(Komi Vabariigis 2009 vƤlja antud kogumik)
Lauluraamat ehk MƵƵganeelaja ehk Kurbade kaitseks (1972)
VƵllalaul
Kolm kolpa lƤksid riidu
maa pƵhjas pimedas.
Nad olid sinna viidud
ka suures pimedas.
Ei tundnud, kes on tuttav
ja kes on vƵƵras just.
Nad vastastikku tundsid
kƵik pƶƶrast vƵƵrastust.
Kolm korralikku kolpa,
kel kehad kadunud,
said aru, et siin kolkas
kord kƤest on kadunud.
Kolm kolpa kolmes leeris
ja nelja tuule peal,
neil sƵda aina veeres,
ei tulnud rahu eal.
Need olid eesti kolud.
Need olid eesti olud.
Pime august
Rohu sees tiksuvad kellad
just nagu rohutirtsud.
Poistel on pƵued hellad,
piigad on pisut pirtsud.
KĆ¼sivad jahiluba,
kui tahad lasta lindu.
Viimaks kĆ¼ll tinauba
tabab neid endid rindu.
Vajuvad jƵuetumalt
samasse sĆ¼gisrohtu.
Poistel on ilme rumal,
elu on pandud ohtu.
Ɩƶ laseb hirme tunda,
pƤeval on asjad joones,
rƵƵmsal rehepeks undab
taevaaluses hoones.
�ks veski seisab vete pƤƤl
�ks veski seisab vete pƤƤl,
kuid veskitƶƶd ei tehta sƤƤl,
sest veskimees on vƤsinud
ja veskikivid kulunud.
Oh tule noor ja tugev mees
ning vaata ringi veski sees.
Sa otsi riistad Ć¼lesse
ja raiu sooned kivisse.
Tee veskikivid teravaks,
lƶƶ aknad puhtaks, sƤravaks,
kĆ¼ll tuleb rahvas rƵƵmuga
siis kƵrge veskikoormaga.
Kui koorma otsas istub taat,
hƤƤ Ƶnne eluksajaks saad.
Kui koorma kƵrval kƵnnib neid,
siis kĆ¼si, kas toob linnaseid.
Kas on tal pulmad tulemas,
kas on tal armas olemas.
Kui pole tal, siis juttu tee,
ehk jƤƤb ta sinna veskisse.
See veski seisab vete pƤƤl
ja palju tƶƶd vƵiks teha sƤƤl,
kuid veskimees on vƤsinud
ja veskikivid kulunud.
MƵru ning mƶƶduja (1976)
PƵgenik
Naistest, lastest, kodakondseist,
kƵigist-kƵigist lahku
ihkad Ƥkki mƵnikord
ja kallist kodust lahkud,
tasku pistad vilepilli,
kƤƤru kƵva leiba,
aia ƤƤrest kaasa kahmad
kepiks tubli teiba,
suures ilmas sugurahvast
hulgub ikka ringi,
tahd korra kohata
meid isepƤiseid hingi,
tervitada tuueveskeid,
merest tƵusvaid pilvi,
pƤikesesse vaadata,
kuni on veel silmi.
Varandus
Pool pirukat, Ć¼ks nĆ¼ri nuga,
Ć¼ks kahupƤƤ, Ć¼ks karvasuga,
Ć¼ks armastus, Ć¼ks valujuga ā€“
mu vƤike varandus
mul alati on kaasas,
Ć¼kskƵik kus ilmalaanes
ma iganes ei asu,
mu vƤike varandus
mind hoiab Ƥrevuses,
mind hoiab tegevuses,
mind hoiab visalt pĆ¼sti
mu vƤike varandus.
MƤletaja
KƵik mehed elavad minus,
kes sƵdades otsa said,
ja tĆ¼drukute lapsed,
kes laukasse heidetud said.
KƵik hukka lƤinud hinged,
kes tĆ¼rmi on visatud,
kƵik mĆ¼Ć¼dud ja mahajƤetud,
kƵik orvud ja isatud.
Ei kiida ma kurja tegu,
ei kurja tegijaid,
see rohkem on imetegu,
et nemad mu lasteks said.
KƵik ilmalapsed on minu,
nagu saatus neid talutab,
nende kƵikide Ƶnne pƤrast
mu sĆ¼da valutab.
Oi kĆ¼lad, oi kƵrtsid
Oi kĆ¼lad, oi kƵrtsid, mu noorus, mu vƵlu,
kus parimad piigad, kus pudeli-Ƶlu,
kus suveƶid kaunistas kiikede kƤgin,
kus pille ja pisaraid kuulsin ja nƤgin.
Oi kĆ¼lad, oi kƵrtsid, kust hulkusin lƤbi,
kus Ć¼htaegu tunda sain uhkust ja hƤbi,
kust maantee viis mƶƶda, kus redel viis lakka,
kus armastus algas, kus haledus hakkas.
Oi kĆ¼lad, oi kƵrtsid, mu noorus, mu vƵlu,
kus piimased piigad, kus Ƶhtune Ƶlu,
kus laulsid ja langesid sƵbrad ja velled.
Aeg mƶƶdub ja muudab veel kaunimaks selle.
Kui sa tuled
Kui sa tuled, too mul lilli,
too mul kurki, too mul tilli,
kohupiima, kohviube,
tule tuuluta mu tube;
minu kodu on mu urgas,
hallitus ja hais on nurgas,
tulles Ƥra tuld kĆ¼ll sĆ¼Ć¼ta,
Ƥra uuri, Ƥra tĆ¼Ć¼ta
manitsustega mu kƵrvu,
igatsen vaid sinu Ƶrnu
unistusi uuest ajast,
puhtast, valgest vangimajast.
Hambad katki
Hambad katki ja haridus vƤike,
sƵrmekĆ¼Ć¼nte all sĆ¼nnimaa muld,
silmad vƵtavad sĆ¼Ć¼dlase lƤike,
kĆ¼sid mƶƶdujalt suitsule tuld.
MƵni annab, ei vaatagi sulle,
ise mƵtleb, et jƤlle Ć¼ks pƤtt.
Aga ometi Ć¼kskord ka mulle
anti suud ja pakuti kƤtt.
Kui pidud on peetud
Kui pidud on peetud,
kui vƵƵraid jƤƤb vƤheks,
siis armsale rahvale
kĆ¼lla ma lƤheks,
kuid armsad on hauas
vƵi unustand minu,
ma Ć¼lesse otsin,
oo vihamees, sinu,
sa oled veel ainus,
kes arus ja elus,
kes mƵelnud on mulle
nii palju siin elus.
Avanemine
Mees lƵhkus puid
ja naine pesu pesi,
laps lebas mƤhkmetes,
hƤƤlt ajas tasakesi,
nii palju kevadeid
ja inimesi
kaob aja sees
muuseas, niisama,
ja ime on, et Ƥkki pead
neist laulma, luuletama.
On kevad ja kenad neiud
On kevad ja kenad neiud
on jƤlle jultunuks lƤinud
nad vaatavad Ć¼le Ƶla
kui oled neist mƶƶda lƤinud
Sa lƵikad vitsaraost vile
ja puhud Ć¼kskƵik mƵnda lugu
kas kuulab sind keegi vƵi mitte
sul polegi sellest lugu
Peaasi et naerjad neiud
on kƤinud su hingest lƤbi
nii kevadest kevadesse
sa veadki end elus lƤbi
JƵgi voolab
JƵgi voolab, kastan sƤrgi jƵkke,
hetkeks peatub jƵgi, hetkeks panen tƵkke,
vƵtan vƤlja sƤrgi, mƤrja, jƵese, veese,
nĆ¼Ć¼d see hetk on kƤes, on minu sƤrgi sees see,
nĆ¼Ć¼d on elu jƤlle hetke jagu rikkam,
jƵgi sest ei muutu, tema voolab ikka
vanaviisi, peatamata, katkemata voona,
omaenda algust unustava, lammutava loona,
aga sƤrgis selles seiskuvad need rohelised lained,
elu lƵhnad, linna laguained,
kƵik, mis ajalikult voolab alla jƵkke,
pĆ¼Ć¼an kinni, panen ajatƵkke,
raamin nƤgemuste rahunenud ruutu,
seal on alles kƵik, seal midagi ei muutu.
Laulud eestiaegsetele meestele (1988)
RƤƤgi mulle
RƤƤgi mulle ajast,
rƤƤgi mulle ruumist,
rƤƤgi isamajast,
rƤƤgi tollest juunist,
mille kohta ringi
kƤib Ć¼ks loll legend,
nagu meie ise
oleks tapnud end.
Kolm karu
I
KƵht on tĆ¼hi,
sĆ¼da on tƤis ā€“
kes kurat mu kausist
sƶƶmas kƤis?!
II
�ks raius me seinasse augu
ja teine lƵi sinna trellid,
kuid ikka on nemad Ƶiged
ja pƤrani puhtad sellid!
III
Ei pƤƤse, paraku, leina eest
ka need, kes on karastatud.
Ka meil on mure: me seina seest
on unenƤod varastatud!
LƤks kĆ¼lamees kĆ¼lmale maale
LƤks kĆ¼lamees kĆ¼lmale maale,
lƤks kĆ¼lamees kaugele raale,
lƤks pillita-pullita peole,
lƤks talupoeg tundmata teole.
LƤks kolgamees maailma laia,
lƤks kĆ¼lla pealt kĆ¼tmata majja,
lƤks pooleldi paljajalu,
jƤi tƶƶtapjat tƶinama talu.
LƤks nii, nagu viidi neid ā€“ hulgi,
lƤks pƤrandus Ć¼ksipulgi,
jƤi lastele laul ja luule,
neid vƵƵrad kƵrvad ei kuule.
SƤƤl teel kus ingel valvab
SƤƤl teel, kus ingel valvab Iru linnust,
mul vƵƵras vahiline haaras rinnust:
Kudaa, kudaa! ā€“ ta nƤitas pĆ¼ssitƤkki,
muud midagi ei mƵistnud mulle rƤƤki.
Ma olin isamaal. Ta ā€“ vƵhivƵƵras.
Kas oleks tapnud ta mind jahijƵƵras,
kui oleksin ma vƤega putket teinud?
Oh isamaa, mis olen ma sul teinud?!
Pƶƶre
Ori, ƤĀ´ nori,
lƶƶ alla
turi!
Aeg on uus,
paha isand
suri.
Juba uus algas aeg,
juba uus parem isand
sinu turjale saand,
hƤƤd naljagi visand!
Mardilaul
Mart jƵi ennast surnuks,
keegi pidi ju jooma,
keegi pidi ju kasu ka
kroonu kassasse tooma.
Selge hommik
Vaevalt kĆ¼lm teeb kaane veele,
juba venelane jƤƤl,
toksib auku, heidab konksu,
juba loodab saaki sƤƤl.
Eesti mees veel mƵtleb, arvab:
kas vƵib Ć¼ldse pĆ¼Ć¼da sƤƤl?
Teine mees ei mƵtle-arva,
juba ootab augu pƤƤl.
Uued tuuled
Kraavi pervel peatus troika,
tehti vƤike perestroika:
kutsar sƤeti hobuseks,
sƵitja jƤeti kutsariks,
ruunad mĆ¼Ć¼di vorstiks.
Ei saa me lƤbi LƤtita
Ei saa me lƤbi LƤtita
ja Venemaa meelest ei lƤhe,
nii nagu kƤterƤtita
me kunagi sauna ei lƤhe.
Me kasvame kokku Koolaga
ja Uural on eriti kallis,
nemad aitavad meid ju soolaga
ja annavad abi metallis.
Suur sƵprus meid Ć¼hendab Ć¼levalt,
see tunne meis tiheneb Ć¼ha,
sest kƵik, mida antakse Ć¼levalt,
on paratamatu ja pĆ¼ha.
Teeme
Me teeme, teeme, teeme,
ja teie teete ka,
me teeme, teeme, teeme,
kuid tehtud veel ei saa.
Me ehitame hoonet,
sel puudub vundament,
me valget viina joome,
sel puudub sakusment.
Me kƵht ei ole tĆ¼hi,
ei ole tƤis me pea,
kui tƵuseme, siis teeme,
kas valmis saab, ei tea.
JƤlle
JƤlle uluvad tuuled, jƤlle mƶirgavad marud,
jƤlle tulevad idast pƵdrakarjad ja karud,
jƤlle jƤƤtavad rajad, jƤlle rƤidivad silmad,
jƤlle Ć¼hmame ƶelda: need me kodused ilmad!
Ees on tormide aeg. JƤlle rappuvad juured,
vƤiksed kistakse maast, maha murtakse suured.
JƤlle vaevatud maalt kostab haigete hƤlin,
jƤlle tornide pƤƤlt kostab lollide lƤlin.
Viimne rubla
Viimne rubla rƤndab viinaks,
Venemaa saab varsti Hiinaks,
oleks veel mul vene raha,
kƵik ma jooksin joonelt maha,
enne kui see Hiina jƵuab,
Ć¼le Peipsi vete sƵuab,
Mehikoormast maale sajab,
vangikongid pĆ¼sti ajab,
tanguks tambib viinavilja,
siis on otsas, siis on hilja,
hiinlane vƵib jƤƤda kauaks,
ta vƵib muuta Ć¼hishauaks
kƵik see Ƶndsa Eesti ala,
nĆ¼Ć¼d veel saab, nĆ¼Ć¼d viina vala!
RƤndriik
RƤndrottidel riiki ei ole,
kui ongi, siis ainult rƤndriik,
nad midagi kotti ei kogu,
nad tulevad vƵtavad siit
mis on, mis ei ole, ei vƵta,
nad vƵtavad vƵimuga kƤest,
ja riiki neil endil ei ole,
nad Ƶgisid sellegi kƤest.
Rahutalved
Vanad vƤsinud mehed,
sƵjad seljataga,
istuvad ahju valul.
Aknalaugudel lumi.
Meelekohtades mure:
eks ma ju sƵdinud hƤsti
eks ma ju tegin mis tarvis,
karvapealt tƤitsin kƤsku?
Vanad vƤsinud mehed.
Pojad veel vƤsinumad.
Lumelageda taga
Ƶhtune pƤike punab.
LĆ¼hike maailma ajalugu
Alguses ei olnud muud, ā€“
ahvid jooksid mƶƶda puud,
kƵige laisem kaotas hoo,
kukkus, murdis sabaroo,
nii sai ahvist inimahv,
laiskuse eest paras trahv,
karjast vƤljas, hĆ¼ljatud,
nƤgugi tƤis sĆ¼ljatud,
nƵnda oli alguses,
darvinismi valguses,
jƤrgnes areng rƤnk ja pikk,
viimne faas on bolshevik:
jalas kirsad, seljas frentsh,
ennustatud �bermensch.
Iha
KĆ¼lmkapp on kƶƶgis kui kelder,
ei mahugi sinna muud.
Ć�mber tĆ¼hja, lugeda laua
ulub trobikond sĆ¼Ć¼ta suud.
�ks laps hakkab laulma kui tilder.
SƤƤl aeglaselt avaneb kelder.
Ja tulevad vƤlja sƤƤlt seest
kaks meest.
NƵnda lihaks on saanud sƵna ā€“
nonde sĆ¼Ć¼tute sƵim, nonde mƵna,
nƵnda lihast on tƵusnud kaks meest.
Nad kƤsevad hoida kƤed pea kohal Ć¼lal,
vƵi muidu on lƵpp
kogu kĆ¼lal!
Sinamu (2005)
PƤrlipĆ¼Ć¼dja
Hakata pƵhjamaal pƤrlipĆ¼Ć¼djaks, on minu leiutis.
See mote tuli mulle, kui nƤgin sinu hambaid.
Need valendasid ja kutsusid lƤhenema, aina lƤhenema.
Muidugi, ma ei olnud Ć¼ksi; pĆ¼Ć¼djaid oli palju!
Aga nemad ei teadnud, mida nad otsivad.
Olin esimene, kes kehastus pƤrlipĆ¼Ć¼djaks.
PƤrlipĆ¼Ć¼dja ei jaga saaki kunagi kellegagi,
PĆ¼Ć¼dma ei pannud mind sinu tarkusehambad.
Need puhkevad sul veel niikuinii viimastena.
Karistamatus
Karistan sind kogu aeg selle eest, et kuulud mulle
Nii nagu teisi selle eest, et nad mulle ei kuulu.
KƵik teod kasvavad karistusteks, eriti heateod
Vastu meie eneste tahtmist, meie tƵrkumistest
hoolimata.
Oleme Ć¼hevƤƤrsed vƵlglased Ć¼ksĆ¼hele ja
teineteisele.
Viibime vƵlavanglas eluaegsete
karistusekandjatena.
KƵik teod kannavad karme intresse; karistuse
mƤƤr kasvab.
Karistan ennastki sellega, et karistan sind kui ka
teisi
Oma olelu oskamatu korraldamisega
Ć¼leinimlikult heaks.
Uskumata see on, aga tƵsi, et Ć¼kskord olin
Ƶnnelik.
Ei teinud siis kellelegi head, ei karistunud
kedagi.
Mu ema on minu pƤrast nutnud; mu nutmise Ć¼le
on naerdud.
Olen Ƶppinud olema otsata tƵsine.
Vargsi vaatan vahel sinu naermist omaette.
Veest vƤljudes
Veest vƤljudes oled kĆ¼lm nagu kala.
Mu sĆ¼da hĆ¼ppab: olen Ƶnnelik Ƶigitseja.
Olen jahe, ent mahe; oled rauge, ent kauge:
Sind haistes hƤmmastavad aistingud maailmamerest.
Suur pƤev oli, millal merevahust sĆ¼nnitati Veenus,
Teine suur on, millal merre uputatakse PƤike.
Mere purpurne vƤli heliseb kadunud lapsepƵlvest,
Mille asemele nĆ¼Ć¼d oled saadetud sina.
Koelmul
Oled nƵnda ilus, et tahaksin
Sind lapsendada koos sinu lapsega.
Kindlasti poleks kellelgi midagi selle vastu.
Tean ainult: igatsed enamat.
Oled sĆ¼ndinud kalliks kalaks.
Pead ilmtingimata ujuma Ć¼lesvoolu
Kudemispaikadele, kus hukkuvad kƵik isased.
Kahju mul kaasvƵitlejatest.
Viimast korda sult kĆ¼sin:
Lubad end lapsendada?
Vaikne laupƤev
Vaata tĆ¼drukut, kellel selg on paljas.
Miks ta on tulnud meie hulka?
TƵesti, ta ihu igatseb emaks saada,
Aga ta silmad rehitsevad rahakotti.
Rasked ajad on tulnud meie maale.
Lapsed, trummeldage emakojas oma sĆ¼ndimise Ƶigust!
Imik
Tahtsin maalida imevat last,
Aga kƤsi ei kuulanud sƵna,
NƵtkust ei olnud, et tabada
Ihu ahmivat suujoont.
Vaatasin veel uinuvast suust
Viimaks irdunud rinda,
Miskit ei tulnud ka sest,
Siiski ā€“ uhkegi oldi.
SuvepƤevad
Sa ehtisid ennast minu pƤrast, aga salgasid seda.
Sain aimu sellest sinu vƵlssimistele vaatamata.
Sest sa ehtisid ennast ju igaĆ¼he pƤrast,
Kes vƤhegi vastu tulla vƵis sulle
Pikkadel pƵlluteedel.
Arm tƤrkas sus aegamƶƶda, kiiresti kasvas suureks.
�hel pƤeval tƵusis ta kui kull pilvede alla.
Iga hiirt mƤrkas ta all, iga putukat maa peal.
Kui ta maandus, oli ta jƤllegi tuvikene.
Oh suu, tuline suu ainult reetis,
Sest kƵik sƵnad pƵlesid sƤƤl
Nagu kahjutuli.
Lilletoojad
MatusepƤeval selguvad
Seni varjul elanud vallaslapsed:
Nad tulevad lilletoojatena,
Et eemalduda taas oma saladusisse.
Elu on pikk,
Ɩƶd mƵnikord Ć¼sna lĆ¼hikesed.
MƵista, silmapilgud on need,
Mis jƤƤvad paistma eluloost.
Meelekatked on nood,
Mis keeratud elulƵngaks
Saatuse sƵrmil...
Pole uut pƤikese all,
Ikka rahvas eksitab rƤndajat!
Ammendamatu
Kui aatom on ammendamatu,
Kui tema algosakesteski alles
�ha avastatakse Ƶudseid saladusi,
Kuidas vƵiksin siis sind
Pidada ammendatuks, mu imb,
Ei iial, ei iial!
�ks elu sinule keskenduda
JƤƤb lausa lĆ¼hikeseks;
Oh, oleks neid enam!
SƵrmitseme saladuste sƵlmekesi alles,
Hargnemisest rƤƤkida oleks veel varane!
Ƅra mƵtle, ei kao ma kuhugi,
Olen tƶƶmees tubli!
Meie armastus anti Ć¼les
Meile kodutƶƶks loomisepƤeval.
Maga mureta, imb,
Oleme otsustavas alguses;
Saad mind kauani kannatama!
Lill
Sa oled nagu lill ā€“ ei midagi intellektuaalset,
Aga ometi tarkust on sul, et niiviisi Ƶitseda.
Oleksin kumalane, lendaksin sulle kĆ¼lla,
Koos kiiguksime tuuleƵƵtses kaasa su kƵrge varrega.
Igal tunnil, siin vƤikeseski Eestis,
Kohtab tuhandeid, kes elavad armastuses.
Sina, jumalalill, pole kordagi ƶelnud,
Mismoodi armastust sƵnul saaks avaldada.
Valge leht
Oh armas, sa oled suur kustutuskumm,
Mis paitab hingest kƵik kritseldused,
Mille sinna on jƤtnud tuhanded tĆ¼drukud.
Ei sa Ƶgvenda olnut; sina kustutad
KƵikse kireverel koormanu.
Valge leht olla tohin taas ƤƤrest ƤƤreni;
Kas vƵi uuesti mind kestahes kasutagu ā€“
KƤristagu, kortsutagu, varastagu
Kurje kƤekeste habinal sinu hĆ¼ast
Ennastusaldavast Ć¼sast!
Ilmutus
Ei uskunudki, et su armastus on nii suur,
Et julgeksid riielda minuga.
Oled tƵestanud nĆ¼Ć¼d, mida mu hing
Oleks pidanud oletama ammu.
Mida riiakam sa, seda rƵƵmsam ma nĆ¼Ć¼d!
Ainult armastuse pƤrast ju
Inimesed riidlevad, teineteist tapavadki.
Kui sul poleks sooja ega kĆ¼lma must,
LƵdiseks mu sĆ¼da nagu koer hangel.
Riidle, muidugi riidle, et vƵiksin
Tunda su seniavaldumata armastust!
�ksi
KƵrv vastu maad kuulan su jalaastumist.
Sa kƵnnid kusagil, aga kus, tĆ¼min ei reeda.
Olen oodanud sind hommikust saadik; juba on Ƶhtu.
Kardan et kƵrv kasvab maa kĆ¼lge ega saa enam lahti,
Siis kui sa tƵesti ju tuleksid.
PƤƤ ligi maad kuulan su kaugenemist.
PƤev veereb, sina lƤhed niisamuti Ƶhtule.
Alustan hommikul ootamist otsast uuesti
PƤev pƤeva jƤrel igavust Ć¼letades.
NƵutu
Kallis tĆ¼druk, saa minu sƵbraks,
Minu elu pole pikk ja su koorem ei kesta kaua.
Sina oled see, kes tulid minu tuppa,
Sina olid see, kes mu juurde juhatati.
�tle, kes sa oled, mida mƵistad igatsusest,
�tle, kes sa oled, et nii tahan sind sƵbraks.
Polnud sul ju kaasas mu sĆ¼dame vƵtmeid,
Polnud ma neid kuhugi unustanud.
Ć�tle, mis on inimene, et sa temale mƵtled? ā€“
enne meid juba kĆ¼siti igiammu.
Kui sa tead, Ć¼tle nĆ¼Ć¼d, miks kĆ¼siti nƵnda,
Pole kĆ¼simust uut mu suus ka praegu!
Sisukord
VƵllalaul ....................................................4
Pime august ..................................................6
�ks veski seisab vete pƤƤl ...................................8
PƵgenik .....................................................10
Varandus ....................................................12
MƤletaja ....................................................14
Oi kĆ¼lad, oi kƵrtsid ........................................16
Kui sa tuled ................................................18
Hambad katki ................................................20
Kui pidud on peetud .........................................22
Avanemine ...................................................24
On kevad ja kenad neiud .....................................26
JƵgi voolab .................................................28
RƤƤgi mulle .................................................30
Kolm karu ...................................................32
LƤks kĆ¼lamees kĆ¼lmale maale .................................34
SƤƤl teel kus ingel valvab ..................................36
Pƶƶre .......................................................38
Mardilaul ...................................................40
91
Selge hommik ................................................42
Uued tuuled .................................................44
Ei saa me lƤbi LƤtita .......................................46
Teeme .......................................................48
JƤlle .......................................................50
Viimne rubla ................................................52
RƤndriik ....................................................54
Rahutalved ..................................................56
LĆ¼hike maailma ajalugu ......................................58
Iha .........................................................60
PƤrlipĆ¼Ć¼dja .................................................62
Karistamatus ................................................64
Veest vƤljudes ..............................................66
Koelmul .....................................................68
Vaikne laupƤev ..............................................70
Imik ........................................................72
SuuvepƤevad .................................................74
Lilletoojad .................................................76
Ammendamatu .................................................78
Lill ........................................................80
Valge leht ..................................................82
Ilmutus .....................................................84
�ksi ........................................................86
NƵutu .......................................................88
Š�Š�Š¯Š”Š˛ Š Š£Š¯Š¯Š•Š›Š¬ - Š£Š�Š Š�Š”Š•Š¯Š¯Š«Š• Š�Š¯Š˛Š’Š�Š”Š•Š¯Š�ŠÆ
Š�Ń‚ŠøŃ…Š¾Ń‚Š²Š¾Ń€ŠµŠ½ŠøѸ Š½Š° ѨŃ�Ń‚Š¾Š½Ń�ŠŗŠ¾Š¼ Šø ŠŗŠ¾Š¼Šø ѸŠ·Ń‹ŠŗŠ°Ń…
Š�ŠµŃ€ŠµŠ²Š¾Š´ Š½Š° ŠŗŠ¾Š¼Šø Š¯ŠøŠ½Ń‹ Š˛Š±Ń€ŠµŠ·ŠŗŠ¾Š²Š¾Š¹
Š�Ń�Š´Š¾Š¶Š½ŠøŠŗ Š¾Š±Š»Š¾Š¶ŠŗŠø Š�Š°Ń€ŠøѸ ŠØŠøŃ�ŠŗŠøŠ½Š°
Š ŠµŠ´Š°ŠŗŃ‚Š¾Ń€ Š’.Š�.Š¢Ń€Š¾Ń�ŠµŠ²Š°
Š�Š¾Š¼ŠæŃ�ѡтŠµŃ€Š½Š°Ń¸ Š²ŠµŃ€Ń�Ń‚ŠŗŠ° ā€“ Š�.Š�.Š˛Š²ŠµŃ€ŠøŠ½
Š�Š¾Š´ŠæŠøŃ�Š°Š½Š¾ Š² ŠæŠµŃ‡Š°Ń‚Ń� 25.05.2009. Š¤Š¾Ń€Š¼Š°Ń‚ 70Ń…90
1/32
Š‘Ń�Š¼Š°Š³Š° Š¾Ń„Ń�ŠµŃ‚Š½Š°Ń¸.
Š£Ń�Š».ŠæŠµŃ‡.Š». 3,51. Š£Ń‡.-ŠøŠ·Š´.Š». 3,2. Š¢ŠøŃ€Š°Š¶ 500 ѨŠŗŠ·. Š—Š°ŠŗŠ°Š· .
Š˛Š˛Š˛ Ā«Š�Š½Š±Ń�Ń€Ā». 167982, Š³.Š�Ń‹ŠŗŃ‚Ń‹Š²ŠŗŠ°Ń€, Ń�Š».Š�.Š�Š°Ń€ŠŗŃ�Š°, 229
Š˛Ń‚ŠæŠµŃ‡Š°Ń‚Š°Š½Š¾ Š² ŠæŠ¾Š»Š½Š¾Š¼ Ń�Š¾Š¾Ń‚Š²ŠµŃ‚Ń�Ń‚Š²ŠøŠø Ń� ŠŗŠ°Ń‡ŠµŃ�Ń‚Š²Š¾Š¼
ŠæŃ€ŠµŠ´Š¾Ń�Ń‚Š°Š²Š»ŠµŠ½Š½Ń‹Ń… Š¼Š°Ń‚ŠµŃ€ŠøŠ°Š»Š¾Š²
Š² Š˛Š˛Š˛ Ā«Š�Š¾Š¼Šø Ń€ŠµŃ�ŠæŃ�Š±Š»ŠøŠŗŠ°Š½Ń�ŠŗŠ°Ń¸ Ń‚ŠøŠæŠ¾Š³Ń€Š°Ń„ŠøѸĀ»
167000, Š³.Š�Ń‹ŠŗŃ‚Ń‹Š²ŠŗŠ°Ń€, Ń�Š».Š’.Š�Š°Š²ŠøŠ½Š°, 81
koobas.hobune.stream
