Tallinn - Haapsalu liinil sõitvatelt rongidelt on Kulna jaamas harilikult vähe mahatulijaid. Kellel olekski siia asja - suhteliselt kõrvaline kant, mõned hajali talud, siimapiiril paistmas Keila teraviljakombinaadi kõrge elevaatoritorn. Kes aga võtnud nõuks siin siiski peatust teha ja ka kilomeetrit paar pooleldi põldude vahelt kulgevat teed astuda, saab omapärase elamuse: äkki ilmub nähtavale - nagu nägemus teisest ajast ja ilmast - tõeline barokkloss. Just selline nagu teame neid kohtavat üle-eelmise aastasaja arhitektuuritraktaatide lehekülgedel, keskmeks kõrge katusega kahekorruseline härrastemaja, selle ees ovaalse ringteega väljak, mis külgedelt sümmeetriliselt raamistatud kõrvalhoonetega, samas ka kõrgest müürist piiratud iluaed... Kõik miniatuurne, kuid võibolla just sedavõrd mõjuvam, ühtaegu intiimne ja esinduslik.

OHTU.
PÄRIS ALGUS

Milial, kuis on kerkinud siia selline arhitektuuriansambel, mõisasüda, mis võinuks vabalt paikneda kuskil hoopis kaugel, Taanis või Schleswigis või Pommeris? 1973. aastal ilmunud ENE 5.köide ütleb Ohtu kohta nii: Ohtu asunduse kohal oli varem suur küla (Taani Hindamisraamat 1241: Heukael) mis Poola - Rootsi sõdade ajal tühjenes; samasse 17. saj. algul rajatud mõis sai nime Ohtu vabatalu järgi (1534: Ochter). Taani Hindamisraamatu järgi oli too 20 adramaa suurune küla läänistatud kellelegi Marwarile, kelle omanduses oli ka lähedaipaiknev Nahkjala küla. 1314 aastal ostis küla Hinricus de Lode käest Tallinna raehärra Johannes Masche, kes selle ka kohe edasi müüs. Ordu ajal kuulus Ohtu ala Keila mõisa kulna vakusesse. Rootsi võimuaja algul oli kroonuomand kuni Johan III selle Nils Jönsson Krämerile (+1623) läänistas. *

23.6.1624. müüs Gustav II Adolfmõisa N.J.Krämeri lesele Magdalenale päriseks. Järgmiseks valdajaks oli nende poeg Johann (omanikuna märgitud 1641, 1649), kes sai koos aadlitiitliga 1652 aastal uueks perekonnanimeks Dannenfeld (rootsi Tallfelt).** Tema müüs mõisa 26.3.1666. vennapojale, Tallinna raehärrale Gottschalk Krämerile. Peale viimase surma 1682 aastai läks koht üle ta pojale, kes nime poolest samuti Gottschalk, ameti poolest aga Tallinna linnusekohtu asessor oli.

G.Krämeri (jun.) valdusajast ongi säilinud esimesed põhjalikumad andmed mõisa hoonestuse kohta - nimelt sajandi eelmisel kümnendil alanud mõisamaade reduktsiooni käigus võeti ka mõisate majapidamised üksipulgi arvele. 1688 aastal koostatud hoonete inventaariumis on märgitud, et oma üldlaadilt oli Ohtu samasugune nagu enamik tollaseid Eestimaa mõisaid - härrashäärber kisklaudadest katusega ühekorruseline palkhoone, mil neli kambrit, keskel koguka mantelkorstnaga köök, kambrites pruunidest kahlitest ahjud. Puidust oli ka enamik kõrvalhooneid - laudad, ait, saun, piimakoda, rehi, ... Mõisasüdant ümbritses varbaed.***
Krämerilt mõis küll redutseeriti, kuid jäeti siiski rendile.

Põhjasõja aastad kujunesid Ohtule nagu teistelegi Harjumaa mõisatele rängaks. Mingil määral pidi sõjakahjudest üle saama siiski üsna pea, sest juba paar aastat pärast vaenutegevuse lõppu elas mõisa uus omanik Rötgert Johann von Wrangell (+1716) taas Ohtus. Wrangelli omandusse läks mõis peale tema abiellumist 1711 aastal G. Krämeri lese Mariaga.

Arvatavasti panditi Ohtu 1725.a paiku Harpede perekonnale. On teada, et G. Krämeri 1717 aastal surnud tütar Anna Margaretha oli abielus Otto Wilhelm von Harpega (+1739). Viimaselt päris valduse ta poeg Otto Johann (+1761), kelle lese Anna Katharina surma järel müüsid pärijad mõisa 24.6.1775. Christoph Heinrich von Kursellile.*(4) Harpedest on Ohtuga seoses teada veel nii palju, et üks tolleaegne mõisaproua, nimelt Euprhosyne Elisabeth von Harpe oli tuntud kroonikakirjutaja Ch. Kelchi tütar; tema ühest pojast tuli Tallinna Iinnapea, teisest Toomkiriku praost. *(5)

C. H. von KURSELL
TÕELISE OHTU LOOJA

Enne kui jätkata juttu mõisahoone ajaloost, peatuksime ühel legendaarsel elulool, millel Ohtuga tihe side. Räägiksime Christoph Heinrich von Kursellist, Läänemaal Ehmja mõisas 1722. aastal sündinud aadlimehest. Temagi oli, 15 eluaastat täis ja Tallinna toomkool seljataga, valinud sõjaväelase elukutse. Noil aegadel (eriti keisrinna Anna Ivanovna ajal) oli varakal noorsool võimalus Vene armee kõrval teenida ka välisvägedes: Kursell otsustas Preisimaa kasuks. Muuseas valis ta sama rügemendi, kus onu juba majoriks ees oli. Tublit ja nägusat noorukit (erakordselt pikk kasv!) pani kuningaski tähele - osava flöödimängijana tuli Kursellil mitu puhku osaleda Friedrich II korraldatud õukonnakontsertidelgi.

Kui üheksa esimest teenistusaastat kulgesid edukalt, siis kümnendal hakkas Kursellil siginema sekeldusi - esmalt nn. Stackelbergi afääri tõttu 1746-47, mille järel Preisi kuningas keelas Vene alamatel oma armeest lahkuda, eriti aga pärast Austria - Vene Aacheni lepet, mille järgi Venemaa osutus Preisimaaga praktiliselt sõjajalal olevaks. 3. märtsil kutsus keisrinna Jelizaveta Petrovna kõik Vene kodakondlased Preisist tagasi.

Kurselli olukord muutus nüüd keerukaks: ühelt poolt pidi ta ruttama täitma keisnnna käsku, teiselt sidus teda vanne Preisi lipule. Kuna kõik Friedrich ll-le esitatud palved erru minna jäid tagajärjetuks, otsustas Kursell lõpuks kellelegi teatamata Berliinist lahkuda. Tal oli plaan Danzigist mõnele laevale saada, et sellega siis kodumaale purjetada. Salanõule jõuti aga jälile ja ööl enne laeva teeleminekut vangistas Danzigi komandantuur, keda oli Berliinist hoiatatud, Kurselli. Mees toodi vahi all pealinna tagasi.

Lootus kuningalt armu leida osutus asjatuks: vihane monarh tunnistas Kurselli desertööriks ja mõistis talle eluaegse vanglakaristuse. 27- aastane noormees viidi kuningalossist otseteed Spandau kindlusvanglasse.

Eriti rasked olid kolm esimest vangisoleku aastat. Kong juhtus Kursellile selline, kus ta ei võinud end täies pikkuses püstigi ajada. Ka lugemine ja kirjutamine, isegi musitseerimine oli keelatud. Vaid salaja suudeti talle trellide vahelt kätte toimetada mõned raamatud ja flööt. Räägitakse ka ühest kanaari linnust, keda Kursell olevat kongis toitnud. Kui esialgu sai Kursell hellitada lootust armuandmisele, siis puhkenud Seitsmeaastase sõja tõttu pidi ta selle mõtte jätma. Paistis, et kõik on tema unustanud.

Siiski ajas Kurselli õde Gertrude venna vabastamist üsna aktiivselt. Seni aga, kui Vene vägedel polnud Preisi vastu mingit edu, polnud edu ka temal. Alles Kunersdorfi lahingu järel, kus venelased suutsid esimest korda preislasi lüüa, sai Kursell mõningaid leevendusi - näiteks lubati tal käia kindlusevallidel värsket õhku hingamas. 1762. aasta augustis saavutas Gertrude audientsi Katariina ll juurde, ja kuna selleks ajaks oli Venemaa ka preisivastasest koalitsioonist väljunud, saavutati lõpuks diplomaatilisi teitsi Kurselli vabastamine. Ainult et kodumaale naasis Kursell, kes oli oma 40 eluaastast peaaegu kolmandiku vangis istunud, juba üleni halli mehena.

Kurselli saatusekäikudest liigutatud keisrinna võttis legendaarse Spandau vangi Moskvas pidulikult vastu. Kursell nimetati nüüd Laadoga jalaväerügemendi ülemaks. Erru läks Kursell alles 1771 aastal, siis juba kindralina. Ohtu väljaehitamist alustas ta, kui oli alles Laadoga rügemendi ülem. ("Sirp ja Vasar", 19. 08. 1988)

Mõned allikad väidavad, et Kursell sai mõisa omanikuks juba 1760-ndatel aastatel *(6) (võrdle: eelmise peatüki lõpp). Seda kinnitab ka kõige tõenäolisemaks peetav mõisasüdame ehitusaasta -1769. Arvata võib, et tal oli side mõisaga juba varem, ametlikult sai ta selle enda valdusse siiski 1775.

Mõisa ehitusloo seisukohalt on periood, mil valdus kuulus Kursellile, oluline, sest tema ajal kujunes see üldlahenduselt enam-vähem selliseks nagu on säilinud siiani.

ARHITEKTUUR .
OHTU JA TEMA AJASTU

Ohtu näol on tegemist ühe kunstiväärtuslikuma mõisaansambliga kogu vabariigis. Siinne mõisasüda on sündinud põhiosas 18.saj. 60.-70. aastate vahetuse paiku ja sellisena hilisbarokliku stiilisuuna tüüpilisemaid näiteid. Teatud tugipunktiks dateeringu täpsustamisel on talli tuulelipul leiduv aastaarv 1769 - ilmsesti ka peahoone on valminud selle aasta paiku.

Barokk-stiilile omaselt on kogu Ohtu mõisasüda kavandatud sümmeetrilisena: keskmeks kahekordne kõrge poolkelpkatusega härrastemaja, selle ees ovaalse ringteega väljak, mida külgedelt raamivad ait ja tall-tõllakuur, samast harmooniast on kantud ka puiesteed ja park. Tulemuseks on haruldane arhitektuuriansambel. Samavõrd, kui võime hinnata Ohtut unikaalse, ainukordsena, on ta ühtlasi oma ajastu ehituskunsti tüüpiline näide. Mitmel pool üle vabariigi leidub rida mõisaid, milliseid Ohtuga seob lähedane üldlahendus ja detailikõne. Teatavasti olid 18. sajandi 60.-70. aastad siinse mõisaarhitektuuri arengus üldse murranguajaks - ajaks, mil seniste üsna tagasihoidlike härrashäärberite asemel hakkas laialdlaselt kerkima tõelisi losse. Kaasaegsete hinnangul olevat tollaseid mõisaomanikke haaranud justnagu mingi moehaigus - kõikjal algas pingeline ehitustegevus. Tulemusena võimegi perioodi lugeda mõisaehituses üheks viljakamaks ja ka kunstiliselt küllaltki tulemusrikkaks.

Tollase mõisaarhitektuuri arengut määrasid veel baroklikud traditsioonid, põhimõtteliselt samad hoonetüübid, mis olid alguse saanud juba 17 sajandil. Muidugi võime me siinjuures eristada mitmeid liine, märgatav on ka teatud rühmitumine maakondade ja isegi kitsamate alade piires. Kui piirkondlikud traditsioonid olid otsustavamad tagasihoidlikes mõisates, siis esinduslikumad ansamblid võisid sageli kanda üsna kaugeleulatuvaid mõjutusi. Pole põhjust arvata, et Baltikumi mõisaarhitektuur olnuks oluliselt maas vastavatest arengutest Lääne-Euroopas. Tihe kontakt välismaaga, reisid, ehitusmeistrite vahetamine, arhitektuurialase kirjanduse lai levik võimaldasid kursisolemist ka kõige uuemaga. Hilinemisena võib tõlgendada üksnes tõika, et paljud nähtused imporditi lääne arhitektuurist "kristalliseerunult", valmiskujul. Siinkohal on sobiv kohaliku kirjamehe J.J.Jannau veidi irooniline märkus: "Liivimaal on küll ilusaid hooneid näidata, kuid kahjuks pole meie ehituskunst enamasti muud kui koopia. Kõik, mis juba Roomas, Napolis, Dresdenis või Berliinis peab ka meil olema"

Missugune siis oli ikkagi see Ohtu, mille ehitas Kursell?

Täpseid andmeid meil selle kohta ei ole, küll aga võime üldülevaate saada kunstiajaloolase Ants Heina koostatud ajaloolisest õiendist "Ohtu mõis", mis valmis 1986 aastal, enne restaureerimistööde algust. Õiendis on lühikokkuvõte ansamblisse kuuluvate hoonete ehituslaadist, välisilmest ja nende olukorrast tol hetkel. Usutavalt võib, toetudes nendele materjalidele, saada üsna tõepärase ettekujutuse ka Kurselli-aegsest mõisast, sest nagu mainitud - põhiosas on see säilinud muutmata kujul.

Peahoone on ilma keldrita paekiviehitis, kaetud kõrge poolkelpkatusega. Esikülge ilmestavad kolmnurkviil ja laiad pilastrid, samuti hoonet vöötav lai profileeritud räästakarniis ning korruste vahesimss. Vastavalt pilastrite paigutusele on aknad asetatud rühmiti (rütm 1+2+3+2+1). Alumise korruse aknad on suhteliselt madalad, peaaegu ruudukujulised (algselt ilmselt 20-ruudulised), teisel korrusel on need aga kõrged, saali aknad lisaks ka kaarjate sillustega. Kõiki aknaid piiravad lamedad krohv-äärised. Viimased, nagu karniisid ja pilastridki, on valgendatud, mistõttu oma heleduses vastanduvad seinapinna põhiosa katvale söepuru ja helklevate klaasikildudega segatud tumehallile pritskrohvile, mis annab fassaadidele aktiivse, elava liigenduse. Esifassaadi nurkadel on olnud raudplekist kohrutatud lohepeakujulised veesülitid ning risaliidiviilu tipul metallist kraatervaas. Nii lohepeade kui vaasi teostus lubab arvata Ohtus tegutsenud heatasemelist plekkseppa, ehkki veesülitite juurde kuuluv sepis (kronsteinid) on võrreldes teiste samalaadsete näidetega suhteliselt saamatu.

Erilist tähelepanu väärib mõisahoone välisuks - see on üks meisterlikumaid tislentöö näiteid tolleaegses mõisaarhitektuuris. Uks on kahe poolega, valgmikuga, alumine tahvel on voluutjalt laienev. Ülaosa kaunistab reljeefne rokokoodekoor - selle teostus on meisterlik. Kahjuks on kaduma läinud rokokoolik koputi ja sarvenupp. Hoone teised fassaadid on mõnevõrra lihtsamad. Maja otsakülgede osas on tähelepandav, et profileeritud krohvkarniis kulgeb ainult kelbaaluse räästa all, kuna mõlemad viiluküljed on piiratud vaid laudäärisega. Tagafassaadi keskel on paiknenud palkon rõduga teisel korrusel.

Hoone sümmeetriline välislahendus leiab võrdväärse peegelduse siseplaneeringus. Alakorrus on enamalt jaolt võlvitud, esindussalongid paiknevad teisel korrusel. Enamus ruume asetseb anfilaadselt - tiibuksi järjestikku avades võime heita pilgu läbi kogu hoone. Alakorruse keskseim ruum on avar vestibüül - too haarab peaaegu kolmandiku esimese korruse põrandapinnast. Tänapäeval võime seda ruumikust tajuda küll ainult osaliselt -19. sajandi teisel poolel on vestibüül eesmises osas külgedelt tublisti kitsamaks ehitatud, ka on välisukse ette lisatud väike tambur. Ruumi algset laiust tõestab näiteks läbi hilisemate vaheseinte ulatuv laekarniis. Vestibüülil on ruudukujulistest paetahvlitest põrand, eesmises osas on ta võlvitud, tagumises osas talalaega - viimast toetavad keskelt kaks toskaana orderis puitsammast. Lai paraad-trepp viib teisele korrusele.

Piduliku vestibüüli kõrval on enamus teisi alakorruse ruume olnud hoopis argisema ilmega. Üksnes kaks edelapoolset ruumi omavad profileeritud lae- ja seinakarniise, samuti rokokooliku dekooriga uksi ning aknapalestikke. Kuna need ruumid olid järjepidevalt kasutusel elukorteritena, on enamik sealseid detaile säilinud rikkumatult - näiteks on osadel ustel lisaks rokokoolikele võtmeplaatidele alles ka algsed S-kujulised lingid ning lukuaugukattedki. llmselt on algselt olnud majal mantelkorsten, mis arvatavasti 19.-20. sajandi vahetusel on ümber ehitatud vaheseinaga eraldatud ruumiks ning läbi korstna rajatud teisele korrusele trepp. Alakorruse põhjapoolne tiib näib juba algusest peale olnud kasutusel köögiblokina.

Esimene ruum kuhu peatrepist üles minnes jõuame, on fuajee. Sellest viivad uksed kahele poole ruumidesse, kuna peamine tiibuks avaneb saali. Viimane on suurim ja esinduslikum ruum kogu majas - isegi lagi on tal üle poole meetri kõrgem kui teistel ruumidel. Saalist avanevad kõrvalruumidesse kokku viis suurt tiibust - neist külgmisi lahti lüües võinuksime maja lossilaadset ülesehitust tajuda kõige selgemini: pikk läbi kogu hoone ulatuv vaatesiht, mida kummaski otsas lõpetavad aknad.

Ohtu kaunimate ehete hulka kuuluvad ahjud. Neist viis on kaunistatud reljeefse ornamendiga, üks geomeetrilise koobaltmaalinguga. Ehkki omal ajal võis selliseid helesiniseid "portselanahje" esineda mitmeski mõisas, on neist tänapäevani säilinud haruharvad. Nii võime Ohtu ahjudele analoogset nimetada üksnes Palmses Ida-Virumaal.

Ei peaks kahtlust olema, et kõik Ohtu ahjud on kohalikku päritolu - arvatavalt Tallinnas tegutsenud Belau kahlimanufaktuuri tooted. Relieefse ornamendiga ahjud on oma üldvormilt üksteisele üsna sarnased: liigendatud profileeritud vahekarniisidest, keskel nišš, külgedel eenduvad voluudid, peal pagoodjas katus. Erinevusi on aga detailide osas. Nii on mõlema saali ahju dekooris kasutatud põhiliselt rokokoolikku köitraagu ja teokarpe ning nišši ehtivas naisfiguuris tunneme ära müütilise Leda. Ka teiste ahjude dekooris on valdavaks roosiõied, rippvanikud, portreemedaljonid.

Maalitud koobalt-dekoori omab ühes kõrvalruumis paiknev ahi - igat kahlit kaunistab tuulteroos. Viimane ahi on ka oma üldvormilt teistest mõneti lihtsam - siledad kahlid, sõlmelised nurgasambad, kolmnurkne frontoon. Nagu eelmisedki ahjud, seisab ka see jalgadel - ainult et nendeks pole "lõvikäpad" nagu teistel, vaid neli vormikat balustrit.

Lisaks kahele põhikorrusele omab mõisamaja ka pööningukorruse - hoone kummaski otsas on välja ehitatud nn kavaleridetoad.

Kõrvalhoonetest pole mõis eriti rikas. Tänapäevani on neist enam-vähem algsena säilinud valitsejamaja, karjahoov ning üks küünidest, kuna tall-tõllakuur ja viinavabrik on varemetes *(7)

Ansambliliselt on kahtlemata olulisemad ait ja tall-tõllakuur esiväljaku kummalgi küljel. Esialgsel kujul on nad mõlemad rajatud üheaegselt peahoonega, kuid praeguse ilme saanud siiski tublisti hiljem - tõllakuuri ümberehitamiseks andis tõuke tulekahju 1888. aasta kevadel, ilmselt on umbes samal ajal ehitatud uuel kujul üles ka ait.

Täiesti iselaadne Eesti mõisaarhitektuuris on pseudogooti stiilis tall-tõllakuur, mis ehitatud sõiduhobuste jaoks. See on algselt olnud suhteliselt pikk ja madal, kõrge kelpkatusega paekiviehitis, mis omas fassaadi keskel ilmselt mingi kaaristu. 1888 aastal ehitati hoone esikülje osas täielikult ümberja lisati kõrgete teravkaarakendega kolmnurkviil.

Ait vastab eelmisele hoonele nii oma konfiguratsioonilt kui üldvormilt (va "gooti" viil). Hoone omas tugipiilaritest raamitud eenduva sissekäigu, mitmeid kaaravasid ja -aknaid.

Karjahoov tõllakuuri taga koosneb kahest pikast paekivihoonest, mis otstel ühendatud kivimüüridega. Rajamisajalt kuulub laudakompleks 18 sajandisse, kuid on kannatanud tulekahjus, misjärel ehitati osaliselt ümber. Väike kelder lauda ja valitsejamaja vahel näib olevat ehitatud eelkõige piima hoidmiseks.

Viinavabriku kompleks jääb valitsejamaja taha Nahkjala tee äärde. Kogukad varemed tunnistavad siin üsna võimsat ehitust olnud: paksud paekivimüürid, kõrged kaarsillustega aknad, osa ruume võlvitud. Kaks hoonet on säilinud ka Vasalemma tee ääres - mõisapoolne on endine küün, kaugemal magasiait. Esialgse kuju (kõrge poolkelpkatus, massiivsed kiviseinad, väikesed aknaavad, otsafassaadis lai värav) on säilitanud küün, kuna magasiait on ulatuslikult ümber ehitatud.

Park, mis mõisasüdant vääristab, on suhteliselt väike - 3,8 hektarit. *(8) Selle esiosa moodustab hoonetega raamitud nelinurkne väljak, mil ringtee. Ehitiste fassaadid on avatud, vaid väljaku nurkadel on puudegruppe. Peaväravalt kulgeb Kulna sihis puiestee, varemalt oli härrastemaja sihilt puiestee ka põllul paiknenud rehehoone suunas.

Kunstipärane haljastus jätkub teisel pool peahoonet vabakujulise pargina. Alleedena istutatud põlispuud, tiik (mis teenis ka viinavabriku huve), lilleparter, rohtaed ja mõisaansamblit piirav puiestikuna kujundatud tee moodustavad harmoonilise terviku. Lõpuks nimetatagu ka puuviljaaeda - see hõlmab ulatusliku kivimüüriga piiratud ala endise aida taga. Eraldi tuleb rääkida ühest tänaseni säilinud kõrvalhoonest - valitsejamajast. Hoone puudub 1828. aasta plaanilt, ta on märgitud alles 1849. aasta mõisasüdame üldkaardistusel. See tundub küllaldlase
tõendina, et vaatamata mõningates allikates toodud palju varasemale
ehitusajale *(9) , tuleb hoone valmimisajaks pidada 19. sajandi esimest poolt. Oma "ürgbalti" tüübilt kuulub ta küll nende ehitiste hulka, mida tõesti võinuks vabalt dateerida ka hoopis varasemasse perioodi. Tähelepandav on siiski, et oma detailidelt kopeerib valitsejamaja üsnagi täpselt peahoone arhitektuuri.

MEYENDORFFID.
UUED OMANIKUD

Siinkohal jätkame mõisaomanike saatuse jälgimist.

Kurselli üsnagi pillava mõisamajanduse tagajärjel oli ta sunnitud Ohtu majanduslikel põhjustel vahetama hoopis viletsama Seliküla mõisa vastu, kus ta ka 1798. aastal suri. Niisiis, 1793. aastal pantis Kursell Ohtu mõisa 77 aastaks parun Friedrich von Meyendorfile - 45 000 rubla eest.

Poolteist kuud pärast lepingu kinnitamist võttis uus mõisnik naiseks Vääna Stackelbergide tütre Anna - küllap toetas rikas äi noort majorit mõisa omandamisel. 1807. aastal vormistati mõisa ostuleping lõplikult, mõis sai Meyendorffide pärusomandiks. 1809 omandati lisaks Ohtule ka Käända ja Kasenurme, 1816 osteti Peter von Koskullilt Keila mõis. 10.3.1829 pantis Friedrch von Meyendorff mõisa kümneks aastaks oma pojale Alexandrile (90 000 Rbl, sh 4000 inventari eest). 1838. aastal loobus see pandivaldusest ja Friedrichi (suri 1836) pärandi jagamisel läks mõis 1839. aastal teise poja, Casimiri, valdusse - hinnaks 80 000 rubla.

1853. aastast sai mõisa omanikuks Konrad von Meyendorff, kellele see jäi kuni tema surmani 1890. aastal. Pärijaks oli tema poeg Gottlieb, kelle nimele kinnitati mõis 29.9.1893. *(10)

Gottlieb von Meyendorff jäi viimaseks Ohtu mõisnikuks - kuni aastani 1919, mil perekond asus elama Saksamaale.

Kindlasti tasub märkimist fakt, et ehkki Meyendorffide suguvõsa oli Eestis suhteliselt väike *(11) , võime kohata nende esindajald üsna tihti kõrgetel ametikohtadel - peamiselt eelistasid nad sõjaväelase kutset. Nii oli näiteks eelmainitutest: Casimir - kaardiväekapten, Konrad - kaardiväeleitnant ning Gottlieb - ratsaväekindral.

Kuigi Meyendorffide ajast on meil kasutada suhteliselt rohkem materjale mõisa arengu kohta, on andmed siiski napid.

Meyendorffide teeneks võib pidada ühe Ohtu haruldluse - vestibüülis asuva raidkivikamina - olemasolu. Siia on see ilmselt sattunud 19. sajandi teisel poolel. Tollal müüriti kamin seina ilma, et see omaks mingit praktilist tähtsust: ta ei ole köetav, kuna puudub ühendus korstnaga. Küll aga on ta väga dekoratiivne, kaunistatud pealmiku osas pael- ja orvandiornamendiga, mille all pikergune plaat kahe vapikilbi ja žestikuleerivate putodega. Raidtekst annab kamina valmimisaastaks 1654 - vastavalt peetakse seda tol ajal Haapsalus tegutsenud skulptori Joachim Winteri tööks.

Ehitusloo seisukohalt oluline sündmus sai Ohtus toimuma 1888. aasta kevadel. Tsiteerime siinkohal ajalehte "Sakala": lihawõtte esimesel pühal (so 24. aprill) läks Ohtumõisa wiinawabrik põlema ja põles täieste ära. Tuul käis täieste mõisa hoonete peale, nii läks tulekahju väga suureks. Karjalaudad, tallid, kuurid ja küün saivad kõige töönõuudega täitsa tuleroaks, sest et kõik wankrid ja muud põllutöö riistad pühadeks nendesse warjule oliwad pandud. Kariloomad ja hobused saiwad hädawaewalt peastetud."

Suurem osa hooneid ehitati siiski juba samal suvel uuesti üles. 1889. aastal on Kubermanguvalitsuse ehitusosakonnale esitatud kinnitamiseks viinavabriku projekt (RAKA f 33, nim 3, s 1891). Vähemasti juba järgmise kümnendi algul näib vabrik töötavat täiel jõul - viinameistrina teame seal Friedrich Gänsebergi.

Piimamajandusele eelistati Ohtus seakasvatust; mõisal oli Väheveres oma vesiveski (rentnik Gustav Simson), omaks tarbeks töötas turbapress. *(12)

Kuna viimaste mõisnike lahkumisest on möödunud juba õige palju aega, ei ole enam inimesi, kes neid isiklikult mäletaks. Siiski on üht-teist teada endiste mõisateenijate laste suu läbi - see mida nad oma vanematelt ja vanavanematelt kuulnud on.

Endine mõisa pesutüdruk Maria Mätlik on Gottlieb von Meyendorffist ja tema perekonnast jutustanud järgmist: Mõisniku peres oli kaks poega ja kaks või kolm tütart - täpselt ei mäleta. Vähemalt üks tütardest pidas Ohtus pühapäevakooli - tolle nimi oli Olga. Park oli väga suur; proua soovis, et kõik teed oleks hästi pühitud. Ta oli varane tõusja, nii pidid ümberkaudsed poisid enne proua tulekut lati külge pandud luudade reaga kõik teed läbi jooksma. Siis läks proua jalutama. Ta vaatas kõik ise üle, ja kus tarvis, pani käe külge - näiteks oli tal väike kirves vööl ning kui mõni väike oksaraag ei olnud talle meelejärgi, raius ta selle ise ära. Proua oli üldse väga teotseja ja käre inimene. Härra seevastu oli väga rahulik, pika meelega. Neil oli ka telefon majas. Kord koristades unustatud telefonitoru hargilt maha. Kui härra koju jõudis, küsis ta, miks keegi vastu ei võtnud - tema oli helistanud. Kui teenija seda kuulis, läks ta vaatama ja pani toru ruttu hargile. Kuna kõik ütlesid, et pole telefoni helisemas kuulnud, arvas härra, et küllap see ei tööta - traadid sassis, ega pahandanud üldse. Härrasrahvas ei tahtnud, et võörad mööda sihiteed mõisast läbi sõidaks. Sellest keelust ei tahetud kinni pidada. Kord olid ratsanikud kiirel sõidul tulnud ja kui proua nad kinni pidas öelnud, et Nahkjala pool põleb, ning kihutanud ikka edasi.

Kui ilm lubas, jõid härrased pühapäeva pealelõunati kohvi väljas. Kohvilaud kaeti parki, praegusesse Pihu metsa või Põlde karjamaale. Härrased olid üldiselt head inimesed - aitasid kohalikku rahvast, härra andis toetust uue kooli ehitamiseks. Kui ühes talus peremees ära suri ja naine viie lapsega maha jäi, oli proua tütardega pühade ajal suure lusti ja naeruga sõitnud sinna tallu ja viinud pühadekingiks mitmesugust toidukraami. Kui seesama jutustaja läinud mõisa pesutüdrukuks, küsinud proua, et kas ta "kufreerida" oskab. Too oli igaks juhuks vastanud, et oskab küll, kuigi ei teadnud, mis see pidi olema. Pärast oli selle ära õppinud - triikimise ajal pidi riide serva nii venitama, et riie lokkima jääks.

Endise Ohtu metsavahi isal oli talu juba päriseks ostetud. Mõisa noorhärrad olid jahti pidades hobustega talu põldudele läinud. Isa oli nad ära ajanud, need aga läksid oma isale (mõisnikule) kaebama. Pärast oli mõisnik öelnud:"Nemad ei tohtima sinu maa peale tulla, aga sina ei tohtima neid ära ka ajada!"

Viimane ametlikult kinnitatud Ohtu mõisnik oligi Gottlieb von Meyendorff, kes suri 1923. aastal Dresdenis. Siiski elab Meyendorffide järeltulijaid Saksamaal ka praegu. Seal tegeleb Meyendorffide perekonnalooliste materjalide koondamisega G. von Benckendorff Wuppertalis.

VEEL ÜHT-TEIST HUVITAVAT
Ohtu mõisnikest läbi aegade.

Keila kirikuõpetajale Badwik'ile kümnise maksmisest 1627 aastal: Johann Kremer: kuna ta alles sel aastal majapidamise esimest korda oma kätte võttis, annab ta pooleks rukkid ja otri ühe tündri. Tema 9 talunikust, kellest 4 ära joosnud, annavad ülejäänud 5 talunikku pooleks rukkid ja otri pool tündrit.

Caspar Kremer: annab omast mõisast, kuna ta alles sel aastal oma emast ja vennast, J.Kremerist, lahutatud pooleks rukkid ja otri ühe tündri, tema 8 kehva taluniku käest hea või kurjaga üks tünder.

Üldiselt on ümberkaudsed mõisnikud Keila kirikule ka annetusi teinud:
6. mail 1651 kinkis Ohtu mõisa omanik Johan Kremer punase katte armulaua jaoks. 1722. aastal kinkis parun Wrangell Keila kiriku kooriruumile "täieste uue õhuakna".

Parun Alexander von Meyendorff andis 50 rubla hõbedat märtsis 1845 tehtud uute armulauariistade valmistamiseks. *(13)

M. Lutheruse mälestussammas Keilas püstitati 1862.a oktoobrikuus Keila kirikumõisa ette. Kuju valmistas Peterburi Kunstide Akadeemia prof. parun Klodt. Kuju valati pronksi Peterburis, aprillikuus 1862 ja on pühendatud "armsa Eestimaa rahvale". Kuju püstitaja oli kindral-adjutant parun Meyendorff, Keila mõisa omanik ja konsistooriumi selleaegne president. *(14)

KOOLIMAJA

1919. aastal, üsna varsti pärast mõisnike lahkumist, kolis häärberihoonesse Ohtu kool. See oli alati olnud mõisaga tihedalt seotud, seetõttu mõne sõnaga kooli ajaloost.

Kooli senise ja edaspidise saatuse kohta saab andmeid peamiselt kahest allikast: Ohtu kooli kroonikaraamatust ja endise vallavanema abi Johannes Peilmanni (eestind. Pae) poolt rahva käest kokku kogutud "Ohtu Algkooli Kroonikavihikust" (1925. a).

Ohtu vallakool asutati parun Conrad Meyendorffi poolt hariduse andmiseks oma valla rahvale 1871. aastal. õppetegevus algas 1. detsembril (vkj) Uuetoa teomajas. Kooliõpetaja sai palgaks 60 rubla hõbedat - 40 vallalt ja 20 mõisalt. 1872. aastal ehitati uus koolimaja valla keskele, Kuusikule. Mõisnik andis ehitusmaterjali ning valla mehed ehitasid omat kulul üles. Mõisnik toetas kooli ka rahaliselt; näiteks 1875/76 aastal kulutati kooli peale 162 rubla, millest mõis tasus 73.

1881/82 a kinkis mõisnik Meyendorff koolile oreli, milline päästeti 1888. aastal koolimaja põlemisel. 1936. aastal andis kooli hoolekogu selle orelimeister Joh. Leismannile uue harmooniumi vastu.

Kooli juhatus hoidis maja enam-vähem korras, tehes seal ka hädapärast remonti. Ka on teada, et Saksa okupatsiooni ajal oli koolimajas ajutiselt haigla.

Viimane sissekanne on kooli kroonikasse tehtud 1969/70 õppeaastal. Siis sattus see sulgemisele kuuluvate väikekoolide nimekirja ja tühjaksjäänud hoone päris Vasalemma sovhoos. Järgmisel aastal möödus Ohtu külakooli avamisest 100 aastat. . .

PEREMEHED VAHETUVAD

Mõis vahetas edaspidi küll mitut puhku peremehi - oli Rahvusraamatukogule fondihoidlaks, samuti Geoloogiavalitsuse bilansis, lõpuks mitu aastat Harju rajooni RSN TK kommunaalmajanduse osakonna EEV nimel - kuid lagunema hakkavat mõisa ei taibanud parandada neist keegi. Üks Harjumaa kauneim mõis hakkas muutuma süngeks tondilossiks.

Ei aidanud seegi, et katuse esikülg (!) kaeti tuliuue punase kiviga -tagaküljest ladistas ja tuiskas ikka edasi.

1985. aasta 2. juulil esitas Keila EEV tellimuse Riiklikule Uurimis-ja Projekteeimisinstituudile "Eesti Ehitusmälestised" - nüüd plaaniti mõisasse puhke- ja kultuurikeskust. Ei teadnud aga tellija isegi, missugune see peaks välja nägema hakkama, nii jäi asi venima. Kuni...

Valdus vahetas jälle omanikku, nüüd sai selleks EELK Konsistooriumi Asjadevalitsus. Viimane esitas uue tellimuse 20. novembril 1989. aastal - samale asutusele (RUPI "EE"), samas asjas. Mõis sooviti rekonstrueerida EELK õppe-ja majanduskeskuseks.

Selleks ajaks oli projekti autoril, Jaan Jõgi'l, mõisa tulevik juba kavandatud; see tuli kohandada uue omaniku soovidega ja ehitustöö hakkas vaikselt käima.

Plaanid olid suurejoonelised. Peahoonesse kavandati õppekeskus: raamatukogu, peapiiskopi vastuvõturuumid, banketisaal ... Aita - 35 magamiskohaga pansionaat. Tall-tõllakuur plaaniti ümber ehitada kabeliks, valitsejamajast pidi saama komandandi elamu: köigi mugavustega korter. Ansamblisse oleks lisandunud ümberehitatud karjalaudad - ühte saun, pesumaja, katlamaja, töö-ja olmeruumid, teise kauplus ja garaaž. Lisaks kasvuhooned, pargi haljastus ja kõigi hoonete tasemel sisustus. Eelarve (1989. a hinnad) 2 284 600 rubia.

Sellega oleks, vähemalt teatud määral, võitnud kogu küla - küla, kus praeguseni on kilomeetrite raadiuses vaid üks telefon, seegi tavaliselt korrast ära, ning lähimad kauplused Leholas ja Vasalemmas (vastavalt 5-7 km).

Esialgu toetas ehitust ka riik, samuti viimaste mõisnike järeltulijad Saksamaal, nii et paari aastaga saadi suur tükk tööd tehtud. Häärberile löödi vaskplekist katus, valati uued vahelaed. Aida varemed jagati vaheseintega juba tubadekski, mis nüüd samuti katuse all.

Ehitusmeistrid käisid nii kaugemalt kui ka oma külast, nende hulgas õige pikka aega ka käesoleva uurimustöö autori isa. Nii arvab allakirjutanu end tolleaegseid olusid üsna hästi tundvat - ta on ka ise suvel taskuraha saamiseks mõisa pargis võsa raiunud.

* * * * * * * * * * * * * * * * * *

Ma olin viie aastane, kui esimest korda Ohtusse sattusin. Kõige põnevam asi, mis tee äärest meelde jäi, oli sünge vana möis - räägiti, et seal kummitab *(15) . Põnevus on jäänud siiani, ajapikku tekkis ka huvi, mis panigi mind seda tööd ette võtma - uurima mõisa minevikku (ja ka tulevikku).

Praegu seisab Ohtu mõis endise koha peal - selliselt nagu ta kolm aastat tagasi jäi. Veel ei paista, et ta kusagilt uuesti lagunema hakkaks . . . Välja arvatud ehk kõik see, mis tühjalt seisva hoone ümbert ja seest *(16) laiali on tassitud.

Kui kaua peab vastu 1991. aasta sügisel, enne lume tulekut, aida katusele tõmmatud tõrvapapp? - mõni arvab, et ühe lumerohke talve... Mis aga juba enne varemeis oli, laguneb ajahamba all omasoodu. Pikkamisi süveneb tunne, et kogu seda rohkem kui paari aastasaja tööd ei ole kellelegi vaja. Võib-olla siiski on?

Kui ma neid materjale kogusin, küsisid teadjamad inimesed lootusrikkalt - kas Ohtus hakkab midagi muutuma? Kahjuks pidin vastama eitavalt. Või siiski - kui ma selle töö kallal veel kõvasti vaeva näen, uusi materjale kogun, asjaosalistele seda vahel meelde tuletan - ehk taibatakse siis, et Ohtu mõis ei ole "lihtsalt-miski", vaid kultuuriväärtus, mis võib osutuda küllait "rentaabliks" selle jaoks, et need, kelle võimuses on tema päästmine, seda ka teeksid.

Lootma peab! Mina aga soovin endale jõudu, sest see teema ei ole veel ammendatud!
1995. aasta kevadel, Tallinnas




Selle uurimustöö valmimisele on omapoolse panuse andnud paljud inimesed. Siinkohal tahan neid tänada:

kunstiajaloolast hr Ants Heina , arhitektuuriajaloolise ülevaate eest;
arhitekt hr Jaan Jõgi't, restaureerimist puudutavate materjalide eest;
pr Vilve Nilk'i, kooli kroonika eest;
hr Tiit Kaarlõp'i EELK Asjadevalitsusest,
Keila Ajaloomuuseumi;
Tallinna Linnaarhiivi;
kõiki Ohtu küla elanikke, kes mind minu otsingutel toetasid

ja lõpuks

sõpru, lähedasi ja õpetajaid, kes mulle nõu ja jõuga abiks olid.
 

Tagasi