Nüüd ma näen 1 (3)

''Sind ma peaaegu, et ei mäletanudki!''
Kaia hoidis käes raamatut, mis oli lapsepõlves olnud ta parim kaaslane. Selle kaaned olid juba ammu kuluma hakanud ja mõni ots narmendas. Suure tõenäosusega olid paar lehtegi raamatu vahelt kunagi aastaid tagasi välja libisenud. Kuid isegi nii räsitud väljanägemisega oli taaskohtumine Kaia jaoks suur rõõm. Rõõm aga vaibus hetkega, sest neiule meenusid mälestused sellest vanaema vanas majast, millest ta nüüd kahjuks lahkuma pidi.

''Isa, ma pakkisin raamatud kokku!'' hüüdis Kaia trepist alla joostes. ''Palun ära jookse trepil,'' manitses ema, ''sa võid kukkuda!'' Kaia ignoreeris ema ja suundus kohe vanematetuppa, kus oli isa. Ta seisis ukselävel ja vaatas isa. ''Tead...'' alustas isa, pakkides ise edasi oma Rolexi, Zenithi ja muude kallite firmade kellasid, neid eelnevalt hoolikalt poleerides ja seejärel täpselt karpidesse pakendades. ''Ei, isa, mulle pole vaja mingit lecture'it lugeda,'' segas Kaia vahele. Isa vaatas hetkeks Kaiale otsa. ''Eesti keel, palun!'' ütles ta ja keeras selja, ise salaja muiates. ''Jah,'' vastas tüdruk, end mõtetes nuheldes. Liigne internetis aja veetmine tekitas selliseid kombeid. Isa pakkis ära viimase kella ja võttis Kaia oma kaissu. Kaia asetas oma käed ümber isa piha ja kallistas kõvasti. Ta tahtis nutta, kuid hoidis siiski pisaraid tagasi. Isa astus sammu tagasi, hoides Kaiat õlgadest: ''Sa oled tubli tüdruk. Oled alati olnud. Aga miski ei kesta igavesti ja nii ei kesta ka see maja. Ei kestnud ka minu vana töökoht ja ei kesta ka su siinsed sõbrad. Me peame alati millestki lahti ütlema. Aga kallis, uues majas hakkab sul ka tore olema. Isegi, kui see on Hispaanias.''
Kaia isegi ei kuulanud teda. Ta vaatas isale ilmetult otsa, imetledes ta siniseid silmi. Üks iseärasus Kaia juures oli see, et ta vanematel, Eval ja Raunol, olid sinised silmad, Kaial aga pruunid. Asi, mida keegi polnud kunagi mõistnud.


Autoga lennujaama sõitmine oli raske. Tallinn tundus nüüd niivõrd ilusa ja kalli kohana. Kaia oli juba kõigi sõpradega hüvasti jätnud, lubanud veel viimase asjana helistada enne lennukile minemist. Ta tundis, et ei näe neid enam kunagi. Ta pani kõrvast välja kukkunud klapi tagasi sisse ja keeras volüümi tugevamaks. Incubus- Drive, Kaia lemmiklaul. Ta toetas oma pea vastu autoakent ja pani silmad kinni. Vahest jäi ta isegi korraks tee peal magama.

Autori kommentaar »