1.osa
Vihma sajab. Väljas on külm. Sügise esimesed päevad. Mööda maanteed kõnnib üks neiu. Pole kindel, kas ta nutab või mitte kuna vihma ju sajab, aga üks mis on kindel, ta nägu on märg. Ta tilgub. Ta on kõndinud juba väga kaua aega - kui kaks tundi jutti on kaua. Ta pea on tühi - mõtted puuduvad. Sihtpunkti kuhu jõuda pole, eesmärk on ainult kõndida ning muud midagi. Varsti ta enam ei jõua. Ta nõrkeb ning kukub põlvili teele. Kedagi pole läheduses. Silmad täituvad pisaratega, peadselt voolavad pisarad tüdruku silmist põskedele ning voolavad aeglaselt sealt alla. Tüdruk pühib kiirelt need pisarad ära. Ta ei taha nutta vaid olla tugev, kuid ta ei suuda, ükskõik kui tugev ta ka poleks olnud. Sellel hetkel ta nuttis, südamest nuttis. Kuuldes läheneva auto häält ning ka õrnalt autotulesid nähes kadusid pisarad ta silmist. Ta tõusis ning otsustas tagasi kõndida. Auto seisatas. Sealt astus välja üks noormees, kes uuris mis neiuga juhtus. Tüdruk ei tee tast välja vaid kõnnib edasi, jättes noormehe endale järgi vaatama. Mis juhtus, et tüdruk nuttis?
" Tere. Olen Annabel. Tegelikult ma ei teagi, kuidas seda päeviku värki kirjutada või nii, aga eks ma siis proovin. Ma jutustan oma elust. ...
koobas.hobune.stream
x 0
x 8
x 1965
x 0
x 1
