Õuduselu . 3 . (5)

Ärkasin jälle . Oli öö . Kesköö . Mul käisid külmavärinad üle keha . '' Taksi ? Taksi kus sa oled ? Kuku , kuku ? '' . Ta tuli minu juurde . Ma võpatasin korraks , aga siis sain aru , et se oli seesama taks keda ma nägin ülespootuna , päeval ja nüüd . '' Kas sa oled mingi imekutsu ? Kindlasti oled . Kuna mina pole mittekunagi mitte ühtegi koera näinud kes oleks surnud ja siis jälle elus ! Aga ma ei taha enam sellest rääkida . Ma parem mõtleks kuidas siit urkast välja saada ja jälle emme-issi juurde minna . Koos sinuga loomulikult . '' Ja ma hakkasin mõtlema kuidas siit välja saada . Läks 10 aastat . Mulle anti süüa ( vähemalt ) . '' Jumal küll Jenny . Me pole sinuga ikka veel mõelnud kuidas siit välja saada . Vaeseke , sa oled omadega ju nii läbi . '' Vähemalt ma andsin sulle nime , muidu ma oleksin koguaeg sind taksiks hüüdnud . Ma mõtlesin igapäev kuidas välja saada , aga mitte midagi ei tulnud välja . Mul polnud mõtteid . Olen juba 16 aastane ! Mikis mul pole mõtteid ?! '' Jenny , '' Ütlesin . '' Kas sul on aimu kah kus me oleme ? Kuna ma olen varsti surnud , kui ma ei tea kuidas siit välja pääseda ! '' Jenny haukus vaikselt . '' Ma olen ikka väga vihane ! '' Jenny urises . '' Oh Jennifer . Oleks sul vaid perekond . Oleks sul ema , isa , õde , vend . Sa oleksid praegu väga kurb . '' Järsku tehti uks lahti . Ja jällegi ma ehmatasin . Sealt praost tuli valgust . Ma mõtlesin , et nüüd on aeg millal saab koju !

Jätkub ! Kriitikat .

Autori kommentaar »