Armastus on see

postitas: --SinineKets-- - 08.02.2010, 2010-02-08 18:53, loetud: 632x

Mis on Armastus?

*Neljapäeval, umbes kella üheksa paiku õhtul.Kaks noort, poiss ja tüdruk jalutavad käest kinni.Nad on juba pikka aega täielikus vaikuses kõndinud, aga neile meeldib nii. Nad lihtsalt naudivad teineteise lähedust, ilma sõnadeta. Poisi küsimuse peale, et kas kaaslasel on külm, noogutab tüdruk tagasihoidlikult. Sõnagi lausumata annab poiss tüdrukule oma jope. Vastutasuks saab ta ainult tüdruku sooja naeratuse, ei midagi muud. Nad ei taha sõnadega rikkuda seda, mis neil on.
Mõni juhuslik mööduja võib naeratades öelda, et armas paar, aga nad on midagi enamat, kui lihtsalt armas paar.
Lund hakkas sadama. Suuri ja valgeid lumehelbeid langes maha, alguses hõredalt, hiljem juba tihedalt. Tüdruk puges rohkem poisi jope sisse. Ta nuusutas. See oli seesama lõhn, mis poisiga alati kaasas käib. Nad vaatasid teineteisele pikalt otsa ja jätkasid oma teekonda kaubanduskeskusesse. Kuigi oleks võimatu nende mõtteid lugeda, võinuks arvata, et nad on omas maailmas.
Nad sisenesid poodi. Tüdrukul oli vaja sealt ainult pastakat. Ja järsku algas see kõik. Kusagil viis-kuus relvastatud ja maskeeritud meest tungisid sisse. Kõik see juhtus nii järsku. Keegi ei saanud aru, mis toimus. Relva ähvardusel käskisid nad müüjatel kogu raha kottidesse panna. Nii palju pisaraid, nuttu ja kära. Oli tunda hirmu, mis sel hetkel valitses. Poemüüjad panid higiste ja värisevate kätega kogu raha paberkottidesse. Järgmisel hetkel oli kuulda politseisireene. Röövlid läksid närvi ja hakkasid läbisegi midagi karjuma. Tüdrukul hakkasid iseenesest pisarad mööda põski alla voolata, ta värises. Edasine juhtus liiga ruttu, et keegi oleks midagi aru saanud. Mitukümmend relvastatud politseinikku tungisid sisse. Röövlid ehmatasid, kõik inimesed paanitsesid. Kostsid lasud ja valjud kiljatused. Järgmisel hetkel langes poiss tuimalt maha. Üks röövlitest oli paanikahoos tüdrukut tulistanud, aga poiss hüppas kuuli ette. Tüdruk hakkas nutma ja vajus poisi ja verise keha peale. Ta raputas, hüüdis poissi nimepidi... Ei mingit elumärki. Tüdruk ei pannud enam ümbritsevat tähele. Ta soovis, et see oleks lihtsalt üks halb unenägu. Ja siis ta minestas...
Ärgates oli tüdruk haiglas, kõik sõbrad , tuttavad, sugulased ümber. Ta tahtis püsti tõusta ja poisi juurde minna, kuid oli tõusmiseks liiga nõrk. Poiss oli kogu tema elu ja enam teda lihtsalt pole. Poiss polnud kunagi öelnud talle, kui palju ta tüdrukut armastab, mitte kunagi. Sellest hoolimata tüdruk teadis seda. Nad olid lahutamatud, kõik need koosveedetud päevad. Kõik oli nagu muinasjutus. Tüdruk ei oodanud sellist lõppu, ta ei oodanud üldse mingisugust lõppu. Kõik oli olnud liiga hea ja nüüd siis selline lõpp...
Paari päeva pärast sai tüdruk haiglast välja. Ta oli teada saanud, et tulevahetuses hukkus veel kaks inimest. Kogu oma heasüdamlikkuses ei hoolinud ta sellest üldse. Ta oli vihane, et suri just see, kes talle kõige kallim oli, mitte keegi teine. Poisi matustele ta ei läinud. Kogu selle valu ja pisarate keskel oleks ta lihtsalt kokku vajunud. Talle polnud teiste kaastunnet ja haletsust vaja, see ei aitaks nagunii. Ta ei tahtnud üldse midagi muud, kui ainult oma endist elu tagasi.
Sellest oli nädal möödas. Tüdruk külastas esmakordselt poisi hauda. Ta ei viinud lilli... Mitte ühtegi lilleõit. Ta ei viinud mõtetuid lauseid. Ta viis oma tunded ja oma armastuse. Ta pani hauale oma kaelaketi, mis tal enamvähem sünnist saadik kaelas oli. Väike kullast süda, mida ta on endaga kaasas kandnud kõik need 16 aastat. Ta asetas selle hauale, kui märgiks oma armastusest. Alles hämaras hakkas ta ära minema. Ta ei öelnud sõnagi, sest nad ju mõistsid teineteist, nagu vanasti. Lahkudes ütles ta vaid nägemiseni.
Tüdruk teadis, et ei suuda ilma poisita elada, sel pole lihtsalt mõtet. Kohati tüdruk vihkas teda. Miks poiss hüppas kuuli ette, mis polnud isegi temale määratud ? Miks ?
Terve öö sadas lund. Tüdruku käes oli veel poisi jope. Ta nuusutas seda. Seesama lõhn, nagu midagi poleks teisiti. Aga on, palju on teisiti. Ta pani poisi jope selga ja hakkas minema. Ta ei teadnud kuhu, ainuke soov oli kõigest sellest eemale saada.
Tuul. Väga kõva tuul oli selle kaheksa-kordse maja katusel. Ta kavatses hüpata. Ta ei suutnud eemal olla oma elu mõttest, oma teisest poolest. Nad olid nagu üksteise jaoks loodud, kõik oli nii imeline ja ta tahab seda tagasi. Keegi ei oleks temast aru saanud. Kõigil oli kahju, aga tegelikult ei teadnud need teised midagi. Tüdruk mõtles neile, kes temast maha oleksid jäänud.Ta ema, kes oli tüdrukule parima sõbranna eest. Hoolitsev isa ja maailma parim vanem vend. Vanaema, kes talle alati maitsvaid pannkooke küpsetas. Ja koer, kellega lapsepõlves nii palju päevi sai koos veedetud. Kõik need lõhnad, kogemused rõõmud ja mured, pisarad ja naeratused, millest ta ilma jääks. Ta jääks väga paljust ilma, kuid see ei oleks võrreldav sellega, mida ta südames tundis. Ta ei
suudaks kunagi enam täisväärilist elu elada, mitte kunagi. Ta edasine elu oleks olnud ainult üks kannatuste ja pisarate rada, ilma rõõmu ja naeruta. Sellisel elul ei oleks mõtet. Ta hakkas hüppama. Ta ei hoolinud sellest, mida teised siis tunneksid, sest temal oleks parem kasutada varuväljapääsuna enesetappu.See oleks olnud kõige kergem tee. Ta vaatas viimast korda tagasi,
justkui hüvastijätkuks viipas käega.
Selline oligi siis lõpp. Kõik paremad ja halvemad asjad jooksid tüdruku silme eest läbi. Nüüd, kohe, on see läbi, nüüd ja kohe... Ta sulges silmad ja... Viimasel hetkel tuli tal silme ette poisi naeratav kuju. Naeratus, millega poiss alati tüdrukule otsa vaatas, kui ta teadis, et tal on õigus. See oli nii tõeline ja päris, nii reaalne. Tüdruk sirutas käe, kuid poiss haihtus õhku. See oli kõigest viirastus, kuid ta teadis, mida see tähendab. Poiss ei ohverdanud oma elu sellepärast, et tüdruk saaks kohe peale seda katuselt alla hüpata. Ta tahtis, et tüdruk elaks edasi, tema eest ka.
Tüdruk pööras ringi ja läks tagasi. Ta kõndis sama teed pidi, mida mööda nad koos kümneid ja kümneid kordi läbi jalutanud olid. Järsku ilmus tüdruku näole naeratus, Ta teadis, et kunagi tuleb aeg, millal nad on jälle koos. Millal nad saavad vaikides käest kinni jalutada. Tuleb lihstalt natuke oodata.
Nende armastus on igavene, see ei kustu kunagi. Ja aastakümnete pärast,kui nad kohtuvad, pole see ikka veel kustunud. Siis nad saavad jälle kokku, seekord igaveseks.
Tüdruk teadis, et ta peab tugev olema ja palju vaeva nägema, kuid tal oli, mille nimel pingutada. Ehk poiss vaatab teda praegu sealt ülevalt ja naeratab. Tüdruk vaatas tähti täis taevasse. Mööda ta põske voolas pisar, üksainus pisar, mille ta ruttu ära pühkis. Poiss elas edasi ta südames, hinges ja mõtetes. Ja sel hetkel langes üks hästi hele täht. Tüdruk pigistas oma tumepruunid silmad tugevasti kinni ja soovis...

******************************************
6.klass
Kui ma klassi sisenesin, istusin oma nn. "parima sõbra" kõrvale. Ma vaatasin Tema ilusaid pehmeid juukseid ja soovisin, et Ta oleks minu. Aga Ta ei mõelnud nii nagu mina ja ma teadsin seda.
Pärast tundi jooksis Ta mulle järgi ja küsis ,kas ma saaksin talle laenata vihikut eilse tunnitööga ,mida Ta ei jõudnud valmis. Ta ütles "Aitäh!" ja andis mulle põsele musi.
Ma tahtsin Talle rääkida, et ma tahaksin olla talle rohkem kui sõber, et ma armastan Teda aga ma olen liiga häbelik, kuid ma ei tea miks ma vaikisin tol hetkel.


7. klass
Telefon helises. Teiselpool toru oli Tema. Ta nuttis ja rääkis mulle kuidas tema kallim oli ta südame purustanud. Ta palus mul teda külastada, sest ta ei tahtnud üksi olla, ja nii ma tegingi.
Seal ma istusingi, tema kõrval diivanil. Ma vaatasin tema südavatesse kurbadesse silmadesse ja ma soovisin, et Ta oleks minu. Ma ei laseks mitte kellelgi Talle haiget teha ja Tema silmad naerataksid mulle.
Pärast 2 tundi telekavaatamist ja kolme tahvlit sokolaadi, Ta otsutas heita magama. Ta vaatas mulle otsa ja ütles "Aitäh!" ja ta andis mulle põsele musi.
Ma tahtsin Talle rääkida, et ma tahaksin olla talle rohkem kui sõber, et ma armastan Teda, aga ma olen liiga häbelik. Ma ei tea miks ma vaikisin tol hetkel.


8. klass
Päev enne jõuluballi Ta tuli mulle külla. "Mu kaaslane ei saa tulla!" ütles Ta mulle ja ma teadsin, kui väga see Talle haiget tegi. Mul ei olnud ka kaaslast ja 7. klassis andsime me lubaduse, et kui meil mõlemal ei ole kaaslast, et peole minna, siis me lähme koos "parimate sõpradena". Nii me tegimegi.
Pärast balli, ma saatsin Teda koju. Seisin ta ukse ees ning Ta naeratas mulle ja vaatas mind oma kristallsete silmadega. Ma soovisin, et Ta oleks minu, aga Tema ei mõelnud nii, ja ma teadsin seda. Siis Ta ütles mulle: "Mul oli sinuga koos väga tore, aitäh!" ja ta andis mulle põsele musi.
Ma tahtsin Talle rääkida, et ma tahaksin olla talle rohkem kui sõber, et ma armastan Teda nii väga, aga ma olen liiga häbelik. Ma ei tea miks ma vaikisin tol hetkel.


9. klass
Päevad möödusid, nädalad möödusid ja enne kui ma arugi sain, oli lõpetamise päev. Ma vaatasin Tema imeilusat keha ja inglisarnaseid näojooni, kui ta läks vastu võtma oma lõputunnistust. Ma soovisin nii väga, et ta oleks olnud minu, aga tema ei mõelnud nii, ja ma teadsin seda.
Enne kui kõik koju läksid, Ta tuli mu juurde ja me mõlemad nutsime ,kui me üksteist kallistasime. Ta silitas mu põske ja ütles "Sa oled mu parim sõber, aitäh!" ja ta andis mulle musi mu põsele.
Ma tahtsin nii väga Talle rääkida, et ma tahaksin olla talle rohkem kui sõber, et ma armastan Teda, aga ma olen liiga häbelik. Ma ei tea miks ma vaikisin tol hetkel.


Mõni aasta hiljem
Ma istun kirikus. Ta abiellub täna. Ma kuulen kuidas ta ütleb "Jah!", miski minus puruneb. Ma sooviksin nii väga, et see oleks olnud mina kellele ta "Jah!" ütleb. Aga tema ei mõelnud nii, ja ma teadsin seda.
Enne kui nad lahkusid, Ta tuli mu juurde ja ütles "Sa tulid!". Ta tänas ja andis mulle põsele musi. Ma vaatasin tema silmadesse ja ma soovisin et Ta oleks olnud minu.
Ma tahtsin nii väga Talle rääkida, et ma armastan Teda, aga ma olen liiga häbelik. Ma ei tea miks ma vaikisin tol hetkel.


Matused.
Aastad möödusid. Ma vaatasin alla surnukirstu. Ma nägin seal inimest, kes kunagi ütles mulle, et ma olen ta "parim sõber". Ta juuksed paistsid ikka veel pehmed, kuid ta silmad olid seekord kinni.
Matustel ma vaatasin ta päevikusse, millesse ta kooliajal oli kirjutanud. Ma lugesin sealt: "Ma vaatan teda ja soovin et ta oleks minu, aga ta ei mõtle nii nagu mina, ja ma tean seda. Ma tahaksin, et ta teaks, et ma sooviksin olla rohkem kui lihtsalt sõber. Ma armastan teda aga ma olen nii arg. Ma soovin, et ta ütleks mulle, et ta armastab mind!"



Ärge kunagi jätke ütlemata seda, mis on oluline ja mida te tõeliselt tunnete. Paljud meist teevad selle vea, et ütlevad "Ma oleksin pidanud ütlema..!" aga nad ei ütle ja nad ei ole seda varemgi teinud. Meie mõtted ja tunded on meie omad ja need on tihti suunatud teistele..
Enesevaenulikkus on see kui me hoiame enda teada asju, mis võivad meile olla olulised siis kui me seda välja ütleme... ja valehäbi on see, kui me jätame ütlemata oma tundeid, mis on suunatud kellegile.
"Mitte kõike, mis on ilmsiks tulnud, ei saa muuta, kuid midagi ei saa muuta seni, kuni see on varjatud.

******************************************

Oli lõpuõhtu, saali valgustasid eredad tuled ja põrandal keerlesid hoogsad
tantsupaarid. Ma seisin akna juures ja vaatasin neid. Äkki märkasin tüdrukut
meie paralleelklassist. Ta õlad värisesid mulle tundus, et ta nutab. Ja ma ei
eksinud, mul hakkas tast kahju ja ma läksin ta juurde.
"Miks sa nutad rumalukke, täna on ju nii suurepärane pidu?"
Äkki surus ta end minu vastu ja hakkas nuuksuma. Nii nutavad ainult need, kellel on suur
mure. Ja ta ütles:
"Ma räägin sulle kõik. Olin 14 kui kolisime enda majja.
Iga õhtu tulin ma üksi koju. Kord kui jälle tulin, lõi keegi mulle valusasti
vastu õlga. Mu taga seisis poiss ja ma mõtlesin kui südametu ta on. Aga tema
ütles:
" Oi sa oled tugev tüdruk ja su silmad on nii ilusad, vabanda, et ma
sulle haiget tegin, ma tõesti ei tahtnud.
" Ma mõtlesin et milline imelik
poiss ja hakkasin edasi minema. Siis ta hõikas mulle järele:
"Me saame veel tuttavaks! "
1.sept hüüdis keegi mind kooliteel, vaatasin ringi ja nägin seda sama
poissi, "Ma otsisin sind kõikjalt."
"Milleks?"
"Et tuttavaks saada, oled unustanud? Alan, " ütles ta ja sirutas käe, ma tahtsin vihastada, aga ei suutnud.
"Viivian" ütlesin vastu ja nii algas meie sõprus. Ta hoidis mind nagu oma sõpra, ootas peale kooli ja saatis koju. Me olime kõikjal koos. Tüdrukud kadestasid mind, sest nad pidasid meie
sõprust ebatavaliseks. Nii möödus 4 kuud. Lähenes uus aasta, otsustasime seda
vastu võtta Alani juures, sest meil oli hea ainult kahekesi. Kui kell sai 12
tuli Alan minu juurde ja ütles:
"Viivian kallis sa saad juba kõigest aru, sina oled 16, mina 17, Viivian kallis ma armastan sind! Kuuled."
Ma panin oma pea ta õlale ja ta embas mind õrnalt.
"Ma olen alati sinuga Viivian! "
Peale seda õhtut tugevnes meie sõprus veelgi. Möödus 3 kuud, kord kutsuti meid sünnipäevale, koju tulime hilja. Kui me seisime trepiserval küsis ta:
" Kas ma võin sind suudelda?" Mina vaikisin, aga ta pidas seda nõusolekuks. Ta tuli mulle lähemale ta võttis mu käed ja suudles õrnalt.
"Alan, ma jään alati sinuga."
Me seisime kaua, sest meil oli raske lahkuda. Järgmine päev Alanit koolis ei olnud. Kunagi pole
ta puudunud, et ma ei teaks. Igas tunnis vaevasid pead igasugused totrused.
Peale tunde läksin Alani juurde, ukse avas Alani ema. Ta silmad olid nutust punased.
"Mis Alaniga on?"
"Ta tuli täna hommikul, tal on 5 noahaava! "
"Ei see ei ole tõsi! "
Mu silmadesse valgusid pisarad. Ema juhatas mu Alani tuppa. Ma nägin Alanit. Ta lamas voodis, tema nägu katsid suured sinised laigud.
"See oled sina Viivan?" Ja ta avas silmad.
"Näed mu elu hakkab jõudma lõpule, sa hakkad elama ilma minuta. Viiviankallis, ma armastan sind! "
Ma laskusin ta rinnale ja hakkasin nutma.
"Ära nuta Viivian, ma tahaksin, et oleksid ka ilma minuta õnnelik."
Siis andis ta minu kätte kirja. Ma istusin kaua ta juures, et meelde jätta neid
armsaid näojooni. Toibudes ütles ta:
„Viivian suudle mind."
Kummardusin ta kohale ja suudlesin ta külmi huuli. Kui arst mind ära viis, rabelesin ta käte
vahelt lahti ja hüüdsin:
"PÄÄSTKE TA! ! ! ! ! ! "
Toibusin Alani ema karjatusest. Taipasin, et see on lõpp. Jooksin Alani tuppa ja langesin ta ette
põlvini. 3 päeva pärast olid matused. Matustel oli palju rahvast. Kui ma Alani
ette astusin, tõmbusid kõik kõrvale. Kui kirstu alla hakati laskma, karjusin
ma:"
ALAN! ! ! ! ! ! ! ! ! "
Siis muutus mu hääl sosinaks:
" Mis te teete? Ta ärkab ju kohe ülesse! "
Järgmine päev ma kooli ei läinud, vaid lugesin Alani kirja.
"Sa oled mu armas aare, mida eales võib leida, sa oled mu esimene ja
viimane armastus. Ma tahaksin, et jääksin su mällu ilusana. Nüüd mu jõud raugeb.
Viimastel elutundidel ei suuda ma mõelda endale, vaid sulle Viivian! "
Kui ma kirja läbi lugesin, mõtlesin, mis oleks, kui oleksin praegu Alani juures. Pisarad lämmatasid mind pidevalt. Ja ma läksin..................3 kuud lamasin ma haiglas. Mind päästeti ja kirjutati haiglast välja, aga ma ei suuda ikka ilma Alanita elada!“
Ta jooksis saalist välja. Väljas kostis kiljatus ja pidurite krigin. Kõik jooksid ukse poole. Viiviani kleit oli määrdunud punase verega, mis paari päeva pärast asendus mustaga.

Märksõnad: armastus