Teema: Järjejutud / Muu

Eva Alvarez #3 (0)

Roxana küsis Rosariolt:''Kuidas sa julgesid ... süütu beebi viia internaatkooli?''
"Mul on tõesti nii kahju, aga ma ei tahtnud seda last." vastas ta kahetseva näoga.
"Miks sa siis pidid ta kohe internaatkooli viima! Me oleks kindlasti leidnud mõne teise lahenduse! Sinu abikaasa Hector muretseb nii väga, aga kui ta vaid teaks, mida sa selle lapsega tegid!" karjus Roxana vihaselt.
"Kui ma saaks tõesti aega tagasi keerata, siis ma tooks selle lapse tagasi.."
"Oi, kui sa vaid saaks! Aga kas sa mäletad seda, et kuhu sa ta viisid?"
"Ma ei mäleta.." ütles Rosario ajusid ragistades, kui üritas meenutada, mis koolis Eva käib.
"Kuidas sa saad olla nii halb ema? Jätad niimoodi lapse maha! Kas see on siis õige viis tegutseda? Hector peab sellest teada saama!"
"Ei, ema, palun ära ütle talle midagi! Ta hakkab mind vihkama, kui saab teada sellest. Palun, ära ole siis mulle nüüd halb ema!" anus Rosario oma ema.
"Ühel päeval saab Hector niikuinii sellest teada ja sina jääd talle halva inimesena meelde.." vedas Roxana kihla ja lahkus Alvarezide majast.
________________________

"Renata, kas sa teadsid, et Linda on üks reeturitest! Ta valetab õpetajatele meie kohta, et me olevat varastanud Lucia käevõru!"
rääkis Eva oma sõbrannale.
"See pole võimalik! Kuidas ta võib? Ta on raudselt nende Carmeni ja Auroraga mestis! Uskumatu, et ta selline on! Ma arvasin, et teda saab usaldada!" oli Renata šokis ja kõndis edasi-tagasi.
"Õpetajad ei usu meid kindlasti! Nende lemmikõpilane on ju number 1 Linda!" arvas Eva kindlalt.
"Mis me nüüd siis teeme? Me peame midagi ette võtma! Me ei saa käed rüpes istuda ja oodata, millal meid karistatakse. Oi ei!"
"Mis on?"
"Siin sahtlis on Lucia käevõru! Me peame selle kuhugi ära peitma!"
Nende toa uksele koputati. See oli Isabella, kes nõudis, et uks tehtaks kohe lahti.
"Panen selle siia! Keegi ei vaata seda kohta kindlasti!" sositas Eva Renatale ja tegi ukse lahti.
"Tere, mis mureks?" küsis Eva.
"Nagu teate, siis te olete kahtlusalused Lucia käevõru varastamises. Homme me vaatame teie toa üle, sest täna on meil koosolek. Kui teie käes peaks olema see käevõru, siis teid ootab eest suur karistus!" ütles Isabella meile.
"Miks meie peaksime seda käevõru varastama? Meid laimatakse!" arvas Renata.
"See selgub homme, kas te varastasite või mitte."
"Ärge muretsege! Te ei leia siit mitte mingit käevõru!" väitis Eva.
"Loodetavasti, sest see oleks teile mõlemale halb!" ütles Isabella salapärase tooniga ja lahkus toast.
"Kuule, Renata, mul on mõte! Paneme selle käevõru Linda tuppa. Siis jääb tema süüdi, sest raudselt tema korraldas selle tsirkuse siin." pakkus Eva välja.
"Kuule, see on välja hea plaan. Mine sina, sest mina jään vahele!" naeris Renata ja ulatas käevõru.
Eva läkski plaani täitma. Ta koputas Linda toa uksele. Linda läks uksele ja ütles:"Mis on?"
"Me peame rääkima kohe! Kas laseksid sisse?"
"Olgu, tule siis sisse, Eva!" lasi Linda Eva oma tuppa.
"Oota hetkeks, ma pean ära käima. Siis räägime, eks ju?"
"Muidugi." ütles Eva kavalalt.
Linda läks kuhugi ära. Eva kasutas võimalust, et käevõru tema tuppa sokutada. Ta peitis selle käevõru kõige alumisse sahtlisse ja pani kinni selle siis.
Linda jõudis juba tagasi:"Noh, mis on siis?"
"Kas sa tead, kes ütles proua Isabellale meie kohta, et me olevat Lucia käevõru varastanud?" küsis Eva, kuid ise teadis vastust.
"Kahjuks ma ei tea, aga kui ma teaksin, siis ma ütleksin." vastas ta.
"Aa, kahju siis. Me tahame selle välja uurida, kuid pole mingit infot selle inimese kohta, kes laimas meid. Aitäh ja ma pean nüüd minema. Tsau!"
ütles Eva ja lahkus toast. Ta tundis end kergendatult, sest süü jääb ju süüdlase kätte.

Teavita ebasobivast sissekandest!