kurb lugu

postitas: masik - 21.03.2008, 2008-03-21 09:07, loetud: 818x

Viimane piisk vabasurmani Trüki artikkel Trüki artikkel



Anneli Aasmäe: Alaealise enesetapp võib olla kättemaks, enesetõestus või lootus järgmisele, senisest paremale elule.

Merle (nimi muudetud) oli oma klassi vaat et kõige ilusam tüdruk, kelle põskedesse naerusuu alailma lohukesed tekitas. Igaüks tahtis temaga sõber olla ja poisid jooksid klassiõhtutel üksteist jalust maha, et esimesena Merlele tantsukummardus teha. Viitest madalamaid hindeid ta naljalt ei saanud, tema vanemad näisid muinasjutuliselt lahketena ning ükski tüdruk ei saanud Merle toas uhkeldavalt nukukollektsioonilt silmi lahti.

«Õnnelik tüdruk,» arvasid täiskasvanud. «Tahaksin kas või üks päev tema nahas olla,» õhkasid sõbratarid.
Ühel õhtul, kui Merle oli jõudnud seitsmendasse klassi, võttis ta kapist isa rohupurgi ja neelas peotäie südametablette. Ootas. Aga kui enesetunne halvaks läks, hakkas ta surma kartma. Jooksis siis vannituppa ja torkas sõrmed kurku.

Merle jäi ellu ega üritanud enam end tappa. Aga oma tegu ei põhjendanud ta kellelegi. Ja mitte keegi ei saanud aru – miks just tema?

Tunamullu läks Eestis vabasurma neli alla 15-aastast last ning nelikümmend kaks 15–24-aastast noort. Ning sageli jäävad nende lähedaste pähe vasardama lõputud küsimused ja enesesüüdistused: mis teda selleni viis; kas mina oleksin saanud midagi teisiti teha; kuidas ma küll midagi ei märganud?

Ambitsioonikad vanemad
Psühholoog Tiiu Meres on puutunud kokku kümnete enesetapukatset üritanud poiste-tüdrukutega, samuti sugulaste ja sõpradega, kelle kõrvalt on laps vabasurma läinud. Ta on veendunud, et pole olemas kindlaid tunnuseid, mille järgi eristada lihtsalt murelikku last enesetappu kavandavast lapsest.

Samamoodi pole alaealise suitsiidil tavaliselt üht ja ainukest ajendit, vaid on mitu järjestikust tegurit, mis veetilkadena karikasse tilguvad, ja üks sündmus, mis lõpuks veenire üle serva kallutab. Sellesama viimase piisa langemine võib kõrvaltvaatajatele märkamatuks jääda – kuidas saab jõulunäidendi peaosast ilmajäämine või klassiõe solvav sõna lapsele nii rängalt mõjuda, et ta elust lahkuda otsustab?

Juba aastaid on lapsi kõige enam mõjutanud kolmnurk kodu-kool-sõbrad ehk kodus ei mõisteta, koolis alandatakse, eakaaslased on julmad. Laste surma eel kirjutatud hüvastijätukirjadest koorub sageli välja armastuse defitsiit, mõnitamine ja alandamine.

Tiiu Meres räägib loo emast, kes oli oma peamiselt kahtedele õppinud poja pärast lõpmata õnnetu. Pärast paarikuulist psühholoogi juures käimist jäi poisi kahtede hulgast alles üksainus. Selle asemel et edusammude üle rõõmustada, jätkas ema muretsemist: «Kui kaks on tunnistusel, ei pääse sa kuskile edasi õppima.» Järgmise veerandi tunnistusel olid poisil kõik kolmed, mõni neli koguni hulgas. Ema endiselt paanikas: «Kuhu sa sellise tunnistusega lähed?»

Merese sõnul pole seda sorti vanemad, kes oma laste juures alati midagi taunimisväärset leiavad, sugugi haruldased. Ja vanemate ambitsioonikus saadab lastele omakorda signaali – ma pole selline poeg või tütar, keda mu ema ja isa endale tahaksid, tegelikult tahaksid nad endale hoopis teistsugust last.

«Siis võib lapsel tekkida vastikustunne iseenda vastu, rahulolematus kogu maailmaga, ning seda hoiakut on väga raske muuta,» analüüsib Meres. «Siis oleks vaja, et mõni täiskasvanu hakkaks seda hoiakut lõhkuma ja midagi helgemat asemele ehitama, aga tavaliselt vanemad hoopis suurendavad etteheiteid, nõuavad rohkem ja näägutavad. Laps ei saa üldjuhul arugi, et ema ja isa on tema pärast mures.»

Me veel kohtume!
Kui lapse meelest elavad tema vanemad näruselt, pole tal silme ees terendamas ühtki käegakatsutavat hea elu mudelit ega ka lootust, et tema elu paari aasta pärast paremaks võiks muutuda. Müstilisest helge tuleviku lootusest pole lapsel abi – perspektiiv 40-aastaselt hästi elada on 10-aastase lapse jaoks sama hea kui elu pärast surma.

Laste hüvastijätukirjadest on selgunud, et paljud neist usuvad kindlalt järgmistesse, parematesse eludesse. «Siin elus läks väga raskeks, alustan uuesti. Küll me jälle kokku saame,» annavad kirjad poiste-tüdrukute üllatavast maailmavaatest aimdust.

Rootsi lastekirjaniku Astrid Lindgreni raamatu «Vennad Lõvisüdamed» peategelastest vennapaar ei karda surma, sest usuvad, et satuvad pärast siit ilmast lahkumist muredest vabale muinasjutumaale, kus neid ootab helge ja õnnelik elu. Kas sellestki ei või väike lugeja saada innustust vabasurmaks? Meres kahtleb.

««Vennad Lõvisüdamed» sobib lektüüriks siis, kui midagi kurba on juba juhtunud,» soovitab ta. «See on üks raamat, mille abil on võimalik rääkida surmast, vastutusest ja kohustusest. Seal ei öelda, et kasuta oma elu parandamiseks mis tahes vahendeid. Aga «Anna Karenina» romantiline enesetapp on kunagi küll ilmselt tuhandeid vene noori mõjutanud.»

Nii Tiiu Meres kui Eesti-Rootsi Suitsidoloogia Instituudi juhataja Airi Värnik tõdevad, et lapsi meie ühiskond ei väärtusta ning siit võib otsida ka enesetappudeni viivaid niite.
«Eestis on väga raske laps olla,» nendib Meres. «Mida aasta edasi, seda rohkem temalt nõutakse. »
Kanadas algab suitsiidistatistika juba viiendast eluaastast, Eesti noorimad enesetapjad on olnud üheksased. Kust saab nii väike laps suitsiidimõtte ning oskuse seda teoks teha?

«Surma-teemat on meil kombeks vältida, nii saab laps oma teadmised televiisorist ja eakaaslastelt,» pakub Airi Värnik. «Tegelikult hakkavad lapsed juba kuueaastaselt surma vastu huvi ilmutama. Esialgu küll tasandil: mis liigub, on elus, kui ei liiguta, on surnud.»

Enesetapp võib olla lapse jaoks ka otsustav moodus tõestada oma kiusajatele – ma pole mingi naerualune luuser, vaid tahtejõuline poiss, kes julgeb end tappa. Või vihane kättemaks oma kiusajatele – tapan end teie pärast ära, eks katsuge hiljem süümepiinadega hakkama saada!

Aga süüdistused järgnevad igale enesetapule nagunii ja igaüks kipub lähedase surmapõhjust endaga seostama. Kui oleksin olnud parem õde, äkki siis…? Kui oleksin temaga kaasa läinud, äkki oleks ta…? Vähemalt üks õpetaja mõtleb tänini oma õpilasele, kes end paarkümmend aastat tagasi surnuks kukutas, ja piinleb endiselt: «Miks ma ei leidnud aega, kui ta tuli ja minuga rääkida tahtis?»

Enesetappude laine
Eestis on esinenud ka järjestikuseid alaealiste suitsiide – mitu juhtumit samas piirkonnas, isegi samas koolis, lisaks mõni katse. Sestap tuleb alati arvestada võimalusega, et ühe juhtumi järel võib lahkuda teisi, kel vabasurm kaalumisel.

«Enesetapule järgneb tavaliselt suur positiivne tähelepanu,» põhjendab Meres. «Kodus ja koolis räägivad kõik vabasurma läinud lapse headest külgedest. Suhtumise muutus sellesse lapsesse on väga selge ning see võib mõnes tema kaaslases tekitada kiusatuse oma probleemid samamoodi lahendada.»

Suitsiidikatseid esineb alaealiste seas 20 korda rohkem kui lõpuleviidud enesetappe. Sageli ei sisalda katse mingit soovi surra, vaid saadab lähedastele hoopis signaali – mul on väga paha olla, ma ei jaksa enam ega oska muudmoodi olla. Sellise katse jaoks valitakse meetod, mille järgi oleks tõenäosus ellu jääda võimalikult suur. Ehk reeglina mitte poomine (mis sarnaselt täiskasvanutega on suitsiidimeetoditest levinuim) ega üheksandalt korruselt allahüppamine.

Katse sooritanud poisid-tüdrukud suhtuvad oma teguviisi enamasti kaksipidi. Ühest küljest tunnevad nad rõõmu, et ellu jäid ning vanemad nüüd rohkem tähelepanu pööravad. Teisest küljest tajuvad nad, et olukord läks hoopis hullemaks – kõik vahivad ja sosistavad, hetkegi ei lasta üksinda olla.
«Aga kui suitsiidikatse on suhteid soodsalt reguleerinud, võib see saada lapsele üheks toimetuleku meetodiks,» osutab Värnik ohumärgile.

Kiiret abinõu pole
Mida teha, et ühegi lapse elu ei läheks nõnda raskeks, et ta nöörist, gaasivingust või jõesügavikust peaks abi otsima?
Airi Värnik, kes seostab alaealiste suitsiide depressiooniga, rõhutab vajadust seda haigust õigeaegselt diagnoosida.

«Algavat depressiooni on suhteliselt kerge ravida,» sõnab Värnik. «Süvenev depressioon toob kaasa elujõu kahanemise, laps jääb kaaslastest igal rindel maha ja ta kantaksegi maha. Sageli püüab depressiivne laps osaleda kuritegelike kampade tegevuses või otsib abi narkootikumidest. Kõige konkreetsem võimalus teada saada, mis lapses toimub, on küsida temalt eneselt.»

Tiiu Merese hinnang on karmilt nukram – ta kardab, et lapsi, kellel enesetapuplaan juba kindel, polegi võimalik avastada.

«Ühe päevaga ei saa me midagi ära teha,» nendib Meres. «Iga omavalitsus on laste probleemidega omapäi jäetud, meil puudub üleriigiline koordineeriv tegevus ja ükski ministeerium ei taha laste muredega tegeleda. Lühiajalised programmid, mis on mittetulundusühingutele jagatud, ei saagi erilist tulemust anda. Eesti on nii väike, et näiteks enesetappude ja narkomaania puhul saab tulemuse anda ainult süsteemne tegevus.»

Ka Merle suitsiidimõtet ei osanud keegi avastada. Oma võimalikust motiivist andis ta aimdust alles hulk aastaid pärast tabletineelamist. «Mul polnud kellegagi rääkida,» poetas ta siis. «Vanemad olid nii ranged ja mina nii üksik.»

Kui on mure, helista
• Eluliin – (0) 6 558 088
• Kriisiabi – (0) 6 314 300
• Noorte usaldustelefon – (0) 6 466 666
• Üle-eestiline usaldustelefon – 126
• Tartu usaldustelefon – (07) 427 111
• Tartu kriisiabikeskus – (07) 427 555
• Haapsalu kriisiabikeskus – (047) 57 555
• Rakvere usaldustelefon – (032) 44 444
• Rapla usaldustelefon – (048) 57 001
• Võrumaa usaldustelefon – (078) 22 662

Mis võib viidata, et laps tahab elust lahkuda?
• ta on kurb ja endassetõmbunud ega taha enam koos sõpradega olla
• ta räägib, et olukorrast pole väljapääsu, ja on väga väsinud
• ta tunneb, et ei saa millegagi hakkama ega ole endaga rahul
• ta ei taha kuskile minna, ka koju mitte
• ta eelistab tumedaid värve ja kuulab kurba muusikat
• ta ei hooli söögist ja tema kehakaal muutub märgatavalt
• ta nagu otsiks ohtlikke olukordi ja satub sagedamini õnnetustesse
• ta räägib, mis saab tema asjadest pärast surma
• ta lepib ära inimestega, kellega pole kunagi läbi saanud
• ta tunneb huvi surma põhjustavate vahendite vastu
Allikas: Eluliin

Kaotatud lapsed
• 15-aastasel Indrekul (nimed muudetud) läks koolis hästi ning kolmesid sigines tema päevikusse harva. Ent ühtäkki muutus varem nii elurõõmus poiss vaikseks ja tõmbus endasse. Ta hakkas hoopis usutemaatika vastu huvi tundma ning jagas oma toidutalonge teistele lastele, muutudes ise üha läbipaistvamaks. Klassikaaslased tundsid tema pärast muret ja pakkusid oma abi, millest Indrek keeldus.
Kevade saabudes hüppas Indrek oma kaheksanda korruse koduaknast alla. Nädala pärast suri ta haiglas.

• Liia oli 17-aastane lastekodutüdruk, kes joonistas hästi, oli rõõmsameelne, heatahtlik ja suhtlemisaldis. Ta üritas oma pärisisa üles leida ja tundis rõõmu teises linnas elava poiss-sõbra üle.
Liia sõbrunes kooliõe Kätliniga ning tüdrukud leidsid endal olevat sarnaseid muresid – tõelise kodu ja vanemate armastuse puudumine, mis tegi haiget. Et valust vabaneda, otsustasid sõbratarid end tappa ja hüppasid hilisõhtul kõrgelt sillalt alla jõevoogudesse. Vaevalt alla jõudnud, hakkas Kätlin ujuma ja pääses eluga. Liia jäi jõkke.

• Tõnis oli elav ja krutskeid täis 16-aastane poiss, kes jõudis kõikjale. Õppeedukus polnud küll kiita, ent poiss lubas end edaspidi käsile võtta.
Kord kevadel kahtlustas politsei Tõnist ja tema kaht kaaslast sõiduautodest esemete varastamises, kahjusummaks mitu tuhat krooni. Ühel õhtul mõni aeg hiljem tunnistas Tõnis süü oma vennale üles ega heitnud seejärel ülejäänud perega koos magama. Ta kirjutas hüvastijätukirja, kus tunnistas, et on emale palju pahandust teinud, ning poos end üles.

• Kaheksanda klassi poiss Martti oli seltskonna hing ja osav pallimängija, kes polnud iial kurb ega morn. Ka tema klassivend Andre oli lõbus ja viskas komplimente.
Aga ühel õhtul võtsid nad vanemate auto ja läksid sõitma. Kõrge pangapealseni jõudnud, sööstis masin nendega sügavikku. Mahajäetud hüvastijätukirjast selgus, et poiste esimene armastus ei leidnud soovitud vastust.

• Korralikust perest pärit 15-aastane Rene kannatas koolis kiusamise all. Koolivahetusega muutus olukord küll pisut paremaks, ent kaaslaste seas populaarseks ta siiski ei saanud. See-eest oli Rene väljaspool kooliseinu väga aktiivne, osales mitmetes huvialaringides, armastas käsitööd teha.
Kord tabati Rene koolis pisipahanduse tegemiselt ning direktor käskis poisi emal enda juurde tulla. Rene läks koolist ema töö juurde, kõneles juhtunust ja suundus seejärel koju. Paari tunni pärast koju jõudnud ema leidis eest poja, kes oli end üles poonud.

Märksõnad: enesetapp