May 15 (10)

Jalutasime Williamiga mere ääres. Tuul sasis meie juukseid, mere kohin tegi kõrvadele pai. Päike hakkas loojuma. Me käisime tihti koos päikeseloojangut vaatamas. Nende aastate jooksul oleme ikka sadu kordi vaadet käinud nautimas, me ei tüdine sellest. Ja mulle meeldibki siin just temaga käia. Viimasel ajal olen ma end temaga olles veel erilisemalt tundnud kui varem. Ma olen üldse viimased nädalad temast rohkem mõelnud kui enne. Ma olen aru saanud, et mul on tema vastu tunded tekkinud.. Aga ma tean, et midagi ei hakka meie vahel olema. Me oleme parimad sõbrad. Titest saadik. Võibolla ma peaksin siiski rääkima, mida ma päriselt tunnen? Aga äkki kui ma ütlen seda talle, ta tõmbub minust eemale?
"Kuuled või?" küsib järsku William ja lehvitab käega mu silme ees, "Sa tundud kuidagi teistsugune.. On sul midagi mureks?"
Jälle ma unustasin end mõttetesse ära. Olen veidi aega vait.
Kas ma siis ütlen talle?
"William.. Ma võibolla peaks midagi ütlema sulle.." ütlesin ma vaikselt ja pöörasin pilgu teisele poole.
"Sa võid mulle alati kõigest rääkida, sa tead seda," lausus ta ning naeratas.
"No.. Ma.. Ah, tegelt ei ole midagi.." mõtlesin ma ümber.
"Räägi räägi nüüd" hakkab ta mind kõditama.
"Ei, William! Lõpeta ära! Hahahahha," naersin ma. Ma kartsin kohutavalt kõdi.
Poiss lõpetas ära ja muutus tõsisemaks.
"Tegelikult peaksin ka mina sulle midagi ütlema," lausus ta.
"Ütle," sõnasin.
Ta vaid vaikis. Kumbki ei öelnud enam pikalt midagi. Hakkasime kõndima kodude poole. Ta elas minust vaid kolm maja edasi. Poiss saatis mind ukseni ning me kallistasime. Armastasin seda tunnet, kui ma sain tema embuses olla. Pärast pikka kallistust ütles ta mulle "Tsau" ning läks. Vaatasin talle järele ning avasin ukse. Ohkasin.
Tegin endale marjateed ning kaks vorstivõileiba. Sõin ja jõin ära ning läksin läpakasse. Panin muusika tööle ning rääkisin facebookis oma kahe sõbrannaga. Me tavaliselt Williamiga ka räägime, aga täna me millegipärast ei rääkinudki, ma ei tea miks..
Hiljem käisin pesemas ära ning ronisin voodisse. Enne magamajäämist olid viimased mõtted temast..

Ärkasin üles ning vedelesin niisama voodis. Lõpuks käisin külma dušši all läbi ning pesin hambad ära. Ema oli vist juba ammu üleval. Pannkoogi lõhnad tungisid mulle ninna, kui enda toas riidesse panin.
"Kullake, tule sööma!" hüüdis ta.
Läksin kööki, istusin laua taha ja võtsin ampsu.
"Ma lähen täna ära, tulen ülehomme," lausus ema.
"Jälle," sõnasin.
"Sa võid Willi meie poole kutsuda ju."
"No ma ei tea."
"Mis? Juhtus teil midagi või?"
"Ei, ei juhtunud."
Ema sõi ära ning kadus oma tuppa. Ma ei tahtnud enam süüa ning jätsin natuke järele. Pöörasin korraks pilgu kalendrile.
"15. mai," pomisesin ma.
Läksin enda tuppa ning hakkasin mingit filmi vaatama. Järsku helises mu telefon. Võtsin vastu.
William: "Hei"
Mina: "Hei"
William: "Sul täna midagi plaanis?"
Mina: "Ei ole. Kui sa tahad, võid siia tulla"
William: "Davai, kohe?"
Mina: "Tule"
William: "Okei, ma mõne minuti pärast seal"

Kõne katkes. Läks 30 sekundit, kui juba kuulsin, et ta tuli. Läksin koridori. Kallistasime ning läksime minu tuppa.

"Will," sõnasin mõtlikult.
"Jah?" vaatas ta mulle silma.
"Mul.. No.. Mul on su vastu tunded vist.."
"Päriselt?" küsis ta üllatavalt.
"Mhm.. Appi ma nüüd rikkusin vist meie sõpruse ära sellega.." hakkasin ma juba kahetsema, et ütlesin..
"Ma tunnen sama, mida sina"
Mul oli tunne nagu ma tahaks rõõmust talle kaela hüpata, aga ma siiski hoidsin end tagasi. Ma olin sõnatu. Vaatasime pikka aega üksteisele silma. Ta tuli mulle veidi lähemale.
"Kas sa tahaksid olla mu tüdruk?" küsis ta mulle kõrva sosistades.
Mul ei tulnud suust mitte midagi välja, ma vaid kallistasin teda kõvasti ning siis puutusid ka meie huuled esimest korda kokku..
Ma tundsin end lihtsalt nii nii õnnelikuna.
Olime terve päev minu toas, kaisus. Vaatasime filme,rääkisime niisama ning nautisime lihtsalt üksteise lähedust.
Me olime õnnelikus suhtes 2 aastat. Kõik oli hästi. Mis hästi? Kõik oli parim. William oli mu kõik. William oli mu elu..
Ühel päeval ärkasin ma telefoni värina peale. Ma olin saanud sõnumi Williamilt.
Sõnumis seisis:
Mul on halvad uudised..
Ma helistasin talle.
Mina: "Will, mis juhtus?"
William: "Ma kolin ära, siit asub see koht 2000 km kaugusel.."
Mina: "Palun ütle, et see on nali või midagi?"(pisarad tungisid mulle silma)
William: "Kallis, see kahjuks on tõsi, homme ma lahkun"(ma kuulsin, kuidas ta nuttis)
Mina: "Aga ma ei saa enam sinuta!"
William: "Mina ka mitte.."
Mina: "Palun! Äkki sa võid siia jääda?"
William: "Ei, mu vanemad on otsustanud, et läheb nii.. Kuule, ma tulen sinu juurde, ma kohe kohal"

Varsti saabus ta kohale, me kallistasime väga kaua ning pisarad aina voolasid ja voolasid. Ma ei tahtnud, et ta läheks. Olime terve päev koos, ta jäi ka ööseks. Me võtsime igast tunnist, minutist, sekundist kõike, mida võtta sai.
Kui jõudis kätte see aeg, mil ta ära pidi sõitma, olin ma endast lihtsalt nii väljas. Nagu temagi. Ma armastasin teda lihtsalt üle kõige.
"Kallis, ma luban sulle, see ei ole meie lõpp.." sosistas ta mulle ning me suudlesime viimast korda. Läbi pisarate.
Ta oli läinud.
Mul oli temata raske ja halb, koguaeg oli mul kurb tuju, ma ei tahtnud mitte midagi.
Ka koolis oli viielisest õpilasest kaheline saanud.
Ma ei tahtnud kellegagi suhelda.
Ma ei tahtnud süüa.
Ma ei saanud magada.
Ma olin koguaeg lihtsalt üksi.
Kõik oli nii halb. Ma nii igatsesin teda.
Imestasin, kuidas mu pisarad veel otsa polnud saanud..
Aastad möödusid, ma ei mõelnud temast enam nii palju. Ma olin harjunud, et teda enam pole minuga, et ma ei saa enam tema lähedust tunda, et ma ei saa teda enam näha, et ma ei saa enam kuulda tema imelist häält, mis mind alati õnnelikuks tegi.

Istusime Melissaga pargipingil. Ta oli mu vana klassiõde. Ta vahetas viiendas klassis kooli ning nüüd näeme jälle üle pika aja. Teda oli hea meel näha. Me saime temaga hästi läbi. Ta rääkis, mis tema elus vahepeal toimunud oli.
"Mis Williamist saanud on?" küsis ta järsku.
Ma jäin mõttesse. Muutusin veidi nukramaks.
"Ta kolis 3 aastat tagasi ära, raske oli temata," ütlesin ma siis.
"Anna andeks, et ma seda küsisin," ütles ta seda kaastundlikult.
"Ei ei, kõik on okei," ütlesin ma. Vahetasime teemat.
Melissa on alati olnud tore, usaldusväärne ja sõbralik tüdruk.
Läksime kohvikusse. Jõime kohvi ning sõime mõlemad ühe koogitüki. Jututeemasid meil jätkus ning naerda sai ka palju.

Ühel õhtul aga juhtus midagi ootamatut. Ma olin omas toas, kui ema hüüdis teisest toast, et ma välisukse lahti teeks. Mõtlesin, et kes ikka praegu ukse taga võis olla.
Kõmpisin ukseni ning tegin selle lahti. Mu ees seisis kena noormees, tundus tuttav kuidagi, kuid ma ei saanud aru, kes see oli. Käes oli tal suur roosikimp. Ma vaatasin teda küsivalt. Tal läksid silmad märjaks. Noormees astus sammu mulle lähemale ning sosistas mulle vaikselt kõrva:
"15. 05. 2012"
"WILLIAM!" kilkasin ma nutma puhkedes ning kallistasin teda kõvasti.