Teema: Järjejutud / Muu

Võõras identiteet #2 (0)

Kätte oli jõudnud hommik. Kell sai just 8.
Joseph ja Sophia justkui ärkasid samal ajal.
"No, kuidas te esimene öö möödus?" küsisin ma naerdes.
"Hahaha, nii naljakas ikka. Mis öö see ikka on?" ütles Sophia pahaselt.
Joseph ei öelnud midagi, ta oli vait kui haud.
"Joseph, on sul midagi lisada?"
"Ei ole. Nõustun Sophiaga."
"Issand, kas te siis naljast aru ei saa? Kus teie huumorisoon kadus? Enne olin mina see tõsine, kes naljade üle ei naernud."
Joseph hüppas voodisse :"Laske mul nüüd magada!"
"Hei, mulle ruumi!"
"Sa oled kindlasti väljapuhanud, mina pole. Pealegi sa magasid lennukis."
"Mis vahet sel on? Lase mind siia nüüd!"
"No tule siis!"
Kui nad peaksid kunagi paariks hakkama, siis arvan, et nende igapäevaelus olekski samalaadsed tülid. Arvestades nende iseloome.
Uksele koputati, see oli teenindus, kes tõi meile hommikusöögi. Pannkoogid mingi kastmega. See on Josephi lemmiksöök. Kui me vanaema juures käime, valmis vanaema alati Josephile pannkooke kuhjaga, mille Joseph kõik ka ära sööb. Vahelt mõtlen, et kuidas ta suudab seda kõike ära süüa. Mul enne hakkaks kõht valutama, kui ma seda teeksin. No Joseph on minust suurem ka, äkki vajab ta suurt kuhja pannkooke, mis täidaksid ideaalselt ta kõhu. Oh, mida ma küll mõtlen oma peas. Ei tea, mida nemad küll mõtlevad. Kui hommikusöök oli söödud, läksin otsekohe rõdule. Päike oli ilus, see läikis merele. Nautisin igat sekundit rõdul. Sellist vaadet polnud ma kunagi varem näinud.
Sophia tuli ka rõdule.
"Mis sa siin mõtled?" küsis ta pärivalt.
"Mõtlen sellele vaatele siin. Ma pole varem elus midagi nii ilusat näinud, kui see siin."
"See on tõepoolest väga ilus. Ega mina ka pole varem näinud sellist imelist vaatepilti."
"Kuule, mitu pannkooki Joseph juba söönud on?"
"Kümnes vist."
"Oh, küll ta varsti Guinnessi rekordite raamatusse saab pannkoogi söömisega."
"Küllap vist."
Kõik oli vaikseks jäänud. Lisaks päiksele tundsin, kuidas nõrk tuul mu põski puudutas. Mulle nii meeldis see. Miks ma pean tagasi minema. Siin Portugalis tunnen end juba nii koduselt, aga pere on kuskil mujal lihtsalt.
"Mila, mis sa arvad sellest, kui me läheksime välja ringi vaatama?"
"Aga me võime ära eksida ju?"
"Totu, milleks ma siis selle kaardi võtsin?"
"No olgu siis."
"Oleme nagu turistid ja teeme igast ägedast kohast pilti, sobib? Äkki saame endale siia sõpru ka?"
"Hea mõte."
Nii me läksimegi Portugali ringi vaatama. Inimesed käisid rahulikult ringi, justkui neil poleks kiiret kuhugile. Olime kaameratega ringi käimas ja ootasime, et näeksime midagi tõeliselt ilusat. Kuid järsku ma ei pannud tähele, kuhu ma kõndisin. Vaatasin ainult Portugali hooneid jms.
Äkitselt ma põrkasin kokku mingi portugallasega.
"Oh, I am so sorry! I didn't want to!"
"I need to apologize too! I didn't spot you because I was watching something else."
Ma ütlesin endale, et mis ma nüüd tegin.
"Kas sa räägid eesti keelt? Kas sa oled eestlane?" küsis see mees mult.
"Jah, ma olen eestlane. Kas teie ka?"
"Jah, olen küll."
Ma olin šokeeritud, kuna arvasin, et ta on välismaalane.
"Igatahes ma vabandan väga, ma vaatasin neid hooneid seal. Need on nii ilusad."
"Pole midagi. Ma ka vaatasin midagi muud."
"Olgu. Ma pean nüüd minema. Hüvasti!"
"Loodetavasti ikka kohtume veel!" karjus ta mulle kõva häälega.

Teavita ebasobivast sissekandest!