Wikipedia tegijate seas on see lause hakanud levima nende juriidiliste algatuste motona, millega interneti sõnavabaduse eestseisjad praegu mitmel pool silmitsi seisavad. See on parafraas Wikipedia motost: «Kujutlege maailma, kus igal inimesel on vaba ligipääs kogu inimkonna teadmistele.» Need on kaks mõtteviisi, mida ühte köita ei õnnestu, kirjutab Raul Veede.

Sel kolmapäeval, 18. jaanuaril, toimus internetis ülemaailmne meeleavaldus. Wikipedia ingliskeelne versioon oli pimendatud. Google varjutas oma logo. Protestis osalesid veel mitmed populaarsed veebilehed: Facebook, Twitter, Yahoo!, eBay, LinkedIn, AOL, Reddit, Word­Press, Internet Archive...

Paljudel meist on endiselt kujutlus, et viimasel ajal eriti teravalt esile kerkinud vastasseis tugevama autorikaitse nõudjate ja sõnavabaduse eelistajate vahel on miski, mis mõjutab ainult internetti, mitte «päriselu». Paraku ei ole lugu nii ilus. Me ühiskonnas on paljud asjad omavahel nähtamatute niitidega seotud ning võõrasteks peetud muredel on ootamatult valusad tagajärjed.

Teatud mõttes on küsimus suhtumises. Selge see, et iga autor peab oma töö eest tasu saama. Aga kui suure osa tarbijate vabadusest võib looja kasumi nimel ohverdada? Mitu ust võib ühe mp3-faili nimel maha lüüa?

Tegelikult ei maksa luua endale illusioone, justkui seisaksid vastakuti kunstnikuhingega loojad ning «Kariibi mere piraate» meenutav röövlijõuk. Selles sõjas jooksevad jõujooned hoopis teisiti. Ühel pool on USA-keskne meelelahutustööstus, mis on küll autoriõiguste omanik, kuid mille kasumitest jõuab loojateni üsna väike osa. Teisele poole jäävad, noh, põhimõtteliselt kõik teised, eelkõige kultuuri ja meelelahutuse tarbijad. Või lihtsalt kõik – ka meelelahutustöösturid kasutavad meelsasti internetis pakutavat vaba kultuuri.

Mis neil seal Ameerikas toimub?

SOPA ja PIPA on kaks USA parlamendi eri kodadesse esitatud eelnõu, mis tugevdavad autorikaitse jõustajate volitusi. Seejuures on PIPA mõnevõrra kitsapiirilisem ja SOPA laiaulatuslikum, mõlema aluseks on aga sarnane ideoloogia. Eelnõude peamine sihtmärk on välismaised veebilehed, mis levitavad autoriõigustega kaitstud materjale, näiteks muusikat ja filme. USAs on juba lubatud autoriõigusi rikkuvad veebilehed blokeerida, nii et küsimus on, kuidas jõuda väljapoole kohalikku jurisdiktsiooni.

Et takistada Ühendriikidel kodanikke kasutamast musta nimekirja kantud välismaiseid veebilehti, rakendatakse vahendeid, mis meenutavad Hiina Suurt Tulemüüri. Sisuliselt piirab see aga igasuguse info vaba liikumist. Lisaks on blokeerimisvahendite rakendamisel kaks võimalust: seda saab teha tõhusalt või valikuliselt.

Kui kogu maailma veebilehti hakatakse liigitama mustadeks ja valgeteks, muutuvad kiiresti illegaalseks kõik tänapäeval eriti populaarsed teenused, mis võimaldavad kasutajail laadida internetti sisu, mida enne avalikustamist ei kontrollita. Kes suudaks vaadata enne ülespanekut läbi kõik Youtube’i videod ning teha kindlaks, ega neis ei kasutata autoriõigustega kaitstud muusikat?

«Me kardame, et SOPA ja PIPAga antavaid uusi õigusi jõu rakendamiseks võib kergesti kuritarvitada seaduslike teenuste vastu, millest me sõltume,» hoiatab Eestiski populaarse kirjaniku ja stsenaristi Neil Gaimani eestvedamisel koostatud kunstnike, kirjanike, muusikute ja filmitegijate avalik pöördumine. «Need eelnõud lubaksid blokkida terveid veebisaite ilma kohaste protseduurideta, põhjustades kahju ka samade teenuste seaduslikele kasutajatele – kunstnikele ja loojatele nagu meie, kes selle tagajärjel tsenseeritaks.»

Eestiski, kus mastaabid on oluliselt väiksemad, tõestab praktika, et autoriõiguste kaitsel mikromeetriga ei mõõdeta ja risti ette ei lööda. Eesti Autorite Ühing on lasknud Youtube’ist eemaldada videoid, mille on sinna lisanud muusika autor, kes EAÜsse ei kuulu. Sealjuures on EAÜ-l selleks õigus: meie autoriõigusseaduse kohaselt võib ta teatud tingimustel esindada kõiki autoreid, sealhulgas neid, kes ise esindamist ei taha. Juriidiliselt on kõik korrektne.

Tarbijate blokeerimise kõrval annavad SOPA ja PIPA autorikaitsjate arsenali teisigi relvi. Kuna interneti baasstruktuur paikneb USA serverites, saab võimalikuks nõuda kohtu loa alusel veebilehtede eemaldamist domeeninimede süsteemist ja seega internetist hiljemalt viie päeva jooksul. Kahjuks on sel tehnilisel lahendusel kaks pisikest viga: sõlmpunktide eemaldamine rikub interneti kui võrgustiku üldist töökindlust, musta nimekirja saab aga vältida numbrilisi aadresse kasutades.

Samuti kohustab SOPA internetipakkujaid jälgima teenusekasutajate andmeliiklust ning blokeerima nende ligipääsu veebi, kui tekib kahtlus autoriõiguste rikkumises.

Teenusepakkujatele, kes liigsest innukusest süütuid kasutajaid blokeerivad, näeb seadus ette ulatusliku juriidilise kaitse. Põhimõtteliselt tähendab see, et netiühendus võib kaduda igal hetkel ilma igasuguse juriidiliselt vettpidava põhjenduse ja hilisema kompensatsioonita. Nii võivad korporatsioonid internetipakkujaid survestades hakata ka konkurente kõrvaldama.

Üks osa SOPA rahvusvahelisest mõjust on, et sellega kuulutatakse USAs seadusevastaseks veebilehed, mis pakuvad võimalust SOPA ja PIPA piiranguid vältida. Nende hulka kuuluvad mitmesugused anonümiseerimisteenused.

Samas sõltuvad neist teenustest ka diktatuuririikide inimõiguslased, keda jõustruktuuridel oleks muidu kerge tuvastada ja vaikima sundida. Iga tööriista saab kasutada mitmeks otstarbeks – ka haamriga võib taguda seina naelu ja purustada luid. Küsimus on, kas tuleks keelata vägivald või haamrid.

Samal ajal Euroopas...

Eestis on olnud rohkem juttu ACTAst, mis nime poolest on võltsimisvastane kaubandusleping. Osa ACTAga jõustuvaist meetmetest sarnaneb USA PIPA ja SOPAga, osa ulatub aga märksa kaugemale. Põhiline etteheide ACTA-le on autoriõiguste valdajate huvide tõstmine kõrgemale sõnavabadusest, eraelu puutumatusest ja muudest inimeste põhiõigustest.

Ka ACTA nõuab internetipakkujatelt tarbijate andmeliikluse jälgimist. Lepinguga langeb internetipakkujatele vastutus teenusekasutajate tegude eest, mistõttu saab neid mõjutada isegi alusetute juriidiliste ähvardustega. Uues õigusraamistikus on teenusepakkujal mõistlikum esimese kaebuse peale netiühendus sulgeda, mitte oodata ära vastutuse jõustamist.

Muu hulgas kaasneb sellega Nõukogude juurast tuttava «kollektiivse vastutuse» risk sama IP-aadressi taga asuvate netikasutajate jaoks, nagu suurfirmade töötajad ja kortermajade elanikud: piisab ühest rikkumisest, et karistada kõiki. Tasuta WiFi pakkuja muutub aga vastutavaks kõigi tuvastamatute WiFi-tarbijate eest – sellesse ärisse jäävad vaid teravate elamuste otsijad.

ACTA muudab üldist õiguskliimat, kehtestades kriminaalvastutuse seni tsiviilkorras karistatud õigusrikkumiste eest, nagu näiteks kinos filmimine juhul, kui filmitut ei levitata ning sellest ei saada kasu. Samuti raskendab see alustavate idufirmade tööd, kuna uudsete teenuste pakkujad tegutsevad sageli seadustes täpselt reguleerimata valdkondades, neil on aga pikkadeks kohtuprotsessideks oluliselt vähem raha kui suurtel ja väheinnovatiivsetel konkurentidel.

Üks ACTA igaühele mõistetavaid mõjusid puudutab geneerilisi ravimeid. Lääne farmaatsiatööstuses pikaajaliste patentidega kaitstud ravimitest odavate koopiate tootmine arengumaades on kohalike seaduste järgi legaalne. ACTA võimaldab aga kuulutada need järeletehtud võltskaupadeks nagu kunagi Kadaka turul levinud Adibase botased ja Panasonixi kassettmakid.

Tsensor leiab alati põhjuse

Autorikaitse karmistamine on osa laiemast mõttelaadist, mis püüab jagada maailma mustaks ja valgeks: kes pole meie poolt, on meie vastu. Mitmes riigis tõstab pead ka selle teine haru, poliitiliste põhjenduste ja laimuseaduse kasutamine ebameeldivate seisukohtade vaigistajana. Sõnavabaduse juures pole vahet, millega tsensuuri põhjendatakse, suukorv on ikka sama.

Wikipediat puudutab see kõik väga otseselt. Teadmistel on juba kord selline loomus, et neisse võib suhtuda erinevalt. Keskerakondlane ja sotsiaal­demokraat ei suuda leppida kokku mõne poliitiku eluloos, Johan Bäckman ja Mart Laar Eesti ajaloos. Ainus eestikeelne entsüklopeedia, mis sai esitada lõplikku tõde, kandis pealkirja, mille keskel ilutses sõna «Nõukogude».

Tänapäeval on parim võimalus tõeni jõudmiseks esitada eri vaatenurgad ning lasta lugejal endal taustainfo põhjal otsustada, kuidas ta faktidesse suhtub. Aga kui ühe vaatenurkadest saab kergesti keelustada, kaob ka tasakaal.

Mullu Mumbais toimunud India vikipedistide konverentsi uste taga seisis paar tosinat kohalikku noort meeleavaldajat, Bharatiya Janata partei noorteorganisatsiooni esindajad. Nad protestisid Wikipedia ebaseadusliku tegevuse vastu. Nimelt on Wikipedias üleval mõned Põhja-India kaardid, millel Jammu ja Kashmiri osariiki läbib Pakistani ja India kontrollialuste tsoonide vaheline demarkatsioonijoon.

Indias on aga sellised kaardid illegaalsed: tegelikkuse kajastamine kaar­dil on kriminaalkorras karistatav. Pakistanis on jällegi illegaalsed kaardid, millel kogu vaidlusalane ala on märgitud Indiale kuuluvaks. Mõtteharjutus lehelugejale: kui ma oleksin kartograaf, kumma riigi seadust ma rikuksin? Mõlemat korraga täita ei saa.

Tuletan meelde, et India puhul ei käi jutt mitte tundmatust kolkast, vaid ühest maailma majanduskasvu mootorist, tuumariigist, kus elab enam kui miljard inimest. Riigist, mis on Google’ile esitatavate infopiirangutaotluste arvult maailmas teisel kohal – ja üle poolte tsensuuritaotlustest on poliitilised.

1. juunil 2005 võeti Türgis kriminaalkoodeksisse paragrahv, mille alusel peetakse 20. sajandi algul toimunud Armeenia genotsiidist kõnelemist türkluse solvamiseks. Prantsusmaal tahetakse muuta kuriteoks Armeenia genotsiidi eitamine. Ja nüüd palun kirjutage noist sündmustest ülevaade, mis vastaks mõlemale nõudmisele.

Esimene pimendus Wikipedias toimus tegelikult Itaalias. Eesti meedias sellest palju ei räägitud, kuid enne Silvio Berlusconi tagasiastumist mullu sügisel kaalus Itaalia parlament seaduseelnõu, mis kohustanuks veebilehtede omanikke muutma lehtede sisu kohe, kui neile esitatakse laimusüüdistus – ilma kohtu sekkumiseta, sõltumata süüdistajast ning faktide tõepärasusest. Piisanuks sellest, et keegi tunneb end solvatuna. Õnneks jäid protestijad seekord peale, eelnõu ei läinud läbi ja ka Berlusconi pole enam ametis.

Autoriõigusest saab loomemajanduse puur

Riigid vahelduvad, kuid mõttelaad jääb samaks: vabadus on ohtlik, info vaba levik ohustab nii autoriõiguste omanike raha kui ka poliitikute turvatunnet. Parem on kehtestada range kontroll ja mitte võtta liigseid riske. Paraku viivad piirangud lõpuks selleni, et kannatavad ka ettevõtjad, kes püüavad loomemajanduses raha teenida.

Detsembri alguses esines rahvusraamatukogus digimälu konverentsil Euroopa kirjastajate assotsiatsiooni esindaja Enrico Turrin. Ta esitles andmebaase siduvat süsteemi, mis võimaldab teada saada, millises seisus on iga raamatu autoriõigused. Esitluse käigus tehtud päringute seas polnud ainsatki, mille puhul ei suutnuks süsteem leida põhjendust, miks raamatukogu selle raamatu teksti vabalt veebi riputada ei tohi – isegi mitte enam kui saja aasta vanuste raamatute korral. Nagu kinnitas Turrin, kaoks autoriõigusseadusteta igasugune loovus. Tõsi, renessansiaegses Itaalias sääraseid seadusi polnud...

Niimoodi tõlgendatav autorikaitse on loobunud kaitsmast loojaid ning piirdub õigusi kokku ostvate korporatsioonide ärihuvide kaitsega. Maailmas tegutseb terve hulk firmasid, mille ärimudel on lihtne: esineda avalikus omandis oleva teose omanikuna ning pressida kohtuga ähvardades välja autoritasusid. Mida kindlamalt me kogu loomingu luku taha paneme, seda paremini nad elavad. Ning vastupidi, seda raskem on elatist teenida neil, kes püüavad kasutada meie varasemat kultuuripärandit alusena uue loomisel.

Eriti lähedalt puudutab see noori kirjakultuure nagu meil Eestis. Anton Hansen Tammsaare «Tõe ja õiguse» teemal koomiksi joonistaja või filmi tegija pidi eelmise aasta alguseni küsima luba kirjaniku pärijatelt. Marie Underi teosed vabanevad alles 2050. aastal. Sõjaeelse «Eesti entsüklopeedia» teksti taasavaldamiseks internetis peaks otsima üles teatmeteose kõigi autorite järeltulijad.

Tegelikult ei maksaks uskuda, et ettevõtjad uue tehnoloogia mõjul nii kergesti välja surevad, et neid drastiliste meetmetega kaitsma peab. Tänapäeval teenib Hollywoodi filmitööstus suurema osa kasumist DVDde müügist, filmide laenutamisest veebis, videolaenutusest jms.

On suuri kirjastusi, mis elavad ammu autorikaitse alt vabanenud raamatute trükkimisest: mõni neist elatub üksikute eksemplaride tootmisest nõudetrükis, kuid ka Platoni ja Aristotelese teoseid müüakse poes üsna edukalt. Tehnoloogia arenedes muutub ühiskond ja tekivad uued ärimudelid. Inimkonna ellujäämise võti on ikka olnud kohanemine keskkonnaga.

Muide, Tartus Vabaduse silla all on üks silmapaistvalt andekas tõlgendus Eduard Wiiralti absindijoojatest. Selline kunst rikastab me igapäevast elukeskkonda kindlasti rohkem kui paljas betoonsein, mida iganes Le Corbusier’ austajad ka ei ütleks. Paraku muutub too grafiti legaalseks alles 2025. aastal. Vaevalt ta nii kaua püsib, nii et minge seda kohe vaatama ja mõelge selle üle järele.

Autor on MTÜ Wikimedia Eesti juhatuse liige ja eestikeelse Wikipedia administraator.

SOPA

Stop Online Piracy Act

USA Esindajatekojas 26. oktoobril 2011 esitatud seaduseelnõu laiendab USA politsei ja jõuagentuuride ning autorikaitseorganisatsioonide õigusi võitluses autoriõigusega kaitstud intellektuaalomandi ebaseadusliku levitamise ja võltsimise vastu internetis.

Sellega ei keelata mitte üksnes internetipiraatlus, vaid ka selle võimaldamine autoriõiguse rikkujale internetiühenduse pakkumise või mustas nimekirjas olevatele veebisaitidele linkimise teel.

Ehkki praeguseks on SOPA riiulile saadetud, kinnitas selle esitaja Lamar Smith, et eelnõu tuleb uuesti arutusele veebruaris.

PIPA

PROTECT Intellectual Property Act

USA Kongressis 12. mail 2011 esitatud seaduseelnõu, mis annaks USA valitsusorganisatsioonidele ning autoriõiguste valdajatele laialdased õigused võitluseks internetipiraatlusega. 2010. aastal läbikukkunud eelnõu uusversioon võimaldab keelata mustas nimekirjas olevate veebisaitide linkimine ja reklaamimine, katkestada nende internetiühendus ja tarbijate ligipääs neile, samuti keelustada nendega seotud rahalised tehingud. PIPA tuleb Kongressis hääletusele 24. jaanuaril.

ACTA

The Anti-Counterfeiting Trade Agreement

Riikidevaheline leping, mis püüab määratleda rahvusvahelisi norme intellektuaalomandi õiguste jõustamiseks. ACTA väljatöötamises osalesid Euroopa Liit tervikuna ja veel 10 riiki. See valmis nii paksu saladuskatte all, et Euroopa Parlamendi liikmetel oli raskusi dokumentide kättesaamisega. Läbirääkimisdokumendid on tänini salastatud, kogu protsessi avalikustas Wikileaks.

1. oktoobril 2011 kirjutasid ACTA-le Tokyos alla USA, Austraalia, Kanada, Jaapani, Maroko, Uus-Meremaa, Singapuri ja Lõuna-Korea esindajad. Praegu ootab ACTA ratifitseerimist Euroopa Parlamendis ning seejärel liikmesriikide parlamentides. Kui Euroopa Parlamendi saadikutel on ACTA suhtes tõsiseid kahtlusi, siis Eesti välisministeerium on väljendanud selle suhtes oma heakskiitu.

Kallid netipiraadid, iga kord kui te laete alla mõne filmi või muusikapala saavad need mehed rahalist kahju. Nad on niigi raskes seisus ja võivad pankrotti minna teie pärast ja koguni vaeste-abiraha saajate hulka sattuda. Kas teil neist sugugi kahju pole?
 
Olgem kaastundlikud. Neile on iga sent oluline, see võib päästa neid näljasurmast.

Raul Veede

Allikas: http://www.e24.ee/710438/raul-veede-elu-pimendatud-internetis/

MTÜ Eesti Interneti Kogukond

http://kogukond.org/2012/01/anonymous-paljastas-voimaliku-juriidilise-triki-acta-taga

MP kirjutab:
2012/01/30 kell 09:11
Fakte tööstusharu kohta, mis on ACTA väljatöötamise initsiaator:

* See on tööstusharu, mis arvab, et seadusandjal on mõistlik anda neile võim kõrvaldada paljalt näpuga näitamise peale võõral maal asuv seaduslik konkurent sellega, et kõrvaldatakse nende sissetulek, veebisait ja reklaam.

* See on tööstusharu, mis arvab, et nad peaks määratama seadusega otsingumootorite ülemisse otsa ja nende konkurendid kuskile tahaotsa.

* See on tööstusharu, mis nõuab seaduse ähvardusel (olles ise eraettevõtlus) võimu kuulata pealt kogu rahvastikku. Ja seda lihtsalt selleks, et nad võiks veenduda, et keegi ei tee midagi, mis sellele tööstusharule ei meeldi, ning kui ei meeldi, siis tsenseerida kõike oma suva järgi.

* See on tööstusharu, mis väidab, et kodanikke peaks hoidma eemal oma põhiõiguste nagu sõna- ja väljendusvabadus rakendamisest, kui see võib segada selle tööstusharu äritegemist.

* See on tööstusharu, mis arvab, et on mõistlik kaevata kohtusse väike karaoke-ettevõte 1,2 miljardi dollari suuruse hagiga ja üliõpilane 4-miljonilisega. Ja, muide, hageda ka surnud vanaema.

* See on tööstusharu, mis vehib lapsporno õigusliku nuiaga, et sillutada teed oma tsensuurile. Ja seda viisil, mis tegelikult kahjustab lapsi ja soodustab laste väärkasutust.

* See on tööstusharu, mis sokutas müüdavatele CD-plaatidele tarkaralisi Trooja hobuseid, mis võtsid miljonite kasutajate arvutid oma kontrolli alla, sh arvutite kaamerad, mikrofonid, failid kettal ja kõik muu. Nad tungisid vägivaldselt inimeste koju ning sokutasid sinna oma silmad ja kõrvad.

* See on tööstusharu, mille kohta sa võid arvata, et nüüd on ta langenud eetiliselt nii madalale kui võimalik, aga ta suudab sind ikka üha uuematel ja loovamatel viisidel “üllatada”.

(jupp ülal viidatud Rick Falkvinge artiklist, vt http://www.facebook.com/Piraadipartei/posts/115110288611883)