Teema: Järjejutud / Armastus

Ja siis ta uinus #2 (0)

Pikk elutu koridor jäi ta selja taha ja ette. Tundus, nagu ei oleks sellel ei algust ega lõppu, ainult üks pikk ja hulluks ajav lõpmatus. Salamisi hiilis ta mööda koridori, riivates verise kirvega kauneid seinu. Vahel lasi ta kirvel libiseda mööda täispuidust põrandat ja vaipu, jättes neile verise jälje. Veri ei kulunud kirvelt maha, vaid veritses sama hoogsalt edasi.

Tema sammud olid rasked, kohmakad, kuid täis julmust ning karmust. Nina vedas õhku, püüdes kinni uudse lõhna, mis ärgitas ta meeli. Hetkeks ta seisatas, mõistatades, kust tavatu lõhn tuleb. Siia ei toodud kunagi kedagi, kui toodi, siis ei väljutud.

Pilk kinnistus õrnal viral, mis helkis kauguses, ja ta tammus raskelt sinna poole, kirves libisemas hooletult mööda põrandat, tehes täkkeid kohtadesse, mida surm ta käes puudutas. Lähenedes kumale, tajus ta hunti, kurja, kes hiilis seal ning ootas midagi. Ta turtsatas pahaselt, andes mitte oodatud külalisele märku, mida arvatakse tema siin viibimisest. Surma võis siin tuua ainult tema.

Aga võõrast oli ikka tajuda. Vaevu märgatavalt, muutus ta kõnnak kiiremaks, samas ka taktitumaks, kui ta üritas liikuda valguse poole. Jõudes ukseni, märkas ta, et see oli irvakil. Äkitselt lükkas ta kirvega ukse lahti.

Silmad tõmbusid pilukile, kui ta silmas kurja, kes istus võõra voodi jalutsis ning ootas seal kiivalt, et tundmatu temaga lahkuks. Neiu pale oli kahvatu, kuid oli näha, et ta ei plaaninud võitluseta loobuda. Hing oli liiga palju kannatanud, et lahkuda kergesti. Ja siis ilmus neiu huultele pisike naeratus.

Kuri pööras pilgu tüdrukult ning piidles kahtlustavalt tulijat. Tema suu tõmbus irevile ja ta paljastas enda kollakad kihvad, mille vahelt lipsas välja usjas keel. Üks surm teise territooriumil, üks surm isutas teise saaki.

„Ta ootab mind, aga ma keeldun minemast,“ rääkis noore naise hääl talle tõsiselt. „Hiilis mu juures, kui lahkusin, noolis mind silla juures, lõpuks kui uinusin, arvas, et lahkun temaga, aga ma mängisin talle nalja.“

Tüdruku silmas püsisid enda kehal, kuid ta kehitas selle peale ainult õlgu. „Ma ei sure praegu, võõras ei lubanud mul täna surra, aga natukene võin eemal olla,“ sõnas ta.

Esimest korda märkas tüdruk, kui väsinud ta oli. Punased juuksed oli salkus, näosse olid uuristanud ennast murekortsud. Silmad olid suletud, kuid ta aimas, et ka need olid väsinud. Tema väljanägemine oli niru.

Pilk rändas tulijale ning teda valdas õud. Ta oli pikk ning laiade õlgadega, paljast ülakeha katsid loendamatud armid, mõned sügavamad kui teised. Käes rippus verine kirves. Kõige rohkem jahmatas teda mehe pea. See ei kuulunud inimesele, vaid meenutas pigem lehma pealuud.

Neiu tõusis kikivarvukile ning riivas näppudega korjust. Tema sõrmi paitas soe ja puhas luu. Kiirest rapsas ta sõrmed eemale ja vaatas kohkunult olevust. Midagi sellist polnud ta enne näinud. Hirm rändas ta luudesse, kõdistas seljal ning halvas keelepaelad. Ta oli kahe kurja vahel

„Mis sa oled?“ sosistas tüdruk kohkunult ning taganes sammu.

Olevus ainult uratas, viibates peaga ukse poole, andes märku, et tüdruk talle järgneks. Ja tüdruk järgneski.

Teavita ebasobivast sissekandest!