Mi corazón pertenece a ti 1. osa

postitas: Yeline - 15.05.2011, 2011-05-15 21:24, loetud: 631x

Ma otsustasin siin päevikut pidama hakata, mu elu jookseb vaikselt kokku, ma loodan et päeviku kirjutamine aitab mul naukenegi oma elu selgemini mõista.Need head inimesed kes teaksid mida minuasemel olles teha siis võite mulle kirjutada, ma oleks väga tänulik.Ma loodan,et teil on seda hea / huvitav lugeda, minu lugu pole just kõige tavalisem...

Niisiis ,minu elu keerleb minu ja minu kahe parima sõbra ümber, mina, Sannu (minu klassiõde kes on kõigekallim tydruk maailmas, talle võib kõike rääkida) ja Alex (minu koolivend kelleta ma seda juttu ei kirjutax , niiet nendele kellele meeldib mu päevikut lugeda need tänage teda =) ).Niisiis , meie sõprus Sannuga sai alguse siis kui ta 3. klassis meie klassi tuli.Aga Alexiga on meie sõprus palju värskem , me saime tuttavax siis kui ma kolisin oma praegusesse koju, just nimelt Alexi kõrvale, me oleme seega naabrid.Ma teadsin teda juba varem tänu tema hispaania päritolule aga kui ma avastasin et elan nüüd tema kõrvalmajas siis otsustasin temaga tuttavax sada.Ma lihtsalt läxin talle koolis juurde ja tutvustain ennast, ta tundus kohe alguses väga sõbralik ja tore.Alguses Sannu temaga ei suhelnud ainult mina.
Üsna pea sain tuttavax ka Alexi perekonnaga , nimelt tema 9 õe ja vennaga.4 õde ja 5 venda, suur pere Eesti suhtes aga Hispaanias on see tavaline.Terve pere on väga sõbralik ja abivalmis.Nii ema , isa kui ka kõik need 10 last.Ma sain juba esimese nädalaga uues kodus 10 uut sõpra juurde =) .Juba alguses suhtelsin ma Alxeiga veidi rohkem kui teistega.Meil oli lihtsalt rohkem ühiseil tuttavaid ja juttu meil jätkus.
Mina Sannu ja Alex saime koos lahutamatutex paar kuud tagasi kui me lihtsalt koolis ühe vaba tunni koos veetsime.Me kolm klappime väga hästi, mina ise saan tavaliselt poistega paremini läbi aga Sannu on erand, tema on ja jääb, Alex hakkas nüüd vahetunde koos meiega veetma , ma käisime tavaliselt sellistes kohtades kus teisi ei olnud , näitex kooli kelder, seal istusime terved vahetunnid.Me olime väga head sõbrad.Ma ei teagi kas se praegu veel nii on,
Jama hakkas pihta ühel soojal õhtul kui me Alexig väljas olime , rääkisime nagu tavaliselt ja siis ma ei mäleta täpselt mida ma talle ütlesin aga ta jäi vait.Ta vaikis kaua, mulle tundus see terve igvikuna aga lõpux ta lausus: "See kõik on läbi, unustage mind ära!" Ma olen šokis.Ma ei öelnud talle ju ometi midagi halba , seda ma mäletan et ma küsisn midagi.
Mulle tungisid pisrad silma, ma jooksin koju, nutsin , heilstasin Sannule ja rääkisin talle kõik ära ja ka tema tundis end sama kohutavalt nagu mina.Järgnes unetu öö....
Hommikul kui me kooli hakkasime minema (Alexi perel on väike buss millega lapsed hommikul kooli ja lasteaeda sõidutataxe ja ka mina mahu sinna ära niiet igal hommikul ma lähen nende autosse ).Kui olin autosse istunud tuli Alex nagu tavaliselt üles mulle tšau nagu midagi polex juhtunud.Ma vaikisin.Ta istus mulle lähemale, pani mulle käe üle õla ja ütles : " Anna andex, ma ei mõelnud seda nii, palun , kas sa suudad selle unustada?"Ma olin hämmeldunud kuid nõustusin."Olgu, aga tea, see tegi mulle väga haiget," laususin ma teda kallistades.






Kas ma kirjutax edasi? kellegil on huvi edasi lugeda?