Living like in a dream #17

postitas: StarLover - 13.06.2009, 2009-06-13 23:59, loetud: 851x

Eelmises o_O : "Nojah," sõnas Joe mõtlikult."Oeh,ma lähen homme Keidy juurde,rammin uksest sisse ja tõestan seda,et olen tema nimel valmis kõigeks." ütles Nick ja astus oma tuppa. "No seda me näeme," hüüdis Joe naerdes.Mina samal ajal proovisin mõtteid Nickilt ära saada.

"Deem no kuratt!" sõimlesin omaette."Kao mu peast,kao mu peast..." rääkisin omaette nagu hull.Ma soovisin et Nick tõsiselt mu ajudest kaoks.Elasin selle vastiku hetke bensuka ees uuesti läbi.Pisar tuli silma.Keerasin teise külje ja kuna minu ja poiste majad olid vastastikku,ning Nicki tuba täpselt minu toa vastas oli siis sealt ma nägin teda.Turtsusin korra ja keerasin teise külje tagasi,sest sellel samal hetkel vahtis Nick mulle otsa. Tundsin tema puurivat pilku. Läksin akna juurde ja ta vahtis,ikka veel, tegin oma arusaadavaltfeikki naeratust ja tõmbasin kardina ette.Saabus öö,lõpuks tuli uni.Hommikul ärkasin uksekella peale."Jaaa juba tulen,siin ei ela kõrvahaiged." karjusin ülevalt.Tegin unise peaga ukse lahti ma olin kohe ärkvel,kui nägin KES oli minu ukse taha ära eksinud ja lõin ukse kinni,noh enam vähem, Nick sai jala ukse vahele."Mida sa tahad?" küsisin ohates."See on veel uurimisel." ütles ta ja avas ukse ning astus sisse. Tema astus lähemale mulle,mina kõndisin kaugemale,kuni polnud enam kuhugi minna.Lõin oma pea ära. Nick aga tuli aina lähemale,asju oli küllaga,mida ma loopida oleks saanud,aga millegi pärast ma seda ei teinud."Mine ära!" hüüdsin lõpuks kui suu lahti sain.Iga sammu mis ta lähemale astus tekitas tunde,nagu põlev ahi tuleks lähemale."Ei,mitte seekord." ütles ta mulle.Lõpuks ta jõudis minu ette,ma ei vaadanud talle otsa jõllitasin oma sokke. Ta tõstis oma käe proovides selle mu käe peale panna.Ma lükkasin selle ära.Ta ehmatas pisut."Huvitav mis seal toimub." ütles Joe,kes oli vaadanud aknast,kuidas Nick minu juurde tuli. "Ei tea,küll pärast kuuleme." hüüdis Kevin köögist.Nick samal ajal tegi teist katset,seekord ma proovisin samuti seda ära lükata.Nick reageeris ruttu ja haaras mu käe,mind lähemale tõmmates. "Ei,ei,ei,ei." mõtlesin silmi kinni pigistades.Ma tundsin kuidas ta iga sekundiga mulle aina lähemale tuli.Ma ikka veel ei nutnud.Minus tekkis viha tema vastu."Ei,palun ära tee.Ei,ei." ütlesin pärast pikka vaikust."Väga raske on seda mitte teha." ütles ta rahustavalt rahuliku häälega."Ära tee." sosistasin nüüd juba.Jõud häält teha,oli kadunud.Kuid siis viha ja armastus tema vastu süvenesid,nüüd ma leidsin jõudu joosta.Kui ma enne tundsin end nagu sulav suhkur,siis nüüd ma enam nii ei olnud,ma tõmbasin oma käe ära ja jooksin oma tuppa."No mida sa teed?Kõik läks ju praegu hästi." hüüdis ta mulle. "Ei läinud, kõik on valesti,sa ei tohiks siin üldse ollagi,miks sa ei või lahti sellest lasta mine oma eluga edasi,saa üle." hüüdsin talle vastu . "Isegi mitte pommiähvardusel." ütles ta ja jooksis järele. "Jäta mind rahule!" kisasin ei tea kuhu joostes."Ei,ma ei kavatsegi alla anda." vaatasin korra taha,väga väga loll tegu.Ma jooksin talle otsa ja kukkusin maha. Ma karjatasin."Tule,tõuse püsti,lepime ilusti ära nüüd." ütles ta omaülimanunnu häälega."Ei," punnisin ma vastu , ja taganesin,lõpuks tõusin ma püsti ja jooksin oma tuppa, kahjuks ei olnud seal lukku,ma tegin rõduukse lahti ja ronisin siis voodi alla.Nick tegi mu toa ukse lahti ja nägi,et mul on rõduuks lahti , "Issand jumal,palun ära ütle et ta hüppas rõdult alla..." ütles ta närviliselt.Ta jooksis rõdule.Kuid siis ta taipas,et oli haledalt üle saanud.Ma hingeldasin ärevusest ja ka pikast jooksmisest.Summutasin seda kitarrikoti sisse."Keidy,tule voodi alt välja,ma tean et sa oled seal,ma kuulen su hingamist." ütles ta mulle. "Mine koju." ütlesin ja hammustasin huulde. Ma tegelikult ei mõelnud seda."Hea küll." ütles ta mulle. "Ei kavatsegi." mõtles ta kavala muigega.Ta läks alla,kuulsin uksepauku,arvasin et ta oli läinud,läksin siis alla tuppa,järsku võttis keegi mu seljatagant kinni."Kätte su sain." ütles ta võidurõõmsalt Nüüd ma sahmisin ja siplesin kõigest jõust ja see jõud ei kestnud kaua. "Ära kuluta oma energiat siplemise peale." ütles ta mulle.Ta istus koos sipleva minuga diivanile. Ta hoidis nii kõvasti kinni,et see hakkas juba tasapisi haiget tegema."Rahune,räägime." sosistas ta mulle kõrva."Ma ei taha.Mul ei ole midagi rääkida.Ma ei taha enam,"ütlesin sahmides nii et vähe ei olnud.Lõpuks ta pani oma käed alla poole,nüüd oli juba võimatu mul oma käsi liigutada."Nüüd ei saa sa enam mind halvatuks taguda." sosistas ta mulle. "Lase lahti," ütlesin hambad ristis.Mul oli nutmahakkamise tunne peal."Tshh...tasa," proovis ta mind rahustada."Lase mul minna,seal on miljoneid teisi,palju paremaid tüdrukuid,kes isegi kannataks sinu petmise ära,aga mina mitte," ütlesin nüüd juba paluvalt,kuid ma sisimas teadsin,et ma ei suudaks teda mitte ühegi teise tüdrukuga näha."Aga nii oleks ju igav,poleks keda taga ajada,elu oleks niimoodi väga igav,mõtle,nad elaks üle mu petmise ja nad ei tapleks minu eest,nad ei peksaks mind,nad ei kisaks mu peale,nad ei oleks mu peale vihased,nad ei jookseks mu eest,ja nad ei oleks nii vabad,nagu seda kõike teed ja oled sina." vastas ta mulle. "Kas see teeb sulle nalja,minu välja vihastamine,minu petmine teeb sulle nalja?" küsisin ma tigedalt. "Ei,ma ei mõelnud seda,ma proovisin öelda,et sa oled ainulaadne,ja ainulaadseid hoitakse ainult endale." ütles ta rahustavalt. "Palun,lahkume lihtsalt teineteise elust,nii on parem." proovisin lahti sellest tugevast haardest pääseda. "Minule see ei sobi." ütles ta mulle mind seljatagant kallistades.Närisin huult.Mul oli juba tunne,et ma tahan talle andestada,kuid miski hoidis mind veel tagasi.Arvatavasti eneseuhkus.See tugev soojus või täpsemalt tulisus,tegi mind uniseks."Lase mind vähemalt lahti,ma luban,ma ei jookse,aga ma juba jään magama siin sellest vastikust soojusest." ütlesin ja tundsin kuidas tugev haare järele annab.Järele annab,aga ei lase päris lahti,ma pöörasin end ümber.Ma vaatasin talle silmadesse,see armas nägu,see vastikult armas isik,kes oli mu elu peapeale pööranud.Mul valgusid silmad vett täis.Tahtsin teda suudelda ja kohe,aga mu eneseuhkus ei lasknud seda.Pisarad hakkasid voolama põskedest alla.Ja ei olnud mingit kontrolli nende üle.Nick tõmbas mu endale kaissu.Ma puhkesin kontrollimatult nutma."Votnii,kõik saab korda." sosistas ta mulle kõrva."Lõpuks ometi." mõtles Nick.Ma rahunesin.Nüüd me seal istusime,teineteise kaisus,kivi langes südamelt. Ma olin andestanud,kõik oli lõpuks läbi.Nick tõstis mu pea ja suudles siis."Sa ei tea kuidas ma sind igatsesin." ütles ta mulle ja vajutas mu huultele pika musi. Lõpuks võtsin ka mina temalt ümbert kinni."Mina sind ka." sosistasin talle kõrva.

Märksõnad: tagaajamine  nick  keidy  lepitus  järjekas  fikk  laavstoori  järjejutt