#2. Hawaii (2)

Järgmine laine oli umbes 2 meetrit kõrgem. Mida teha? – Mida teha? Käis mu peas läbi. Mõtlesin teha mingit trikki, mida saab rulaga teha. Rulasõidu kogemus oli mul vähemalt 7 aastat.
Endalegi märkamatult jõudis laine minuni. Haarasin surfilauast kinni ja tegin kõrge hüppe üles. Kuuksin läbi vee kohina, kuidas inimesed kaldal plaksutasid. Tundsid enda üle uhkust. Maandudes lasin käel läbi vee joosta.
’’Ilmselt on see mul siis veres.’’ Naersin.
Kui ma oma etteaste olin lõpetanud ja kaldale jõudsin, muutus aplaus veelgi suuremaks.
’’Sa ütlesid, et ei oska surfata.’’ Naeris DJ mu üle.
’’Ütlesin, aga… Ju siis on see sellest, et ma olen 7 aastat rulatanud.’’ Ma ei tahtnud öelda, et mu ema on siit pärit. Mine tea mis nad oleksid arvanud, et tulen tagasi, sest mu ema on siit pärit ja ma arvan, et kuulun siia.
DJ noogutas, üritades asjalik välja näha. ’’Kust sa pärit oled üldse? Ma pole sind siin näinud..’’
’’Miamist.’’ Sellepeale tuli rahva seast ’oo’. Ma teadsin seda.
’’Igastahes, sa olid väga tubli. Sa oled teretulnud igaaastasele hawaiilaste ’Big Surf Competition’ võistlusele. Osalejana. See on nädala pärast.’’ Noogutasin tänuks.
Muidugi võtan ma selle kutse vastu. Vist. Ma ei ole kindel, sest mu oskused pole siiski nii head võrreldes teistega, keda ma hiljem veel nägin.
Lisaks endale nägin ma kõigest kahte tüdrukut. Ühel olid lühikesed, siledad ja läikivad, mustad juuksed. Ta oli minust umbes peajagu lühem. Aga kindlasti peenikesem. Seda oli aru saada ta mustast liibuvast kostüümist, mis tal väga ümber oli. Teine oli aga lühikeste, pruunide juustega, mis samuti läikisid. Kuid tema oli esimesest tüseda. Kuid minust mitte. Melissa ütles mulle, et nad on õed. Surfi juures suure kirega. Kuid mitte selleks, et lõbus oleks, nagu enamustel saarel, vaid see on nende jaoks pigem võitude jaoks. Siiamaani on tüdrukute kategoorias võidud ainult neile läinudki, sest nemad on ainukesed, kes osalevad võistlustel. Surfitüdrukuid pidi saarel veel olema, umbes 20.
See üritus kestis veel tunnike, enne kui lahkusime.
’’Homme, kell 21.00 pubis, BSC (Big Surf Competition) esimene tantsuõhtu!’’ teatas DJ. Inimesed hakkasid huilgama ja plaksutama.
’’Sa valetasid.’’ Sõnas Mel tagasi teel.
’’Mida?’’ ehmusin.
’’Sa valetasid, kui ütlesid, et rulatamisest oskad trikke.’’ Hakkas ta seletama.
’’Ma ei-’’
’’Sul on surfamine veres. No kuule, su ema ja tädi, isegi terve suguvõsa Hawaiilt. See pole häbiasi.’’ Üritas ta mind lohitada.
’’Esiteks, ma olen tõesti seitse aastat rulatanud. Teiseks, ma ei tea teid, Hawaiilasi. Ehk oleksid nad arvanud, et olen mingi tõusik, kes tuleb Hawaiile tagasi, sest mu vanemad olid siin ja tahab mingiks ’Hawaii kuulsuseks’ saada.’’ Vingusin talle vastu. Tema ainult naeris kõva häälega selle peale. Ülejäänud jalutuskäik möödus meil vaikuses. Ei saanud mina aru, kas ta solvus või ei.
Koju jõudsime samal ajal, mis tädi ja Ethel. Nad olid linnas minust jutte kuulnud ja olid suures õhinas, mida ma siis tegin.
’’Kuulsime jutte sinust linnas, Gaby.’’ Kallistas tädi mind. Mulle eriti selline kallistamise värk ei meeldi.
’’Mida te siis kuulsite?’’ laususin, kui olin tädi haardest vabaks saanud.
’’Sa olid surfanud ja kõik on sinust vaimustuses!’’ ilmselgelt oli ka Ethel minust vaimustuses, sest ta näolt ja häälest võis seda järeldada. ’’Tule sisse ja räägi mulle palun kõigest!’’ ta tiris mu majja, nagu ma oleks mingi nukk keda võib lohistada igale poole. Ebamugav oli. Istusin köögilaua äärde ja hakkasin oma ’lugu’ jutustama. Lühidalt.
’’No ma läksin surfama. Tegelt ma ei läinud, mind nagu sunniti. Ja siis ma nagu.. surfasin? Ma ise ka ei tea mida ma tegin ju, aga rahvale see igatahes meeldis.’’ Naersin.
’’Kuulujuttudest on seda aru saada jah.’’ Rõõmustas Ethel. ’’See on tore, et sa inimestele meeldima hakkad.’’
-
Kell oli märkamatult kuus õhtul saanud. Melissa, Ethel ja tädi olid läinud linna, et leida see sama vana putka üles, kus tädi töötas 17 aastat tagasi. Ta tahtis sinna tagasi minna. Kuna mina olin üksinda kodus, ei olnud mul mitte midagi teha. Asjad olid lahti pakitud, arvutit mul ei olnud. Jäi ainus võimalus. Rula. Ma olin selle Miamist kaasa võtnud. Rula tuletas mulle meelde mu Miami nn vendi. Mul siiski olid mõned head sõbrad seal. Mu rulaklubi.
Heitsin selle mõtte kiirelt peast, sest pean leppima nende mitte nägemisega.
Haarasin oma rula ja jooksin esimesele korrusele. Seal panin oma ketsid jalga ja läksin õue. Ma olin päeval märganud rannas ühte terviserada. Ma otsustasingi sinna sõitma minna.
Väljas oli juba üsna hämaraks läinud. Laternad valgustasid rada. Minust vasakule jäi rand ja paremale linn. Märkasin rajal mõnda inimest ka. Juhulikult olid seal ka need bitchid. Ma olin neist juba möödumas, kui üks hüüdis.
’’Hei surfi-kiisu.’’ Mida? Peatusin ja vaatasin tema poole.
’’Oled ju. Või oled sa siis rula-kiisu.’’ Tuli ta mulle lähemale.
’’Ma ei ole mingi kiisu.’’ Ütlesin tõsiselt.
’’Oi – oi – oi.’’ Ütles ta oma sõbrannadele kordamööda otsa vaadates. ’’Tead mis,’’ pöördus ta minu poole. ’’sa võiksid meiega ühineda. No, siit oleme me ainukesed Miamist. Sa sobiksid meiega.’’
Vaatasin talle otsa, nagu ta oleks mingi lollakas. ’’Pärast sellist juttu? Tänud kutsumast.’’ Eemaldusin neist ja jätkasin oma sõitu. Seljatagant kuulsin veel turtsatust nende poolt. Ma ei näinud pointi sellistega ühinemisel. Ei ole vahet, kas ma olen Miamist või kuskilt Euroopast, või on mu juuksed blondid.
Liikusin oma rulaga veel umbes 10 minutit, kuni märkasin ühte väikest #!?!#est. See oli teega ühendatud ja ma läksin sinna puhkama. Veel oli väikest osakest päikesest näha. Väike päikeseloojang.
Kui ma hakkasin tagasi minema, tuli keegi minu juurde.
’’Sa olid päris vägev ’mitte oskaja’ kohta.’’ Ütles see tundmatu.
’’Ah?’’ oli ainus mis mu suust kostus.
’’Reaalselt.’’ Naeris veel sellel hetkel olnud tundmatu.
Päike oli just mere taha läinud ja ka selle platsi lamp läks põlema. Nägin lõpuks kes see oli. Jake. See sama tüüp, kes oli päeval enne mind surfanud.
’’Mul ei ole tõesti tahtmist sinuga rääkida.’’ Ma hakkasin juba ära minema, kui ta astus ette.
’’Tõesti ei ole!’’ nähvasin.
’’Su rulajutt ei olnudki vale!’’ hüüdis ta mulle järgi, kui ma juba olin temast vähemalt 10 meetri kaugusel.
Kui ma lõpuks koju jõudsin, oli kell 22.00 saanud. Tädi, Mel ja Ethel juba sõid õhtust. Miamis oleks see juba öösöök olnud.
’’Kus sa nii kaua olid?’’ päris Ethel kohe.
’’Ma käisin rulatamas.’’
’’Üksi?’’ imestas ta. Noogutasin vastuseks. ’’Issand, sa oleksid ju ära eksinud.’’ Mulle tundub, et ta muretseb liiga palju.
’’Ma ei usu, et ma saaksin terviserajal ära eksida.’’ Naerisin ta välja. ’’Aga kas mina ka süüa saan?’’ küsisin, sest mu kõht oli tõesti tühi. Ta osutas söögile. Jälle pannkoogid.
-
Ärkasin hommikul telefonikõne peale. Liz. Jäin hetkeks mõtlema, kas võtta vastu või mitte. Otsustasin siiski vastu võtta ja talle öelda, kus ma olen, kui ta seda küsima peaks.
’’Hei!’’ kostus telefonist ta hääl.
’’Tsau!’’ üritasin sõbralikku häält teha. Mul ikka veel meeles, mida ma nägin Miamist lahkudes.
’’Ma pole sind näinud tükkaega. Kus sa oled? Ma käisin sinu juures ka. Keegi ei tulnud uksele.’’
’’Ee.. Liz, asi on nii, et ma pole Miamis.’’ Ütlesin.
’’Issand! Kus sa siis oled?’’ ahhetas ta.
’’H- Hawaiil.’’ Ma ei tahtnud talle tegelt öelda, kus ma olen, ehk tuleb järgi.
’’Hawaiil!?!’’ kisas ta. ’’Miks sa seal oled? Miks sa mulle ei öelnud? Miks sa mind kaasa ei võtnud?’’ nüüd ta juba naeris.
’’Ma kolisin.’’ Pomisesin. Telefonist kostus vaikus. Ta kas minestas või solvus. Pigem seda teist.
’’Kolisid.’’ Sõnas ta vaikselt ja tõsiselt, isegi ülbe tooniga. ’’Miks sa mulle midagi ei öelnud?’’
’’Esiteks, sul poleks olnud aega mind saatma tulla. Teiseks, ma nägin sind selle Will’iga keset linna amelemas.’’
’’Ahah. No, head elu sulle siis!’’ nähvas ta mulle ja pani toru ära. Ega ma temalt midagi muud ei oodanudki, ta oligi viimasel ajal selline.
Kuna ma olin nagunii juba üleval ja mul und ei olnud, otsustasin minna sööma. Vähemalt ma arvasin, et inimesed on juba üleval ja tegutsevad. Kell näitas igatahes pool üksteist hommikul.
Ainukese, kelle ma köögist leidsin, oli Melissa.
’’Ma ärkasin su telefonihelina peale. Väga hea laul.’’ Kiitis ta.
’’Hot right now.’’ Sõnasin.
’’Täna siis peole.’’ Oli ta õhinas sellest.
’’Peole?’’ mulle ei tulnud küll midagi meelde.
’’BSC!’’ tuletas ta mulle meelde.
’’Ahjaa.. Ma vist ei tule.’’
’’Tuled küll! Sa oled osaleja! Sa pead!’’ Mel oli endas nii kindel, et teda ei oleks olnud võimalik ümber veenda. Kehitasin õlgu ja hakkasin endale võileiba valmistama.
-
Kell 12 päeval käsutas Mel mind endaga linna. Ta tahtis nii väga shoppama minna. Ma küll vaidlesin talle vastu, kuid ta ei anna ju järele. Ainus millele ta järgi andis, oli see, et ma võtan oma rula kaasa. Ma ei lahku oma rulast kunagi. Kui just mingi hädaolukord pole.
’’Lähme sinna!’’ näitas ta mingile riietepoele kaubanduskeskuses.
’’Ma ostan sulle ka! Mida sa soovid?’’ hakkasin poes ringi vaatama. Märkasin jalatsite riiulit. Mustad, valged, sinised, punased, rohelised, kollased, pruunid ketsid laiusid riiulitel. Uurisin igat paari mida nägin. Ehmatasin, kui Mel mu selja taha ilmus ja ütles.
’’Vali omale 2 paari! Mina maksan!’’ tal oli käes vähemalt 3 pluusi ja 2 paari pükse. Mina otsustasin mustade ja kollaste ketside kasuks.
Kui ma kassasse jõudsin, oli just Melissa kord maksta. Kui ma oma ketsid müüja ette asetasin, vaatas ta mind imeliku pilguga. Nagu ma laseks suvalisel inimesel oma jalatsite eest maksta. Aga tegelikult ju peaaegu et lasengi.
’’Mina maksan!’’ selgitas ta kohe. Müüja noogutas arusaadavalt ja hakkas asju kassast läbi laskma.
’’Milleks sulle kogu see kogus riideid?’’ küsisin ma kui olime poest lahkunud.
’’Õhtuks on ka ju riideid vaja.’’ Melissa vaatas mind sellise pilguga, nagu ma oleksin loll. ’’Ise sa tulid Miamist ja ei tea riiete vajalikkusest midagi.’’
’’Ei jah, tead meil olid kõik seal nudistid. Liikusime koguaeg alasti ringi.’’ Naersin mina. ’’Aga kas sa kavatsed kõik need riided omale täna selga panna?’’ osutasin ta kilekottidele.
’’Ei, lollakas.’’ Naeris ta mind omakorda välja. ’’Aga meie vot lähme nüüd sinna sööma!’’ vehkis ta oma kilekottidega mingi restorani poole.
’’Ei!’’ tirisin ta sealt eemale. Võtsime restorani asemel suuna koju.

Autori kommentaar »