ÜHEL MEELEL

postitas: HannaMaria - 27.08.2009, 2009-08-27 11:38, loetud: 494x

Väikse Anni käsi kiirelt
paberile maalib kiired.
Tõmbab julgelt kriips ja kraaps.
Kevad! Päikese paraad!
Pilti vaatab õde Nanna:
„Võiks ka seemned mulda panna!"
Mõeldud-tehtud, mõte hea.
Must nüüd maalib peenrarea.

„Mida külvad?"
„Ikka lilli!
Kui just soovid, sekka tilli.
Mulda siledamaks silun."
Peenral tärkab õieilu.

Õed on hoos ja ühel meelel
kasvatavad lilli seemnest.
Pintsel varsi pikaks veab.
Värviveega kastma peab.

Kui on päike pilditaevas
natukene näinud vaeva,
soojendanud õienuppe
puhkeb sära üliuhke.

Siin on lahti löönud tsillad,
roosa tulp ja krookus lilla.
Võilill lopsakas ja lai
keset peenart koha sai.

Paid ja kukud reas kui nukud
priimulad ja nurmenukud.
Peenraserval siin ja seal
kannikene tõstab pead.

Anni kilkab:
„Vaata õde!
Sinilill on minu sõber!
Ta on väike, aga kallis,
uhkustajaid ta ei salli."


Aga Nanna samal ajal
kaugemale maalib maja.
Aknale teeb emme pai.
Akna all on peenar lai.

Laste pintsleist õisi tärkab.
Ema aknast lapsi märkab.
Hüüab kaugelt:
„On vast kena!
Hea on olla teie ema!"

Märksõnad: luuletused