Sad story

postitas: Chezzy - 04.06.2009, 2009-06-04 20:49, loetud: 635x

Midagi sulle, kes sa oled noor.
Ma olin niiii kohutavalt õnnelik. Mu elu võttis just uue pöörde. Ma olin ilus tüdruk, kuid siiamaani üksik ...
Tulemas oli lõpuball ning kooli kõige kenam kutt kutsus mind ballile. Ma olin niii õnnelik, teades, et see võib olla MINU võimalus. Ma jooksin koju ning rääkisin ballist isale. Vastus ei olnud meeldiv. -EI! SA EI LÄHE MINGILE BALLILE, KUS JUUAKSE JMS. -EI!
Tundsin, kuidas mu jalad nõrgaks läksid. Mu silmadesse ilmusid pisarad ja ma jooksin oma tuppa. Ma lõin ukse pauguga kinni, nutsin ning karjusin: ,,ISA, MA VIHKAN SIND!” Mu tuba asus esimesel korrusel. Seega esimene mõte oli joosta peole läbi akna. Ma otsisin kapist välja miniseeliku ja oma punased kingad. Tegin endale räige kroffi ja läksingi peole. Tundsin, et olin siiski teinud midagi valesti...
Jõudsin ballile. Vaatasin ringi, kuid nägin vaid purjus koolikaaslasi. Otsisin pingsalt poissi, kellega pidin seal kohtuma... Lõpuks leidsin ta üles. Ta kallistas mind ning tahtis mind suudelda. Kuid mul helises telefon. Helistajaks oli isa...
Panin toru ära. Poiss tahtis mind uuesti suudelda, kuid ma pöörasin pea ära. Ta viis mind oma sõprade juurde...
Kõik nad olid minust 3 aastat vanemad, nagu see poisski. Möödus tund... Ta viis mu tantsupõrandale... Jällegi helises mu mobiiltelefon, seekord oli helitajakas tundmatu number. Ma panin toru ära...
Ta katsus mu rindu ning pani käe mu seeliku alla. Mu telefon helises jälle. Seekord ma vastasin...
- Kas teie olete Triinu?
- Mina: Jah olen küll.
- Mul on teile halbu uudiseid. Teie isa hukkus just äsja autoavariis...
See oli KÕIK. Mu maailma varises hetkega koost. Teadmine, et mu isa hukkus minu pärast...
Ma hakkasin nutma. Mu hingamine aeglustus. Ma tahtsin koju joosta, kuid ta hoidis mind kinni. Teadagi miks... Ta ei hoolinud mu hetkelisest seisust. Tema tahtis mind vaid enda rahuldamiseks. Küünistasin ta silmi...
See oli ainuke moodus temast vabanemiseks. Ma jooksin koju. Kaotasin poolel teel ühe kinga... Kuid ikka jooksin. Üle kivide ja mulla hunni.kute... Ma jõudsin koju. Leidsin elutoast nutva emme ning jooksin tema juurde. Kallistasin teda ning me nutsime koos... Kõige kohutavam oli teadmine, et mu viimased sõnad issile olid: ,,ISA MA VIHKAN SIND!”
Möödusid päevad, möödusid kuud. Mõte lausest: ,,ISA MA VIHKAN SIND” kummitas mind ikka veel...
Istusin nüüd tunde isa haual ja korrutasin talle nuttes kuidas ma teda siiski ülekõige armastan. Kuid nüüd... On selleks juba liiga hilja...

Märksõnad: Kurb