Lumelaua ajalugu

Raske on öelda, kes “leiutas” esimese lumelaua. Mingisuguse kelgulaadse asjaga mäest alla sõita on ju alati osatud, mistõttu konkreetse inimese nimetamine lumelaua leiutajaks oleks ebaõiglane.
Siiski võib esile tõsta mõningaid nimesid, kellel on lumelaua ajaloos oma koht. Üks neist on M.J. ”Jack” Burchett, kes tegi endale 1929. aastal vineerist laua, millele ta riideribadest ja hobusejõhvist jalakinnitused pani. Seda võib küll pidada üheks esimeseks “lumelauaks”.

Järgmise sammuni lumelaua ajaloos kulus üle 30 aasta ehk siis 1965. aastal leiutas Sherman Poppen, keemik Muskegonist, oma tütrele mänguasja nimega Snurfer (nime mõtles välja tema abikaasa). Snurfer koosnes kahest kokkuseotud suusast, mille ninasse oli kinnitatud köis, millest sõitja sai parema stabiilsuse tagamiseks kinni hoida. Paljud Poppeni tütre sõbrad soovisid endale ka sarnast sõiduriista, mille peale mees Snurferi #!?!#entseeris ja tootjale müüs. 1966. aasta jooksul müüdi Snurfereid üle poole miljoni, kuid sellegipoolest nähti seda vaid laste mänguasjana. Samas korraldas Poppen oma uuele lauale isegi võistlusi. Üks võistlustest osavõtja oli Jake Burton, kellele Snurfer väga huvi pakkus. Tema jaoks oli tegemist laheda ajaviitega surfi asemel, millega tegelemiseks tal võimalused puudusid (vanemad ei ostnud talle lauda). Burton oli tegelnud ka suusaspordiga, kuid pärast autoõnnetuses murtud rangluud oli suusavõistlustel osalemisele kriips peale tõmmatud.

Samal ajal, kui Burton vaimustus Snurferisõidust, hakkas Dimitrije Milovitch 1969. aastal lumelaudu valmistama. Idee tuli talle ülikooli ajal kandikuga mäest alla sõites. Milovichi lumelaud baseerus surfilaual kombineerituna suuskade tööpõhimõttega. 1972. aastal pani ta aluse firmale “Winterstick”, mis tõi turule mitmeid laudu, ning läbi artiklite avaldamise ajakirjades "Newsweek", "Playboy" ja "Powder" kogus lumelauandus ka tuntust. Kuigi Milovich lahkus 1980. aastal lumelauaärist, peetakse teda siiski üheks selle spordiala pioneeriks.

1977. aastal kolis Jake Burton äsja New Yorki ülikooli lõpetanuna Londonderrysse Vermonti, et teenida raha Snurferi erinevate versioonide väljatöötamisega. Tema esimesed lauad olid valmistatud lamineeritud vineerist. Burton ðokeeris kõiki Snurferisõitjaid, kui ta võitis esimese võistluse omaenda valmistatud laual, millel oli esmakordselt peal esiklamber. Klamber muutis laua oluliselt paremini juhitavaks, mis oli Burtoni edu saladuseks. Peale seda sündmust lõpetas Poppen Snurferite tootmise ja läks tagasi oma vana keemikuameti juurde, aasta siis oli 1979. Äri oli põhjas ja turule tagasi ta ei naasnudki.

Paralleelselt Burtoniga tootis Tom Sims oma esimesed lumelauad 1977. aastal. Fanaatilise rulatajana püüdis Sims ka lumisel ajal oma harrastusega tegelda, kihutades mäest alla tööõpetuse tunnis valmistatud ”lumelauaga”. Laud ise koosnes puutükist, mille ühele poolele oli liimitud jupp vaipa ja teisele õhuke alumiiniumikiht. Algul garaaþis rulasid valmistanud, liikus ta 1977. aastal edasi lumelaudade meisterdamisele, abiks hea sõber Chuck Barfoot. Tegelikkuses oligi Barfoot see, kes lumelaudu tegi ning tema käe all valmis ka ”The Flying Yellow Banana”. Tegemist oli plastikust põhjaga rulalauaga, mille all asusid kandid.

Ametlikult oli Burton esimene mees, kes 1980. aastal lumelaudade tootmiseks suusatehnoloogiat kasutama hakkas, kuigi on ka väidetud, et Winterstick kasutas P-Tex alust juba 1974. aastal. Uuel mudelil oli P-Tex põhi ja rakendatud oli rohkem suusatootmisest tuntud tehnoloogiaid. Samal aastal allkirjastas Sims lepingu rula- ja lumelaudade tootmiseks suurfirma Vision Sportsiga, mis ühtlasi lahendas tema rahalised raskused. Diilist jäi välja Barfoot, kes selle peale püüdis oma äriga alustada, kuid ei suutnud tugevate konkurentide Simsi ja Burtoni kõrval edu saavutada.
1982. aastal toimus esimene üleameerikaline lumelauavõistlus Suicide Sixis, Woodstocki lähedal Vermontis. Võistluse eemärgiks tundus olevat ellujäämine, kuna rada, mille nimi oli The Face, oli jäine ja järsk. 1985. aastal lubati endiselt vaid 39-l suusanõlval 600-st harrastada lumelauasõitu. Samal aastal hakkas ilmuma üks esimestest lumelaua ajakirjadest (1981. aastal oli tegelikult ilmunud ka ajakiri nimega Snowboarder). Algselt oli ajakirja nimeks Absolutely Radical, mis hiljem muudeti International Snowboarding Magazine’iks.

1986. aastal mängib prantsuse laudur Regis Rolland filmis „Apocalypse Snow”, mis paneb Euroopas aluse uuele põlvkonna lumelaua fännidele, kes hakkavad korraldama oma kohalikke üritusi nagu näiteks Šveitsi meistrivõistlused St. Moritzis.

1994. aastal saab lumelauasõidust olümpiaala. See sündmus märgib lumelauasõidu aktsepteerimist tõsiseltvõetava võistluspordina ja mitte enam pelgalt uue trendiharrastusena. Lumelaud on tulnud, et jääda. 1998. aasta taliolümpial võisteldi esimest korda lumelauasõidus ning uut ala saatis tohutu menu. Samas leidsid teatud seltskonna hulgas kinnitust eelarvamused laudurite suhtes – kui kanada sõitja Ross Rebagliati võitis suurslaalomis kulla, võeti temalt hiljem uriiniproov. Proovist leiti marihuaanat, 17.8 nanogrammi milliliitri kohta. Rebagliati väitel polnud ta 1997. aasta aprillist alates marihuaanat tõmmanud, lauduri väitel oli narkootikum tema organismi sattunud suitsu sissehingamise teel ühe sõbra korraldatud peol. Esimese hooga võeti ära tema kuldmedal, mis hiljem siiski tagastati. Rahvusvahelisel olümpiakomiteel puudus suusaliiduga marihuaana osas kokkulepe, mistõttu Rebagliatit medalist ilma jätta polnud võimalik. Vahejuhtum heitis siiski varju kogu lumelauandusele ja näitas selle ala harrastajaid negatiivses valguses. Avalikkuse silmis süvenes stereotüüp lumelaudurist, kes on pidevas marihuaanauimas.
Kaks aastat varem, aastal 1996, oli Mike Hatchett ilmutanud uue video nimega „TB5”, kus ekraanile astusid sõitjad nagu Noak Salasneck ja Johan Olofson. Alaskas üles võetud film on oma ala tipp nii võrratute loodusvaadete, kui ennenägematute trikkide poolest. Kogu harrastatavast talispordist oli 1998. aastal lumelaua käes 50%. Vaata kindlast TEIP.EE

Vaata allapoole...















... allapoole...








... VÕID VIIE PANNA