Danielle kurb elu.

postitas: Fueber. - 28.10.2008, 2008-10-28 16:17, loetud: 827x

Tere! Olen selle loo peategelane Danielle. Elan Londonis, olen 15 aastane ja mu ekspoiss-sõber on Michael, ka 15 aastane ja me käime samas koolis. Jutustan teile ühest nädalast, millele ei tahaks enam kunagi mõelda.Siis me veel ei olnud lahus Michaeliga. Niisiis. Tunnid algasid juba. Michael tuli minu juurde ja nuttis. Ta rääkis, et tahab surra. Kell helises siis. Algasid tunnid. Klassijuhataja rääkis mingist laevareisist ja blablabla. Igastahes, igaüks pidi võtma loosisedeli ja siis selgitati välja need 2 kes lähvad meie klassist. Mina sain minna ja Michael ka. Niisiis. Me saime koju pakkima minna. Me läksime koos. Ta saatis mind mu koduni ja läks ise enda koju edasi. Ma võtsin kaasa ujukad, raamatu ja paar sooja riietuseset veel. Muidugi veel paar asja, mida ema mul käskis kaasa võtta. Kui sain valmis, läksin kooli juurde tagasi. Michael oli ka juba seal. Siis me läksime koos sadamasse. Seal oli juba kooli dire ja me läksime koos temaga laeva peale. Paraleerklassist oli Samantha ka saanud tulla. Igastahes. Samantha kadestab mind, sest ma käin Michaeliga ja Samantha armastab Michaeli. Kui me hakkasime sõitma, leidsin laeva pealt kirja. Seal oli kirjas: Kallis Danielle! Jätan su maha, sest Samantha on mu tõeline love. Edu sulle uue poisi leidmisesl, Michael.
Mul on see sõna-sõnalt meeles. See oli liialt valus. Algul arvasin, et selle kirjutas Michael, aga ma eksisin. Ma läksin Michaeli juurde ja küsisin: „MIKS?“ ma nutsin. Ma tahtsin surra. Ta oli mu jaoks elu. Nagu tahaks surra see, kes kaotab oma lähedase. Nt enda ema. Igastahes Michael ei teadnud, millest ma räägin ja ütles et ta jätab mu maha. Ma ei saanud aru. Küsisin selgitust, kuid ta ei rääkinud enam minuga. Ma läksin kooli direktorile rääkima, et tahan koju. Ta jutustas mingi pointless loo ja mu tuju tõusis. Tundsin, kuidas ma vihkan Michaeli. Ma naersin enda üle. Ma ei suutnud endale valetada. Ma armastan teda ikka veel. Niisiis. Kui me juba tagasi sõitsime, oli mu tuju parem. Koju jõudes nägin pooltühja unerohu purki, surnut ema ja kirja laual. Ma nutsin. Siiski lugesin kirja ära, seal oli kirjas:
Kallis musimopsu Danielleke! Tapan end, sest tahan muredest lahti saada. Kullake, sina aga ela ilusasti edasi.
Ma hakkasin nutma. Mulle tulid eriskummalised ja lollid mõtted pähe. Et mina olin ema probleem jne. Nüüd kirjutasin ise kirja. Panin kirja:
Isa! Tapan enda, sest ema tegi seda. Ta on mu eeskuju. Michael jättis mu maha, ema jättis mu maha. Mul on mõttetu elu. Annan Kitile veel süüa, loodan et ta pojad ja tema ise elab veel hästi. Anna see kiri siis Michaelile ka edasi. MICHAELILE: armastasin sind enda elu lõpuni. Loodan, et andestad. Tean, et ma olen su jaoks tühjus, kuid ma ei taha enam kunagi nii mõttetut elu elada. Ma ei taha edasi elada. Tahan surra, nagu sinagi ükspäev.
Danielle.
Ma läksin andsin Kitile süüa. Võtsin seejärel klaasi vett. Läksin elutuppa ning panin kirja lauale. Võtsin unerohu sisse ning uinusin.
Kui ärkasin, olin haiglas ning Michael ja isa olid seal. Nad mõlemad nutsid. Seejärel räägis isa „Kulla laps, miks sa teed nii? Kullake? Ma ju armastan sind!“ „Ja mina ka hoolin sinust, ära tee nii! “ lisas Michael. Ma rääkisin neile, miks nii teha tahtsin. Et Michael jättis mu maha, ema tappis ennast. Siis selgus, et selle kirja kirjutas hoopis Samantha. Ma tahtsin tol hetkel ta ära kägistada. Lollakas selline! Igastahes. Ma jäin ellu. Kuid nüüd pean kogu enda elu elama ilma emata, ilma poisita. Ilma kassiteta, ilma isata. Nüüd elan ma mingis väikeses majakeses Londoni äärelinnas, sest mind rööviti. Enam ei leia keegi mind üles. Ma tapaks end ära kuidagi, kui saaks. Aga ma ei saa! Ma vihkan end!


NB! See jutt ei ole minust.

Märksõnad: jutt  Danielle  kurb elu  armastus