Living like in a dream #14

postitas: StarLover - 13.06.2009, 2009-06-13 23:54, loetud: 771x

Eelmises : Poisid jooksid võidu mulle uksetaha,koputasid,lasid kella.Ema tuli uksele ja küsis oma perfektses inglise keeles : "Kus Keidy on ?" "Me arvasime et ta on kodus,ta eile tuli ju koju...või ei ?" küsis Joe. Ema tõmbas hinge kinni ja ütles siis :"Ei," ta kutsus poisid sisse ja helistas Kerli emale,kes arvas et nad Kerliga meie pool on. Poisid ehmatasid,emad ehmatasid,isad ehmatasid.Varsti saabusid ka Kerli vanemad meile."Kus nad siis on ?" küsisid emad juba päris nutuselt.Samal ajal kui emad seal halasid,ootasime meie kedagi et tuleks ja räägiks mis toimub.Järsku läkski uks lahti seal astus sisse. ..


mingi ülelõhnastatud,ülemeigitud blond "beib" nagu ta proovis olla. Kuna mul oli tugev allergia lõhnaõlide vastu,läks nina umbe ja ma hakkasin aevastama."Jonas Brothersi poisid on minu,mitte teie, saate aru ? Hoidke eemale, või muidu." ütles ta meile oma beibeliku häälega meil Kerliga oli umbes : "What the f*ck?" "Ma arvan,et see on nende otsustada." ütlesin ülbet nägu tehes. "Sina ole kuss." käratas ta mulle. Lõi ukse pauguga kinni ja kõndis minema. See tuba oli üleliigselt roosa. "Nagu,ta on mingi täielik roosa hull." kommenteeris Kerli. "Karta on,mul läks nina umbe kui ta siia tuli,nii ülelõhnastatud või jaa?" klatšisime Kerliga seda tüdrukut.Me juba tüdinesime seal istumisest."Jaa oli naljakas,naersime puruks aga me läheks heameelega koju nüüd!" kisasin üle maja, kuulsin ülesse tulevaid samme.Uks avati taas ja astus sama beib,kes ennegi ja pmst kisas : "Te ei saa enne siit välja,kui poisid on minu." me vaatasime pikkade nägudega : "Ütle parem kohe,et mitte kunagi,ma enne suren,kui sinu juurde nad lasen." turtsusin näkku,minuga ühines lõpuks Kerli : "Ongi, sa oled nagu mingi hullem taun wannabe,kes on lihtsalt ülemeigitud ja lõhnastatud ja arvab et on mingi lahe kohe,SA AJAD MU SÜDAME PAHAKS!" vaatasin Kerlit imestunult,ta polnud varem nii tige olnud. Tüdruk vaatas teda ja küsis siis : "Arvad nii?" olin veel rohkem üllatanud. Kerli noogutas hoogsalt. "Aga tead mida ? MIND EI HUVITA!" ütles ta ja pani ukse pauguga kinni,kuid avas selle siis uuesti ja ütles : "Ja btw. sellel "tibil" on ka nimi ning see on Mari" ja lõi ukse veidi vaiksema pauguga kinni kui enne. "Ok siis..." ütles Kerli.Mu telefon oli õnneks hääletu peal ja hakkas siis surisema.Helistajaks oli Nick.Sain vaevaliselt telefoni välja vajutasin siis kõne vastamis nupule ja kuna sellel plikal teises toas raadio röökis sain valjuhääldi peale panna."Keidy,kus kurat te olete,me muretseme siin surnuks." hüüdis Nick läbi telefoni,sain aru,et ka tema telefon oli valjuhääldi peal. "Kuss,ole tasa!Ta võib meid kuulda,see võib olla hetkel viimane kõne üle pika aja." proovisin teda rahustada. "Kes?" küsis Nick poole vaiksemalt. "Mingi teie laaver Mari,kes röövis meid selleks et ta arvas et me proovime teid endale saada või muud sellist." kõik sealpool telefonis olevad inimesed vaatasid teineteisele otsa ja Nick jätkas : "Kus te olete?" "Ei tea," tegi Kerli ka suu lahti, Joe vappus Kerli häält kuuldes."On ikka kõik korras ?" küsisid poisid kolmekesi koos, "Jaa,ainult et Keidy sureb siin varsti oma allergiasse." rääkis Kerli. "Allergiasse?" küsisid kõik korraga kes sealpool toas olid."Jaa,meid hoiab kinni mingi ülelõhnastatud tšikk ja siis Keidy on nagu nendele lõhnaõlidele ju allergiline." proovis Kerli seletada. Oli kosta naeru. "Pole naljakas." proovisin aevastust tagasi hoida."Okei,räägime ruttu nüüd,nad ei lase meid enne minema kui ta teie kolmega noh teidib vms või noh läheb välja võinii." proovisin selgitada. "No,aga annab korraldada." ütles Nick. "Ei!" kisasime Kerliga koos. "Miks mitte?" küsis Joe, "Ja kaotame teid ja näeme teid temaga ? Ei aitähh,me enne sureme." ütles Kerli,ma nõustusin.Poistele läks see väga hinge,et me nii "riskime" nendepärast.Kõlasid sammud, "Me peame minema, ta tuleb,kunagi räägime." hüüdsime veel telefonisse ja lõpetasime kõne."Keidy,Ke..."" oli veel enne lõpetamist kuulata.Proovisime kõigest väest käsi väänata ja telefoni peita.See õnnestus just sekundi murdosal enne Mari sisse astumist."No kammoon,andke poisid lihtsalt mulle ja te olete vabad" ütles ta sisse astudes. "Isegi mitte relvaähvardusel," ütlesin plikale veel. "Annab korraldada," ütles tüdruk,ma ehmatasin tugevalt,ma ei uskunud et ta niikaugele asjaga läheb ja asja niitõsiselt võtab.Ta jooksis alla ja tuli ülesse plastmass relvaga mille peale ma naerma hakkasin."Sa kavatsed mind sellega lasta?" küsisin läbi naeru,Kerli virutas mulle küünarnukiga ja ütles siis :"Sa ei tea kui valus sellega saada on," ja juba see tüdruk lasigi mind,täpselt pähe,mul oli jubedalt valus."Järgmine kord,ole oma sõnadega ettevaatlikum." ütles tüdruk ja hakkas lahkuma ja ütles siis :"Kui ma mingi imeläbi poisse homme ei saa,toimetame teid kuskile ja sunnime poisse minuga olema." ja läks uksest välja. "See on nagu mingi faking seebiooper, naised taplevad mingi meeste pärast, ma ei saa aru , miks ta neid poisse niiväga tahab?" ladus Kerli oma mõtted välja. "Peab ju tunnistama,nad on erilised."proovisin läbi valu endal tuju paremaks teha. "Jah, on küll." nõustus minuga Kerli. "Kerli,me peame siit põgenema." ütlesin maha vaadates. "Nõus." ütles Kerli, hakkasin mõtlema. "Kuule, meie need nöörid ümber käte ei ole väga pingul,ma proovin neid lahti siduda....oota..kohe saan." ütlesin nööre lahti proovides arutada. Ja see õnnestus.Ma tegin nöörid lahti,tegin ka Kerli omad lahti,me avastasime et me oleme keset metsa mingis ROOSAS majas. "Täielik roosa hull." ütlesin aknast alla hüpates. Kerli hüppas alla,ja puuoks raksus, viskasime end kohe pikali,see äratas Mari tähelepanu,ta läks akna juurde vaatama, "Ahhaa!" kisas ta julmalt valjult,tõmbasime Kerliga hinge,"Kuradi kits,kao minema, mul närvid niigi läbi." ütles ta ja sulges akna,me hingasime kergendatult välja.Me olime keset metsa,levi oli halb,me hakkasime jooksma.Ükskõik kuhu,ainult et saaks siit minema. Kuulsime kuskilt maantee müra. Jooksime sellepoole, meil polnud kunagi nii heameel olnud näha maanteed. Me kiljusime õnnest. Aga mina ei saanud eriti. Mul oli ikkaveel väga valus.Mul oli selline tunne,nagu ma oleks puuga pähe saanud.Hakkasin hirmus siis telefoni otsima, "Kurat !" kisasin."Mu telefon jäi sinna!" ütlesin Kerlile ja lõin end vastu pead. "Ei jäänud.." ütles Kerli ja vaatas kavala muigega taevast ja võttis mu telefoni oma taskust välja. "Kerli appi,sa oled nii tark!" hüüdsin talle ja kallistasin teda. "Sa lülita oma telefon välja." ütlesin Kerlile,"Miks?" küsis ta siis, "Meil on vaja ju kontakti pidada,mis siis saab kui meil mõlemal aku tühjaks saab?" ütlesin Kerlile,ta hakkas automaatselt seda välja lülitama,liikusime siis mingi märgi poole. Seal oli Läti keeles mingi tekst. Ma ehmusin.LÄTI KEELES! Võtsin telefoni ja hakkasin värisevate kätega Nicki numbrit valima. "Keidy!" kisas ta telefoni."Nick." ütlesin tasaselt. "Mis juhtus?" küsis ta siis. "Sa mõtled peale selle, et meid rööviti,mulle plastkuul pähe lasti ja et me Eestis ei ole? Hästi läheb. " ütlesin talle. "Te..ei ole Eestis?"küsis ta ehmunult. Oli kuulda emade nuttu taustal. "Ütlesin ma midagi muud?" küsisin,ma olin täielikult endast väljas ja ma valasin selle Nicki peale. "Palun vabandust,aga ma lihtsalt ei saa aru,miks see alati minu ja Kerliga juhtub." vabandasin tema ees. "Kõik on korras."proovis ta mind lohutada,leidsime mingi linna,istusime kuskil kõnnitee ääres äärekivi peal. "Aga vähemalt,me saime sealt majast minema," ütlesin kuulda oli kergendus ohet. "Jumal tänatud" ütles Nick. Kõik hakkasid tagataustal pärima,oli arusaadav,et Nicki telefon ei olnud valjuhääldi peal. "Me proovime Eesti poole liikuda," ütlesin neile. "Me proovime teid tollis kätte saada." ütles ta mulle. Jah,me proovime tolli leida." ütlesin, "Okei,tsau,aga nüüdsest peate teie helistama,mul saab kõneaeg otsa." "Okei," ütles Nick naerdes.Hakkasin just kõne lõpetama kui Nick ütles : "Keidy.." "Jah?"küsisin põnevil häälega."Ma armastan sind." vot need kolm sõna võtsid mind tummaks,kuid võtsin end kokku ja ütlesin siis :"Mina sind ka,tsau,näeme." ütlesin ja lõpetasin kõne ja vaatasin suurte õnnelikkude silmadega Kerlile otsa. "Mis ?" küsis ta. "Nick ütles mulle need kolm sõna." Kerli vaatas mind lolli näoga ja hakkas siis kiljuma,"Issand kui tore." kiljus ta ja kallistas. "Okei, hiljem rõõmustame,nüüd tuleb meil hakata Eesti poole teed otsima." ütlesin Kerlile. "Pff,see on lihtne,liigume sinna." ütles Kerli ja hakkas mind endaga kaasa tirima. Nägime silti kus oli läti keeles : "Toll:80km." "Kerli!Tollini on 80 kilomeetrit?!?!?!?!?!?!?" kisasin julmalt kõvasti, "Nojah,aga kui me tahame koju,peame me seda tegema,tule nüüd!" ja hakkasime liikuma.Meil olid kõhud tühjad ja olime väsinud. Aga me jätkasime liikumist.Kui olime mingi 20 km kõndinud istusime maha ja meile helistati. "Jah?" võtsin väsinud häälega vastu. "Me oleme kohevarsti tollis." ütles Nick läbi telefoni. "Jaa,aga meil on umbeeesss....60km veel kõndida."ütlesin ja mulle lasti kuuldavale tugev ehmatuse heli. "Teil meie passid/ID-kaardid on ?" küsisin üle. Nick küsis meie vanematelt ja ütles siis : "On." ohkasin kergendatult."Liikuge edasi,me sõidame teile üle piiri vastu ja võtame teid peale eks?" rääkis ta mu ema mõeldud "targast" plaanist. Autos olid minu ja Kerli ema ja isa , ning ka poisid,kes närvilisusest küüsi närisid,eriti Joe."Liigume." ütlesin Kerlile ohates ja aitasin ta püsti,tegime end puhtaks ja liikusime juba pooljoostes,väsimusest me ei teinud välja,kuigi oli kõhe kõnidida mööda maanteed.Olime päris kaugele nelja tunniga jõudnud,nimelt 40 km. Olime hämmastunud. "See on meiesugustele paksukestele hea trenn." sõnas Kerli hingeldades,naersin selle peale. "Jaaja," ütlesin ja andsin märku,et me võiks liikuda."Lähme." ütles Kerli. Ja liikusime. Ma märkasin kauguses tuttavat autot. Ma tõmbasin hinge kinni ja lõugasin :"KERLI! VAATA!" ja hakkasin ülesse alla hüppama."Mida on?" küsis Kerli ja vaatas. Ta vaatas ja hakkas samuti. Autos olid meile kallid inimesed. Me olime ülimalt õnnelikud.Me kukkusime väsinult maha istuma ja jäime autot lähemale ootama.Ka poisid märkasid meid teeääres.Nemad teadsid ainukesena mis meil seljas olid kuna nemad nägid eile meid viimati. Samal ajal oli Mari meie kadumist märganud,kisas ja ütles omaette :"Te veel kuulete minust." Poisid hüplesid autos ülesse ja alla ja kisasid : "Nemad!Nemad!" nad olid ülimalt õnnes. Auto peatus meie juures. Poisid jooksid autost välja.Meie Kerliga puhkesime kergendusest ja õnnest nutma. Poisid tõstsid meid sülle ja viisid autosse,me olime väsinud,me olime magamata,meil pead valutasid,mul kippus sellest kuuli saamisest silme eest mustaks minema,jalad andsid pikast jooksmisest ja kõndimisest tunda.Me proovisime õnnenuttu Kerliga maha saada,me olime vanemaid ja poisse nähes eluõnnes. Me kallistasime neid pikki minuteid. Nad vedasid meid süles autosse ja kuna autos rohkem ruumi polnud,siis sülle me ka jäime,me jäime selles soojuses Kerliga magama.Me ei ärganud enne järgmise päeva lõunat.Kerli oli külaliste toas ja magas mina olin oma toas,Kerli ärkas esimesena ja avastas Joe oma voodi juurest ja ehmatas."Leidsid ka aega et ärgata?" küsis Joe naeratades. "Näha on"ütles ta haigutades.Nad jutustasid seal veel samal ajal ärkasin mina oma toas avastades Nicki oma voodi eest,kes mu ärkamist märgates minu juurde voodile tuli. "Ma arvasin et sa ei ärkagi." ütles ta mulle. "Nii juhtub kui olla 24 tundi ärkvel." sõnasin talle."Lähme alla," ütlesin talle.Hakkasin voodipealt jalgadele toetuma,kui ma maha kukkusin. "Arvad sa tõesti et pärast sellist pikka maad maha kõndides saad sa veel kõndida?" ütles ta naerdes."No,lootus oli." ütlesin talle samuti naerdes.Ta võttis mu sülle ja läksime all,kus ootasid meid Kevin,Joe,Kerli,ja minu ning Kerli vanemad."Lõpuks ometi." ütles Kerli. Mind paigutati Kerli kõrvale istuma."Nonii." ütles Kerli ema."Rääkige meile,mis seal täpsemalt juhtus." lõpetas ta oma lause. Hakkasime siis Kerliga jutustama :"Üleeile õhtul,kui hakkasime Kerliga koju minema,lõi keegi meid seljatagant uimaseks.Hommikul avastasime end mingist majast,või õigemini mingist toast,mis oli üleni roosa ja täis Jonas Brothersi asju ja postreid. Lõpuks kui me kedagi hüüdma hakkasime kuulsime samme,sisse astus mingine ülelõhnastatud,ülemeigitud blond beib,mingi hullem gruupi.Ta ütles et kui tema Jonase vendadega välja ei saa,jääme me sinna pikemaks ajaks.Siis helistasite teie,peale kõne lõpetamist,jõudsime napilt telefoni ära peita.Siis ee tüdruk Mari,ütles kui ta mingi imeläbi poisse tänaseks ei saa hakatakse meid halvemini kohtlema ja võidakse ka üleviia mujale,sellel hetkel arvasime me veel,et me oleme Eestis,ja siis nagu me ütlesime et me ei anna poisse isegi mitte relvaähvardusel minema,ütles ta meile et annab korraldada,me vaatasime Kerliga teineteisele otsa,tüdruk jooksis alla,tõi plastikust laste relva,selle peale ma naersin ta välja ja sain Kerli käest noomituse et see on valus,ja juba ta lasigi mulle sellega pähe,mina avastasin,et nöörid ei ole korralikult seotud,ja sidusin meid lahti ja peale seda avastasime et me ei ole kõrgemal,kui esimene korrus,hüppasime aknast alla ja oleksime peaaegu vahele jäänud.Jooksime metsast välja,maantee mürina poole,sealt edasi sattusime linna ja andsime teada et oleme veel hetkel terved ja et me oleme Lätis ja et me hakkame Eesti poole liikuma.Sealt kõndisime 60 km. maha,ja siis kui me teid nägime,olime õnnest hullumas ja edasi te juba teate ise." jutustasime pika jutu maha ja vaatasime maha."Laseme selle plika kinni võtta." ütles ema ja kõndis telefoni poole.

Märksõnad: kerli  kevin  nick  keidy  joe  järjekas  röövitud  järjejutt