Living like in a dream #16

postitas: StarLover - 13.06.2009, 2009-06-13 23:58, loetud: 841x

Eelmises o.O : "Jah, tüdruk,kes seisab enda eest...ja mina kaotasin ta." ütles Nick kurvalt maha vaadates, "Kui mina kaotaks Kerli, teeks ma ükskõik mida,et ta tagasi saada,ajaks armukadedaks,rööviks ta,saadaks palju smse,suudleks vastu tahtmist...tunded ei kao nii kergelt Nicky." " heietas Joe."Ja.." jättis Nick oma lause pooleli ja vaatas kavala muigega . "Mida?" küsis Joe.


"Miks mitte "laenata" Keidyt nädalaks või nii ?" ütles Nick kavalalt. "Nick." ütles Joe. "Jah?" küsis ta. Joe jätkas : "See on maailma lollim mõte mida ma sinult kuulnud olen." ja hakkas naerma. "Kuidas nii?" küsis Nick. "Ta just rööviti paar päeva tagasi,viidi riigist välja, tahad sa tõesti seda talle uuesti teha?" küsis Joe ja vaatas Nicki lolli näoga."Aaajah," ütles Nick mõtlikult ja jätkas siis : "Ta vanematel on plaanis ärireis eks?" küsis Nick jälle oma kavala miuigega. "Jaa,mis siis?" sõnas Joe ja mõtles millise lolli mõttega nüüd Nick välja tuleb. "Kasutame seda ära,mingi homme peaksid nad minema,aga ma veel mõtlen mida teha." ütles Nick ja pööras end arvuti poole. Logis AIM'i sisse. Ma olin online. Ta hakkas minuga rääkima,aga ma ei rääkinud temaga.Istusin ikka veel oma toas.Ema ja isa pakkisid oma toas asju,JÄLLE. Ma ei tahtnud et nad läheks,aga nad lubasid enne kooli algust tagasi olla.Nad sõitsid juba täna Tallinnasse.Neil pidi varahommikul minema lennuk. Kell oli 19.00 kui ema tuli ülesse : "Keidy,me hakkame sõitma nüüd." Pöörasin pea ema poole.Tulin toast välja ja läksime alla. Jätsin vanematega hüvasti ja aitasin neil kohvreid autosse tassida .Ootasin kuni auto minema sõitis,vaatasin korra Nicki magamis toa aknast sisse,ta vaatas vastu,vaatasin natuke, aga mind väga häiris et tema seal oma kurva pilguga vaatas,pöörasin pea ja läksin tuppa.Pisar tuli silma, ma tahtsin üksi olla,seetõttu ei kutsunud ma ka Kerlit. Läksin oma tuppa,võtsin läpaka kaasa ja läksin alla telekatuppa.Istusin Msnis ja AIM'is . Nick alustas jälle juttu :"Miks sa mind nii vaatasid?" küsis ta. Issand kuidas ma soovisin et ta poleks minuga rääkima hakanud. "Ja ei tea,miks peaks sind huvitama?" nähvasin ja panin end away peale pealkirjaks panin : Kuskil,kus sind pole."Miks sa selline oled?" küsis ta siis. "Wow, kus oli nüüd küsimus,sa mu nime ikka mäletad veel?" nähvasin uuesti."Ahh...ma kahetsen seda,mis ma tegin,või õigemini,et ma midagi ei teinud.Kas sellest ei piisa?" küsis ta. Vaatasin pika näoga monitori."Ei.Ning ma lahkun nüüd." Ütlesin ja ootasin vastust,ise endale aru andmata miks.Ja ta vastas : "Kuhu?" ja siis ma sain aru miks ma tahtsin et ta vastaks,mul oli hetkel tüli norimise tuju,"Sinna kus sind pole." nähvasin uuesti. "Seda me veel vaatame." ütles ta mulle. See veidi hirmutas mind. Ma panin AIM'i ja läpaka kinni,viisin selle ülesse,panin riidesse jooksin alla võtsin rula ja läksin uksest välja,keerasin ukse lukku ja sõitsin ei kuskile. Tundsin et keegi jälitas mind. Keerasin ümber,mitte kedagi polnud. Hakkas pimedaks minema.Hakkasin koju tagasi sõitma.Nick tuli nurga tagant ja tõstis mu rula pealt maha ja hoidis kinni.Ma ei sipelnud,kuigi ma väga tahtsin lahti saada,teadsin ma et nii tugevast haardest ma juba lahti ei siple.Ma vaatasin talle hirmunud näoga otsa,ma ei teadnud mis ta kavatseb järgmiseks teha ja see hirmutas mind.Me lihtsalt seisime seal.Tema hoidis kinni ja mina ei sipelnud."Tere." ütles ta mingi 2 minuti pärast. Ütlesin vaikselt kui vihaselt hambaid ristis hoides : "Lase lahti." Ja ootasin,kuna ta lahti laseks. "Ei mõtlegi enne kui sa mulle andeks annad." pool minust tahtis seda aga teine pool,mis seda teha keelas,võttis võimust ja ütlesin : "Mitte kunagi." selle peale ta naeris ja ütles "Siis seisame ka siin igavesti." muidugi ma ei uskunud seda ja ütlesin : "Hah,minul ükskõik." ütlesin ja vaatasin kõrvale. Ta haigutas ja sellel sekundi murdosal ma mõtlesin : "Ta ei hoia alateadlikult minust tugevalt kinni hetkel, kas nüüd või ma pean andestama." ma valisin põgenemise. Ma tõmbasin end temast lahti ja pistsin jooksu ning haarasin jooksmise pealt rula.Ma jooksin,ta jooksis mulle järgi ta oli kiire, ta hakkas just minust kinni haarama,kui ma kukkusin,muru peale õnneks."Kuradima kivid." vandusin ja tõusin istuli,Nick jooksis minu poole ja haaras veel tugevamalt kinni."See kord sa ei pääse." ütles ta mulle."Ükskord sa lased ikka lahti." selle peale naeris ta jälle ja ütles :"Muidugi lasen,kui sa andestad." selle peale naersin mina ja ütlesin : "Mitte kunagi." "Lase lahti,lase lahti,lase lahti,lase lahti,lase lahti..." see oli mu ainuke mõte hetkel . Oli täielik piin istuda murul,tema käte vahel.Eriti ma vihkasin seda,et mulle meeldis see."Lase palun lahti." ütlesin talle, mul hakkasid pisarad alateadlikult tulema,pühkisin need ära."Ainult siis kui sa andestad," ütles ta mulle järjekindlalt."Ahhh! Kas sa ei saa aru,kui raske on sellist tegu andestada,Nick,seda on raske teha, ja sa ei tea kui palju teeb haiget praegu istuda siin muru peal,sinu käte vahel ja vihata sind ja vihata seda kui palju ma sind,sinu lokke,sinu silmi,sinu olekut,sinu naeratust ja absoluutselt kõikke sinus ikka veel armastan ja samal ajal mõelda aa..jaa..teda ei saa armastada,kuna ta pettis mind mu silmade all ja tappis mu südame?!?!?!?!"hakkasin nutma ja tagusin teda rusikatega,kuid mu jõud lõppes otsa.Nick vaatas mind suurte silmadega see muutus naeratuseks."Sa ikka veel armastad mind?" küsis ta lootusrikkalt. "Loogiš,aga ma ei saa andestada, ma ei taha ja ma ei suuda." rahunesin maha. Ta kallistas mind. Ma ei tahtnud seda,aga vastu puigelda samuti ei tahtnud."Palun,andesta mulle," sosistas ta mulle."Ei..ma ei suuda...ei suuda." sosistasin."Proovi."sosistas ta mulle. "Ei." ütlesin ja proovisin püsti tõusta.Nick ei lasknud."Ära mine." ütles ta mulle."Lähen,ma ei suuda enam ühtegi südantpurustavat sekundit sinuga olla." võtsin rula,vaatasin taha ja ütlesin siis : "Ma ei usu,et ma enam kunagi sulle andestada suudan," ja lahkusin,jätsin ta muru peale.Pühkisin oma pisarad ja sõitsin rulaga koju. Ma teadsin et ma ei suuda mitte kunagi andestada.Hakkas sadama,kaugelt kõndis oma kodupoole tuttav kogu. Vaatasin teda,ohkasin ja astusin majja.Nick jõudis koju Joe küsis : "Kus sa ära käisid ?" Nick vaatas teda ohkas ja ütles siis : "Keidyt vaatamas,jälitasin teda,püüdsin kinni." Joe vaatas teda,suu ammuli. "Sa ei teinud seda..." ütles Joe. "Tegin." ütles Nick uuesti ohates. "Mis ta tegi?" uuris Joe. "Alguses kui ma ta rula pealt kinni püüdsin,vaatas ta mind nagu hirv auto ees,arvatavalt ei saanud ta aru,mis ma teha kavatsen,ja see hirmutas teda,siis ma haigutasin ja ma ei pannud tähele,ta tõmbas end lahti,jooksis,tõmbas rula kaaasa,jooksin järgi,peaaegu haarasin temast kinni,,ta komistas muru peale,jooksin tema juurde,võtsin ümbert kinni,tugevamini kui enne,ta palus et ma ta lahti laseks,ja siis ma ütlesin et mitte enne kui ta andestab ja siis ta ütles et kurat küll,et ta ei saa andestada mulle,kes teda pettis,tema silme all, ja et kui raske on hetkel seal minuga istuda kui ta veel mind ja minus kõikke armastab ja samal ajal mõelda et aa,et mina olen ju see kes tema südame tappis ja siis ta tõusis ja hakkas minema ja siis ma palusin et ta ei läheks ja siis ta ütles et ta läheb,et ta ei suuda enam mitte ühtegi südantpurustavat sekundit olla minuga ja siis ta lahkus ja mina tulin oma koju ja enne lahkumist ütles ta veel,et ta arvab et ei suuda mulle kunagi andestada,jaa see oligi kõik." rääkis Nick pika jutu maha. Joe vaatas teda suu lahti."Vähemalt ta armastab sind veel." ütles Joe."Nojah,aga mis armastus see on andestuseta ja usalduseta?" ütles Nick oma toa poole liikudes. "Nojah," sõnas Joe mõtlikult."Oeh,ma lähen homme Keidy juurde,rammin uksest sisse ja tõestan seda,et olen tema nimel valmis kõigeks." ütles Nick ja astus oma tuppa. "No seda me näeme," hüüdis Joe naerdes.Mina samal ajal proovisin mõtteid Nickilt ära saada.

Märksõnad: kevin  nick  keidy  joe  järjekas  fikk  laavstoori  järjejutt