Heartbreaker #

postitas: pussycat77 - 17.07.2012, 2012-07-17 14:17, loetud: 671x

Tundsin, et keegi tõmbab mind seljast. Läksin sellega kaasa ning ta pööras mu ümber.
''Mida see tähendama peaks?'' Küsis Alice kurja pilguga.
''MISASI?'' karjusin talle üle koridori nii, et kõikide pilgud jäid minul pidama.
''See'' Andis ta mulle ühe ajakirja.''Ja palun, ära enam kunagi minuga räägi.'' Räuskas Äll.
''Ällll... misajsa?'' Ütlesin vaadates ajakirja. See oli seesama, mille ma hommikul olin leidnud kapi pealt. Jooksin vetsu ning sulgesin kabiiniukse. Istusin vetsupoti peale ning avasin ajakirja. Lehitsesin seda, kuni märkasin ''pommuudist''. Seal oli... Mis toimub Harry Stylesi ja tundmatu tüdruku vahel? Mida?? See oli mitu kuud ju tagasi.. mismõttes? Vaatasin pilte... NEED OLID VÕETUD SUVE ALGUSEST...

Näiteks see, kui ma karjusin Harry nime liiga kõvasti, sest ta oli ära kadunud ja paparatsod meid üles leidsid ja see, kui me nende eest ära jooksime. Tõsiselt ka.... Vaatasin lehe alla ja nägin seal veel mitmeid pilte... EILSEST ÖÖST?! Esimene pilt oli see, kui ma jalutasin rannas niisama ringi ja märkasin Harryt. Teine oli see, kui ma teda jälgima jäin ja kolmas oli see, kui ma oma kohas istusin ja vaatasin Harry poole. MA EI SAA NENDEST FOTOGRAAFIDEST ARU... Kas neil on kohe vaja rikkuda inimeste elu ära sellega, et mõtlevad
välja uusi lugusid. Näiteks see, et kas Harry ignoreerib oma tüdrukut, neist pole mitu kuud juba midagi kuuldud. Ma olin niii vihane selle ajakirja peale. Nägin lehe allservas küsimust: Kas Harry ja ta tüdruksõbra vahele on mingi sein tekkinud?
Ma karjusin täiest jõust jah.... Jooksin vetsust välja visates selle ajakirja prügikasti. Läksin klassi ning istusin üksinda akna kõrvale. Charlotte'i polnud, ta jäi haigusega koju. Tõsi, tal oli suur palavik ning ta ei suutnud oma väikest näppugi liigutada. Ma niigi imestan, kuidas ta rääkida sai. Oleksin andnud kõik, et tema asemel olla. Klassis oli haudvaikus. Õpetajat ei olnud klassis. Ta ei tulnud ka kümne minuti möödudes. Klassis oli ikka surmvaikne. Lõpuks tulid Sophie ja Ella minu juurde.
''Et siis...'' Alustas Sophie. Pöörasin oma pea ülbelt tema poole ning vaatasin talle ülbelt otsa.
''Mida?'' Küsisin kulmu üles kergitades. Absoluutselt kõik vaatasid meie poole ning kuulasid vestlust pealt.
''Kuidas sa siis Harryga tuttavaks said?'' Küsis Ella.
''Mine uuri järgi, äkki ajakirjad sellest ka kirjutavad.'' Ütlesin vaikselt ning pöörasin silmad aknast välja.
''Issand jumal, ei või siis rääkida vä?'' Inises Sophie.
''Väga kade oled või?'' Mölisesin temaga.
''Ei aga lihtsalt, huvitas'' Rääkis Sophie.
'' Küsinud siis ennem. Nüüd ma ei vasta ka.'' Rääkisin
''Kust me siis pidime teadma?'' Rääkis Ella.
''Kuule, mul ei ole vaja rääkida teile oma eraasjadest, eriti siis, kui ma esimest päeva kooli tulen. Ma ei hakka ju ühe sekundiga kõiki usaldama. Mis siis, kui ma oleksin saanud rääkida ja oleks siis oma pool elu üles rääkinud? Ma oleksin saanud endale sõbrad, kes kasutaksid mind ära, et selliste kuulsustega kohtuda.'' Ma peaaegu, et karjusin seda, kuid see aitas. Nad jäid vait ning ka tund sai peagi läbi ilma õpetajata. Kuna ma mitte kellegagi koos ei saanud olla, liikusin ma vetsukabiini poole. Potsatasin järjekordselt sinnasamma paika, kus ma ennem olin olnud. Kõige äärmises vetsus. Istusin kaanepeale ning toetasin jalad vastu kabiiniust. Võtsin välja päeviku, mille olin kaasa võtnud. Avasin selle ning keerasin lehti...

1.leht: Kui leiad, helista numbril : ********
2.leht: Ära edasi vaata, ülisalajane
3.leht: Kui keegi sellest teada saab, olen surnud.
4.leht: Okei, igatahes, mõtle, et ma olen keegi muu
5.leht: Here we go...
6. leht: Jah, ma olengi see, omg kui lahe Harry Styles. Ma vihkan oma elu. Kõik kukkus kokku, kui Catherine ära läks ja ma ei suutnud temaga hüvasti jätta. Olin mitu päeva hullemas depressioonis. Lõpuks ilmus välja Liami ja Catherine'i isa. Ennem seda olin vaadanud mingit lambikat lehte. Seal olid kaks tüdrukut, kes ei olnud kõige paremas seisus. Läksin alla ja nägin Liamit. Tahtsin Niallilt süüa võtta, aga ta ei andnud. Hakkasin teda taga ajama ning ta jooksis mu tuppa. Sinna olid oma kohad seadnud juba Liam ja ta isa. Nad vaatasid ekraani pingsalt. Liitusime ka nendega. Nägime kahte tüdrukut ning tahtsime väga näha nende nägusid. Lõpuks üks tegi vihast kaamera puruks ning Matthew jäädvustas selle hetke. Olime imestunud, üks oli Catherine ja teine oli temaga identne. Ma olin imestunud. Matthew teadis, et asi on tõsine ning me sõitsime lennukiga sinna paika. Seal oli suur draama. Ma suutsin kogu ajaga oma elu perse keerata. Ma olin vahepeal Emilyga vaar korda väljas käinud ning suhet alustanud, sest arvasin, et Catherine üritab mind ignoda ja ma ei teadnud, et ta seal lõksus on. Tagasi koju jõudes ignoreeris ta mind kogu aja. Ma olin absoluudselt masendunud. Louis üritas mu tuju parandada. Ta käskis Emilyga suhte lõpetada ning seda ma tegingi. Kuid ka see ei aidanud. Läksin randa, ühe kalju peale ning lihtsalt vaatasin merd. Nüüd otsustasin ära. Ma hüppan sellelt kaljult alla. See tundus nii ahvatlev. Ma oleksin saanud olla vaba. Mul poleks muresid.... Astusin ühe sammu, siis ka teise ning ka kolmanda. Olin juba päris lähedal kalju lõpule. Hirmu polnud... Lihtsalt... Vajadus olla ilma muredeta, vaba, oli nii suur. Hakkasin astuma ka viimast sammu, kuid selle peatas keegi, kes mu puusadest kinni haaras. Tundsin käte järgi ära, et see oli Catherine. ''Miks sa seda mulle teed?'' Küsis ta mind kallistades. Tal pisarad jooksid... ''Mu elul ei ole ilma sinuta mõtet'' Vastasin talle, oma haaret tugevdades. See päev, see aeg jäid mulle igaveseks meelde. Peale seda me jäime ainult sõpradeks. Südames ma siiski lootsin midagi enamat. Meil oli väga palju toredaid aegu, kuni ta kooli pidi minema. Saime teada jubeda uudise - me ei tohtinud enam üksteisega suhelda. Sel hetkel mu elu varises kokku. Teist korda. Viimased kaks päeva olime koguaeg koos. Me elasime nagu me sureks homme. Kuid siis,.. ta lahkus. Ma läksin ta juurde ning kallistasin teda, sosistades, et ma armastan teda. MA TÕESTI MÕTLESIN SEDA. Ma tõesti ei tea, miks ma olin talle öelnud, et mul ei ole enam tema vastu tundeid. Mul tõesti olid. Igal öösel mõtlesin ta peale.

Sellega see sissekanne lõppes. Kell helises ja mul jäi karp lahti, kas ta tõesti tundis minu vastu midagi... Kas... kas ta teadis, et ka mina tunnen tema vastu sama? Miks ma pidin siia kooli tulema? Miks...
Lõpuks helises ka teine tund ning ma pidin vene keele tundi minema. Vene keelt andis meile noor õpetaja, kes oli kursis igasuguste uudistega. Klassi jõudes lugesin ette vene keeles vabandust et tundi hilinesin. Muidugi on tal ka kombeks norima hakata. Seda tegi ta ka täna:
''No kas kuulsus on sul üle pea kasvanud või?'' Küsis ta enda ''nalja'' üle irvitades. Ma lihtsalt ignoreerisin teda ja liikusin oma koha poole.
''Catherine Styles. Kas sa kuuled mind ka või?'' Küsis ta uuesti.
''Mida ma sul kuulma pean? Alusta oma tundi ja ära tee minust välja, olen su klassis juba üle poole aasta käinud ja sa pole sellest aru saanud, kelle õde ma olen ja mis mu elus varem juhtunud on. Äkki lihtsalt oled vait ja oleks kursis oma eluga eks.'' Mölisesin temaga.
''Ja kelle õde sa siis oled? Liam Payne'i ? Haha, unista edasi.'' Röökis ta mulle.
''Ole uudistega kursis.'' Mõnitasin teda. Kuid siis jõudis kohale, mida ma just öelnud olin. Kõik vaatasid mu poole küsiva pilguga.
''Mis teil hakkas, ei ole varem inimest näinud?'' Küsisin. Ma tõesti ei suutnud seal olla ning kadusin sealt. Ma ei suutnud enam üldse koolis olla ning läksin koju. Charlotte ikka oli omatoas ning ma läksin enda tuppa. Liikusin mere äärde ning vaatasin, et kedagi pole läheduses. Hakkasin lugema...

Märksõnad: Noored  Armastus