Talvearmastus . (3)

Ma kõnnin mööda lumist teed .
Siis järsku näen ma sind .
Must mantel üll
ja silmad veel tumedamad .
Mul tuleb meelde meie armastus
meie viimne kõne
viimne lause .
Iga viimne sõna
tuleb mulle meelde
ja ma järgnen sulle .
Mööda metsa me kõnnime ringi
tasakesi
vaikuses ..
Maas on lumi ja jää katab tiiki
küsin, kas rääkida veel võiks .
Pöörad ennast
ja su mustad silmad lükkavad mind .
Lükkavad mind otse tiiki .
Tiik murdub , samamoodi mu süda .
See on armastus ,
mis on sama külm nagu talv .
Kukun vette ,
näen veel su ilusaid silmi
ja vajun .
Proovin veel lükata jääd ,
mis nagu võluväel tugevaks saan'd
Nagu sinu vägi , nagu sinu võim .
Järsku näen sind oma selja taga .
Sa kallistad mind ja mina sind .
Me suudleme ,
nii me saame ka õhku .
Ja me vajume ,
vajume
ja vajume
kuni põhjani .
See tuletab mulle meelde veel sind ,
meie armastust ,
mis oli sama külm ,
kui talv .

Autori kommentaar »