Julm unenägu. (2)

„Pane arvuti kinni ja kebi magama.“ Käsutas ema mind voodisse.
„Ja jaa. Küll ma lähen.“ Järjekordne õhtu, kus ma pidin oma internetisõpradest lahkuma. Ema ei saa sellele netisõprusele üldse pihta.
Sulgesin arvuti ja pugesin kohe voodisse. Hambad olin juba enne ära pesnud ja riided samuti ära vahetanud. Kuna ma olen juba selline inimene, kes ruttu maga ma ei jää (tavaliselt venib see aeg 30-st minutist kahe tunnini), siis mõtlesin ma oma igavaid, igapäevaseid unistusi. Mõttetu ajaraiskamine, nagu nii need reaalsuseks ju ei saa.
Märkamatult vajusid mu silmad kinni ja mu mõtted suundusid unemaale –
„Hallo.’’ Vastasin telefonile, lootes, et keegi kutsub mind välja. Viimasel ajal oli see harvaks jäänud.
„Hei! Kas sa meiega jalgpalli ei viitsi mängima tulla?“ Telefonist kõlas Reti hääl. Taustamüra järgi oli aru saada, et hulk inimesi on juba temaga.
„Ikka viitsin.“ Nõustusin koheselt. „Kes veel tulevad?“
„Tanel, Marten, Oliver, Laura, Biku, mina, Janar, Tarmo, Helle ja sina.“ Loetles Reti mulle kõik nimed ette.
„Okei. Ma olen kohe staadionil.“ Teatasin talle.
„Me lähme staadionile siis. Me noorteka juures hetkel.“ Sellega kõne lõppes. Kuna staadion asus minu kodust kõigest 100 – 150 meetri kaugusel, ei olnud mul pikk maa sinna minna.
Kohale jõudes nägin juba tuttavaid nägusi staadionil. Vaadates kahte gruppi jagatud inimesi, võis arvata, et võistkonnad on moodustatud.
„Tsau Britta! Sa oled Marteni, Tarmo, Laura ja Janariga samas võistkonnas.“ Juhatas Reti mind juba oma võistkonna juurde.
Võistlus algas kohe, kui väravavahid ja võistlejad oli paigas. Suurt ala meil mängimiseks ei olnud. Aga väikese küla ja laste jaoks sobis küll.
Esimese värava koorisime meie. Võistkond ’Klooga parmud’. ’’Jess!’’ karjusime kõva häälega ja plaksutasime. Teise värava saime taaskord meie, aga kolmas tuli juba vastasvõistkonnale. Mängu lõpuks võitsime siiski meie.
Kuulsime garaažide juures hüüdu, kus kutsuti meid sööma. Tarmo isa oli grillinud.
Otsustasime üle kivi hun#!?!# ronida. Just sellel hetkel, kui olime üles jõudnud, nägime enda suunas liikuvat relvaga meest. Tardusime kõik paigale. See mees kõndis silmad maas. Lootsime, et ta läheb mööda meist, kuid ei. Ta jäi seisma ja tõstis pilgu meile. Silmist võis välja lugeda, et ta oli purjus. Ühtegi sõna selle joodiku suust ei tulnud.
Ta tõstis relva ja sihtis Laurat. Kõik vaatasid kordamööda Laura ja selle mehe vahelt. Keegi ei teadnud mida teha. Kaugemalt oli näha, et Tarmo isa, Harri oli meie poole liikumas. Vaikselt. Viimasel hetkel hüppasin mina Laura ette ja sain ise kuuliga pihta. Kokkusin pikali aga olin siiski elus. Sain kõigest aru ja nägin ka kõike oma ümber. Inimesed paanitsesid ja jooksid ringi. Kortermajadest tulid ka inimesed välja. Nemad seisid kas natuke lähedal mulle või siis maja ees.
Katsusin seda kohta, kuhu oli pihta saanud. Ainult verd jooksis, aga auku polnud, kuigi teadsin, et kuul on sees. Imelik tunne oli vaid.
„Kutsuge kurat kiirabi!“ karjusin paanitsejatele. Paistis, et keegi neist ei pannud seda tähele.
Üles ärkasin ma väikese ehmatusega. Sisemiselt teadsin, et unenäos ma ära ei surnud. Rääkisin pärast oma sõpradele ja emale samuti seda unenägu – ema oli üllatunud ja sõbrad ainult naersid sellepeale. See tundus minulegi väga naljakas. Jäi aastateks meelde.

Autori kommentaar »