Teema: Järjejutud / Muu

Võõras identiteet #1 (0)

Mina ja mu sõbranna Sophia otsustasime minna pärast kooli lõpetamist koos mu venna Josephiga reisile Portugali.
"Mila, ega sa midagi ei unustanud? Mitte ükski asi ei tohi maha jääda!"
"Ära muretse, Sophia. Kõik asjad on kaasa võetud, aga ma ei tea, kuidas Josephiga lood."
"Mul on ka asjad kõik olemas. Arvan, et saame minna."
Võtsime kohvrid ja läksime autoga kiiresti lennujaama.
"OH JUMAL KÜLL! KELL ON JUBA 12!" ehmus Sophia enda telefoni kella nähes.
Sõitsime kiiremini ning mõne minuti pärast olimegi kohal. Pidime kiirustama, sest iga hetk võis lend väljuda. Õnneks jõudsime ikkagi õigeks ajaks ning muretsemiseks polnud mingit põhjust.
Sophia telefonile helistati. Ta võttis oma käekoti, otsis telefoni üles ja lülitas selle välja.
"Miks sa kõnele ei vastanud? Äkki see oli midagi tähtsat?" küsisin ma Sophia käest.
"Kamooon, see oli raudselt ema ja kindlasti tahtis ta küsida, et kas me oleme lennule jõudnud jne. Me lähme puhkusele ja me võiksime telefonid mõneks ajaks välja lülitada. Me ei lähe sinna sellepärast, et ema helistaks meile iga 5 minuti tagant ja küsib aina, et kuidas meil siis läheb."
"No aga ikkagi. Äkki ta muretses?"
"Äkki äkki on sul püksis?"
"Sophia, see pole naljakas!"
"Vabandust, ma ütlesin lihtsalt nii. Sa oled nagu mu emaks varsti muutumas."
Ma ei öelnud talle midagi vastu. Joseph oli istunud meie taha ja ta oli meie vestluse tõttu naerukrampides.
"Mida?" küsisin Josephilt.
"Oh neid neidusi. Küll neil sellised väiksed tülikesed."
"Nojah, siiski neiud."
Lennuk hakkas õhku tõusma. Olimegi kõrgel taevas.
"See vaatepilt on lihtsalt vastik, Mila. Kui sa ka vaid kardaksid kõrgust.."
"Ega sa nüüd püksi ei lase hirmust? See pole nüüd nii hirmus ka."
"Sina ju loomulikult ei karda kõrgust. Mina kardan."
"Ära siis vaata alla. Muidugi sa hakkad kartma, kui sa kõrgusest hakkad mõtlema. Aga varsti oleme Portugalis kohal niiet ära muretse, see pole nii pikk lend."
"Kui see mõtete äraviimine nii kerge vaid oleks."
"Mõtle lihtsalt millegile muule."
"Ma ju püüan."
Sophia üritas lennukis magama jääda, aga kindlasti olid tal need kõrguse mõtted peas tiirlemas. Otsustasin ka magama jääda, vähemalt ma proovisin. Samal ajal Joseph kuulas kõrvaklappidega muusikat ja nautis seda.
*8 tunni pärast
Sophia ja Joseph äratasid mind üles. Me pidime lennukilt maha minema. Ma tõusin kohe üles püsti ning läksin Sophia ja Josephiga lennukilt maha. See Portugal oli imeline. Need ilusad hooned meeldisid mulle kohe, kui ma neid nägin. Läksime Portugali lennujaamast minema ning suundusime hotelli. Seal oli nii palju inimesi. Kui läksime tuba võtma, pidime rääkima inglise keelt, sest portugali keelt me ei osanud. Pidime kolmekesi jagama tuba. Kui sinna sisenesime, oli rõdult imeline vaade. Meri ja rand oli nii ilusad päikeseloojanguga. See Portugal oli jätnud mulle väga hea ja ilusa riigi mulje. Peaks kunagi tagasi veel tulema, sest sellist vaadet on vähestes riikides näha.
Tagasi toa juurde. Sellel oli kaks voodit - üks kahele, teine ühele.
"Kes sinna voodisse kahekesi lähevad?"
"Mina ei tea midagi, Mila. Tegelikult ma tahaksin selles laias voodis magada."
"Joseph, mine maga Sophiaga ühes voodis, mina olen selles voodis üksi."
"Olgu siis."
Sophia oli vist rõõmust lakke hüppamas, kuna Joseph oli talle algusest peale meeldinud. Ta on seda juttu mulle sadu kordi rääkinud ja see jutt on mulle pähe jäänud. Joseph vist ikkagi tahtis üksikut voodit nagu minagi.
*Öösel
"Joseph, ära muretse, ma ei hammusta sind." ütles Sophia Josephile, kui hakkasime magama minema.
"Ma tean! Ega sa koer vist tõesti pole." vastas Joseph.
Nad mõlemad heitsid magama, kuid enne kustutasid tuled. Mängisin, et magasin ja itsitasin vaikselt voodis Josephi ja Sophia peale. Võib-olla nad ongi paras paar, ega nad päris erinevad pole. Lõpetasin sellepeale mõtlemise ja otsustasin päriselt magama jääda. Vaikselt jäingi magama ja ei ärganud vahepeal öösel üles nagu kodus.

Teavita ebasobivast sissekandest!