Sel aastal oli kassil kindel plaan hakata jõuluvanaks.
Juba sügisel asus ta tegema ettevalmistusi. Ta näppas kapist valge lõngakera ja heegeldas sellest endale habeme. Ema punane villasokk sobis suurepäraselt jõuluvana mantliks, tuli ainult pea ja käte jaoks augud sisse lõigata. Joosepi kindast sai jällegi imeilusa tutimütsi. Ja saapaid kassil vaja ei läinudki, sest mantel oli nii pikk, et küüned ei paistnud välja.
Kingitustega oli natuke nuputamist, sest kass ei teadnud, mida jõuluvana tavaliselt inimestele kingib. Aga ta andis oma parima ja kott sai pakke täis.
Jõululaupäevaks oli kõik valmis. Kui õues pimedaks läks, pani kass mantli selga, sidus habeme ette ja sikutas kingikoti õlale. Siis läks ta ukse taha ja koputas.
„Jaa, palun! Sisse!” kostis vastuseks.
Kass marssis tuppa. Kuusepuul põlesid küünlad ja laud oli täis piparkooke ning mandariine. Isa, ema ja Joosep istusid diivanil ja põrnitsesid jahmunult külalist. Nii pisikest jõuluvana polnud nad veel mitte kunagi näinud.
Kass ei hoolinud pererahva üllatusest, kargas toolile ja hüüdis:
„Tulin kaugelt põhjamaalt, põhjapõdrad saani ees! Kas siin peres häid lapsi ka on?”
Joosep noogutas ettevaatlikult pead.
„Tore!” ...
koobas.hobune.stream
x 0
x 24
x 4230
x 75
x 1
