Teema: Lühijutud / Armastus

I can make you happy. (1)

''Okei..nii...'' hingasin sügavalt sisse ja välja enne kui ma klassiuksele koputasin. ''See pole midagi, lihtsalt uus kool, uued inimesed..kõik saab korda..''
Siis koputasin ja avasin ukse. Kui klassi sisse astusin vaatasid mind kõik, väljaarvatud üks poiss, kes vaatas ainult maha, kapuuts peas nii varjates oma nägu.
''Oi! Sa peaksid olema.. Cathlyn eks?'' vaatas klassijuhataja mind nagu teised õpilased.
''Jah, uus õpilane nagu te teate'' ja naeratasin.
''Nonii Cathlyn, kas tahaksid ennast klassile tutvustada?''
Selle küsimuse peale ma ehmusin, mul polnud aimugi, mida öelda.
''Mmm.. Ma ju võin..''
Kõik jõllitasid mind ja mõned plikad isegi sositasid omavahel. Ilmselt rääkisid minust, mille peale tundsin ennast ebamugavalt.
''Tere.. Ma olen Cathlyn... Nagu te seda juba kuulsite...'' ütlesin närviliselt ja hingasin veel kord sügavalt sisse.
Nüüd, juba jooksid mul mõtted otsa, mida ma ütlema peaksin, siis ma lihtsalt naeratasin.
''Äkki sa räägiksid, kuidas sa siia kooli sattusid?''
Naeratus mu näolt kadus, see oli see küsimus, mis mulle kõik meelde tuletas. Öö läbi nutmine, tunne, et tahaks surra(mis pole veel kadunud)
Nagu mingisugune lühifilm käis mu peast läbi. See traagiline sündmus mu elus tuli jälle kõik detailselt meelde.
Oli pühapäeva õhtu. Tavaline talvine päev, lund sajas, tee oli libe... Me olime perega teel koju, Berkshire'i. Kõik oli tore, ma naersin koos oma õega ja laulsime raadio saatel. Ema ja isa isegi naerisid meie üle. Kõik olid õnnelikud, kuni.. See oli see hetk kui ema ja isa mõlemad eesismetelt taha vaatasid ja täpselt sel samal hetkel nägin ma ühte autot meie poole kihutamas. See hetk kestis minu jaoks igavesti. Keegi teine polnud seda veel märganud, ainult mina. Ma lihtsalt vaatsin seda autot ehmunud näoga, kuidas see aina läheneb ja läheneb ja ei öelnud midagi. Ja paar sekundit hiljem kui auto hakkas meile juba otsa sõitma, pääses väike karjatus mu suust ja näitasin näpuga tee peale. Isa ehmatas ja proovis rooli keerata, aga oli juba hilja.. Järgmisel hetkel ärkasin üles haiglas ja te juba aimate, milline piin see mulle oli.
Siis hingasin sügavalt sisse.
''...mu pere suri autoõnnnetuses...''
''Sa poleks seda pidanud öelma. Ma tunnen sulle kaasa.''
''Pole midagi..'' vastasin õpetajale.
Aga kui ma selle lause ütlesin, tõstis see sama poiss enda pea ja vaatas mind, aga kui seda märkasin, pöörasta kohe pea ära ja oli jälle samamoodi, jõlllitas ainult oma lauda.
''nonii... Cathlyn vali endale pinginaaber.''
Vaba oli ainult üks koht. Loomulikult pidi olema see vaba koht selle poisi kõrval, aga ma olin sellega nõus ja lihtsalt istusin pingile.
See poiss ikka ei teinud midagi vaid lihtsalt oli vait. Kapuuts peas, pea käte vahel.
Ma jäin teda natukeseks vaatama kuni küsisin: ''Kõik korras?''
Ta pööras pea minu poole, vaatas mind oma masendunud näoga. Ta näost oli kohe aru saada, et temaga on midagi valesti, sellepeale tekkis mu näole lai naeratus(ikka väga lai), millega lootsin et ta reageeriks kuidagi, aga ei ta ikka pööras oma pea samamoodi tagasi ja ei öelnud midagi.
Siis hakkas õpetaja rääkima igasugusest jamast, aga üritasin jätta mulje nagu kuulaksin teda.
hmm... Kes ta on? Mis tal on? Kas midagi on juhtunud temaga? Ta tundub lihtsalt nii.. Ta on praktiliselt nagu mina ainult et ma olen nii väljaspool kooli, nagu kohe tuleks surm või midagi.. Aghh mida iganes, mul pole vaja teada..'' Ja kuulasin õpetaja juttu ja polnud aimugi millest ta räägib.
Vahetundides oli see poiss sama üksi kui mina. Ka kusagil nurgas ja kõrvaklappid peas, aga ma proovisin teda mitte koguaeg vaadata, mis enam vähem ebaõnnestus, kuna ta tundus teistest õpilastest nii teistsugune, nagu mina..üksik ja õnnetu...See lihtsalt pani mind koguaeg mõtlema, milline ta on ja mis ta peast läbi käib.
Mõnikord tuldi ka minuga rääkima ja saadi minu kohta rohkem teada, ma proovisin olla teiste ees õnnelik, nagu midagi poleks kunagi juhtunud, aga tegelikkult sisemuses ma nutsin ja karjusin, mis oli kohutav tunne.
Järgnevad tunnid olid lihtsalt igavad. Ma olen selline inimene, kes alati jääb mingist deep'ist asjast mõtlema ja ei kuula tunnis midagi vaid pigem õpib kodus. Aga nagu ikka ma pidin selle poisi kõrval istuma, kelle nime ma isegi ei teadnud igas tunnis. Ja temaga oli veider istuda, ta oli kuidagi nii õnnetu(milline olen mina tavaliselt kodus) ja see tahtis ka mind niimoodi koolis mõtlema panna, mida üritasin vältida.
Viimased tunni minutit olid minu jaoks täielik piin. Ma lihtsalt ei suutnud enam, ma lihtsan tahtsin kodus olla ja patja nutta.(ilmselt läksin kooli liiga vara). Kui kell helisises, kiirustasin ma garderoobi kuna ma lihtsalt ei suutnud enam ennast õnnelikkuna teeselda. Nojah ma polnud siiani sellest üle saanud, aga viimasel ajal pole mul seda tunnet olnud. Ma lihtsalt tahtsin nutta ja karjuda.
Ma panin ruttu joppe selga, jalatsid jalga ja mütsi lohakalt pähe. Ja enam vähem jooksin koolist välja. Koolist välja saanud, jäin ma seisma, vaatasin taevasse, hingasin sügavalt sisse ja kui kuulsin kooliukse avamise häält, hakkasin ma jälle kõndima, et mitte imelik välja näha. Ma kõndisin ikka natuke kiiremini, tundes et kohe lihtsalt lõhken. Kuni ma jääl libisesin ja kukkusin.
okei Cathlyn... See ongi see moment, lihtsalt lase kõik oma seest välja
Siis ma lihtsalt panin enda pea jalgade vahele ja pisarad hakkasid tulema nagu kosest. See polnud sellest kukkumis valust, see oli see mis mu sees tol hekel läbi käis ja see oli kohutav. Ma otsustasin seal jääl lihtsalt istuda ja kõik oma seest välja lasta. Ma nutsin ja nutsin kuni kuulsin samme enda lähedal.
''Kõik korras?''
Jätkub..

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!