöördub ähvardavalt Rivana poole: “räägi nüüd ära, mis siin juhtus?!” Laulik on segaduses ja vastab: “ma ei tea…” Nõid katkestab selle naeruturtsatusega: “hakkab pihta jälle...” Haldjas näeb, kuidas Rivana läheb endast välja, veidi tõmbleb, tahab ära minna, kuid teab, et ei saa ja siis vastab nutuse häälega: “no ma ei tea ju, ma ei varja midagi, ma ei tea noh.” Lonewolf lööb käega, et sealt ei saa ka mitte kunagi mitte mingit asjalikku vastust, astub peeglile lähemale, lükkab katva riidetüki eemale ja vaatab läikivat klaasi. Nõid jõuab vaevu hüüatada: “ära hakka, ära hakka!”, kuid jääb hiljaks. Haldjas kaotab siiski silmanägemise.

Järgmine osa "Kahekümne kuues peatükk - Ere kera" ilmub reedel, 19 augustil

Lugu jätkub siin: "DnD #27 - Kurja võluri loss - Kahekümne kuues peatükk - Ere kera" »

Teavita ebasobivast sissekandest!